Pole minu tütar. Barbara Delinsky

see on juba midagi.“

      „Ema, ma armastan lapsi,“ ütles Lily taas, olles sellest üsnagi erutatud.

      „See teeb siis kõik heaks?“ küsis Susan hüsteeriliselt, aga vaikis kohe, kui kelner lauda naasis. Vaadates arvet, pani ta lauale summa, millest jätkus ka tipi jaoks, ning tõusis lauast. Õhk, mis seal ruumis valitses oli liiga soe ja lõhnas kirbelt isegi kellegi jaoks, kes polnud rase. Ta kõndis ukse poole, Lily tihedalt tema kannul, mõeldes, et kõigi pilgud jälgivad ainiti neid. See oli mälestus tema enda minevikust, mille kajaks olid tema ema sõnad. Sa oled meid häbistanud, Susan. Mida sa küll mõtlesid?

      Ajad on nüüd muutunud. Üksikemad on tänapäeval täitsa tavaline nähtus. Susan ei häbenenud tütart, vaid ta oli mures tema unistuste pärast. Unistused, mis tal temaga seoses olid, ei sisaldanud last. Laps muudab kõik.

      Auto pakkus neile küll privaatsust ja natuke ka mugavust, kuid siiski laiutas Lily ja Susani vahel suur kuristik. Võideldes paanikaga, kuigi aega ei saanud enam tagasi keerata, kobas Susan võtmete järele ja käivitas auto.

      Carlino asus linna südames. Sealt välja sõites möödus ta raamatukauplusest, apteegist, kahest kinnisvarabüroost ja pangast. Möödasõit Perry & Cassist võttis kauem aega. Viieteist aastaga, mis Susan oli elanud Zaganackis, oli see muudkui laienenud. Hõivates nüüd kolme kvartalit, olid seal kahekorruselised ehitised karmiinpunaste varikatustega. Perry & Cassile kuulus ka postisorteerimis- ja kõnekeskus, mis asus kaks tänavat eemal; tootmiskeskus, mis jäi umbes miili kaugusele maantee äärde, ning kaugemal asuv laevandusosakond.

      Zaganack oli ainult Perry & Cass. Kolm neljandikku linnarahvast töötas seal jaemüügikohas. Ülejäänud pakkusid erinevaid teenuseid nendele kümnetele tuhandetele külastajatele, kes igal aastal seda poodi külastasid.

      Perry & Cass polnud siiski see, mis Susanit siia tõmbas, vaid ta otsis kohta, kus oleks rahulik ja mugav last kasvatada. Ta oli pärit Great Plainsist, seega soovis ta rohkem merd ja rohelust. Zaganack asub Maine’is Casco lahe ääres, seal on ka tsuugad ja männid, mis on kogu aasta rohelised. Selle kallas oli hingematvalt graniidine ja sealne veider sadam oli koduks kohalikele kalameestele, kes seal osavalt tegutsesid. Linn, kus oli vahepeal inimesi kaheksateistkümnest tuhandest kuni kahekümne kaheksa tuhandeni suviti, oli piisavalt väike linnake, et olla kommuun, kuid liiga suur, et pakkuda eraldatust.

      Muuseas, Susanile meeldis nimi Zaganack. Olles tuletatud penobscoti keelest, mis tähendas tõlkes „inimesi, kes on pärit kohast, kus valitseb igavene kevad“, ja kuna kohalik folkloor viitas indiaanlaste ütlusele suhteliselt pehme ilma kohta, siis püüdis Susan näha kõike avaramas perspektiivis. Kevad tähendab tavaliselt uusi algusi. Ta oli Zaganackis juba selle leidnud.

      Ja nüüd see? Kas ajalugu tõesti kordab ennast?

      Suutmata sellele mõelda, sõitis ta vaikuses. Jättes peatee selja taha, sõitis ta mööda Perryde ja Casside suurejoonelisest ja elegantsetest kodudest. Kohalike eluasemed, mis olid peamiselt pärit koloniaal- ja Victoria ajast, olid lihtsama ehitusega ning paiknesid üksteisele palju lähemal.

      Susan elas ühes neist viimati mainitud majadest. See oli väike kahekorruseline elamu, milles oli kuus tuba ja pööning. Öösel värvus nende majake täpselt selliseks, nagu seda olid teised, aga päeval muutus sinine mereroheliseks, mis paistis üsnagi kaugele.

      Värvid olid alati Susanile huvi pakkunud. Teismeliseeas meeldis talle punane, kuigi tema ema ütles talle, et see ei sobi tema tedretähnidega kokku. Tumeroheline oleks palju parem, soovitas Ellen Tate. Või pruun. Kuna Susani juuksed olid tumedat värvi, eelistas ta pigem punast, oranži ja roosat.

      Siis sündis Lily ja Susani ema välistas üldse need värvid. Sul on fuksiapunane süda, süüdistas ta teda meelt heites, kui ta sai teada, et ta on rase. Kuigi Susan eiras enamikku ema öeldut, jäid need sõnad talle kauaks meelde, mida tahes ta ka tegi. Ta proovis alati jääda nähtamatuks, kandes nende üheksa kuu jooksul ainult musta, kuid ainult niikaua, kuni Lily sündis. Isegi kui ta alustas õpetajaametiga, kandis ta ainult neutraalseid värve ja hoidus kõigest, mis oleks teda liiga nooreks teinud.

