Päikeseõde. Lucinda Riley

mõistetakse minu üle sageli mu riietumisstiili pärast kohut veel enne, kui ma jõuan suu lahti teha.”

      „Kas sa käid kunagi ka peakatteta väljas?”

      „Ei, ehkki mu isa ütles, et tööd otsides peaksin hidžaabi ära võtma. Ta arvas, et see võib mu võimalusi vähendada.”

      „Ehk peaksid sa seda tõepoolest proovima, muutuma paariks tunniks kellekski teiseks, nii nagu mina täna õhtul. See võib mõjuda ka sulle vabastavalt.”

      „Võib, aga mulle meeldib olla selline, nagu ma praegu olen. Kas tellime?”

      Mariam tegi seda prantsuse keeles.

      „Sul on nii palju varjatud andeid,” narrisin teda. „Kus sa nii hästi prantsuse keelt rääkima õppisid?”

      „Koolis, ning Bardini juures töötades õppisin juurde – kõrgmoemaailmas on see minu meelest hädavajalik. Tegelikult on mul vist keelte peale annet. Ma märkasin, et prantsuse keelt rääkides kõlab sinu jutt hoopis teistmoodi kui inglise keeles, sa oleksid peaaegu nagu hoopis teine inimene.”

      „Mida sa sellega öelda tahad?” läksin turri.

      „Sugugi mitte halvas mõttes,” jätkas ta kiiresti. „Inglise keeles väljendud sa kuidagi vabamalt – võib-olla sellepärast, et sinu aktsent on ameerikalik. Aga prantsuse keelt rääkides mõjud sa miskipärast … tõsisemalt.”

      „Kui mu õed sind kuuleksid, puhkeksid nad suure häälega naerma,” laususin laialt naeratades.

      Kui lauale olid toodud moules marinières⁸ ja krõbe sai, mida ainult prantslased oskavad küpsetada, julgustasin Mariami rääkima tema perekonnast. Tundus, et ta lausa jumaldab oma vendi ja õdesid ning mind tegi kadedaks armastus, mida kiirgas tema silmadest.

      „Mul on raske uskuda, et järgmisel aastal läheb mu väike õde mehele. Mu vanemad kutsuvad mind juba vanatüdrukuks,” naeratas ta, kui me mõlemad magustoiduks toodud tarte Tatin’i⁹ nautisime. Olin juba iseendaga kokku leppinud, et jooksen lisakalorid järgmisel hommikul hotelli jõusaalis maha.

      „Kas sa kujutad ette, et võiksid kunagi samuti abielus olla?” küsisin temalt.

      „Ma ei tea. Praegu pole ma igatahes pereeluks veel valmis. Aga võibolla pole ma seda ainsat ja õiget lihtsalt leidnud. Kui sa mu küsimust pahaks ei pane, siis kuidas on lood sinuga? Kas sa oled kedagi armastanud?”

      Miskipärast polnud mul selle küsimuse vastu midagi. Täna õhtul olime lihtsalt kaks noort naist, kes on tulnud õhtust sööma ja lobisema.

      „Jah, aga ma ei usu, et tahaksin seda uuesti kogeda.”

      „Teie suhe lõppes halvasti?”

      „Nii see oli,” tõmbasin hinge. „Ta murdis mu südame. Ma olin omadega täitsa läbi, aga vahel on elus ka sitad ajad, on ju?”

      „Kindlasti on sinu jaoks kusagil keegi teine, Elektra, ma tean, et on.”

      „Sa räägid nagu mu õde Tiggy. Ta on