      Kuid fuksiapunane süda ei surnud kunagi. Ta lihtsalt ootab oma aega, et jälle ennast meelde tuletada. Kilpkonnakõrvarõngad, meresinised kivikesed ja safransallid. See oli tema hobi ja värvid muutusid järjest rohkem erksaks.

      Keerates oma sissesõiduteele, parkis ta auto ja ronis sealt välja. Astudes majja, suundus ta kohe kööki. Köögikappide alt langevas kohtvalgustite mahedas valguses – Susan oli nende saamiseks kolm aastat pidanud kõvasti säästma ning peaaegu ise nende paigutuse kujundanud – vaatas ta Lily poole.

      Tüdruk oli Susani pikkune, saledam, aga ta seisis sirgelt, pannes käed jakitaskusse. Rase? Susan ei suutnud siiamaani uskuda, et see võiks tõsi olla. Jah, viimastel kuudel sõi ta küll valikuliselt, oli tüdinud ja väsinud ning hommikuti unine, aga kõik oli tundunud nii tavaline. Kui sul on lihtsalt palavik.

      „Võib-olla aitab, kui antibiootikume võtta,“ ütles ta rahulikult.

      Lily oli pahviks löödud. „Antibiootikumid?“

      „Kui sul on palavik...“

      „Ema, ma olen rase. Tegin kuus proovi ja kõik need on olnud positiivsed.“

      „Võib-olla lugesid sa neid valesti.“

      „Ma näitasin neist kahte Mary Kate’ile ja ta kinnitas seda.“

      „Mary Kate pole mingi ekspert.“ Susan tundis ennast reedetuna. „Kui mitu korda olen ma temaga sestsaadik kohtunud? Kolmkümmend? Kuuskümmend?“

      „Ära ole tema peale pahane. Tal polnud õigust sulle rääkida.“

      „Ma olen ta peale vihane. Ma olen temaga kõige lähedasem ja see on sinu tervis, millest me, Lily, praegu räägime. Mis siis, kui sul on midagi muud viga? Kas Mary Kate ei peaks siis sellepärast üldse muretsema?“

      Lily surus sõrmed juustesse. „See on lihtsalt veider. Kogu selle aja olen ma kartnud sulle rääkida, sest ma ei tea, kuidas sa sellele reageerida võiksid, aga ma poleks arvanud, et sa ei usu mind.“

      Susan ei tahtnud vaielda. On üks moodus, kuidas selles kindel olla. „Mis see ka oleks, me lepime nii kokku. Esimese asjana helistan ma homme dr Brantile. Ma tahan, et ta su läbi vaatab.“

      Ta polnud kunagi olnud hea unega ja see õhtu mõtles Susan kõigi põhjuste peale, miks tema tütar ei saanud rase olla. Susan oli Lilyle juba varakult õpetanud, et kõige eest, mida sa elus teed, tuleb ka vastutada.

      Ka koolis oli Lily vastutustundlik. Ta õppis palju ja sai häid hindeid. Ta oli oma sõpradele lojaalne ja rääkis kõigest ausalt, olles vägagi vastutustundlik. Kui Abby tahtis saada klassi presidendiks ja Lily aitas tal kampaaniat korraldada, siis tegi ta seda südamega. Kui Abby kaotas, siis lohutas Lily teda ja magas kolm ööd tema pool.

      Lily suhtus kõigesse vastutustundlikult: hoolitses auto eest, jälgides, et kütusepaak oleks alati täis, tuli alati koju kokkulepitud ajal ega hilinenud kunagi, kui ta pidi Susanile järele minema.

      Töökas. Lojaalne. Usaldusväärne. Vastutustundlik. Ja... rase? Susanil oleks olnud hea meel, kui Lilyl oleks olnud kindel kallim, aga mis tehtud see tehtud.

      Ta ei suutnud uskuda, et Lily oleks maganud kellegagi, keda ta vaevu tundis. Kas armas Lily Tate, kes end vaid tagasihoidlikult meikis ja magas flanellpidžaamas, oli üldse võimeline kedagi ära võrgutama?

      Susan mõtles, et see polnud võimalik. See pidi olema kuidagi teistmoodi, aga võimalus, et see on tõsi, hirmutas teda. Kella kahe ajal hommikul, kui ta oli igasuguseid asju ette kujutanud ega suutnud enam mõelda, otsustas ta magamisest loobuda ja läks läbi koridori ning avas tasakesi Lily toa ukse. Lily tuba valgustas ainult liblikatega lamp ja tüdrukust paistis üksnes peanupp, tumedad juuksed padjal laiali. Tema püksid ja sviiter olid pandud toolile ja tema soojad saapad – üks püsti ja teine pikali – lebasid voodi lähedal põrandal. Kummutil olid juukseharjad ja klambrid, helmestega kaetud peapaelad ja sokk, mille kudumine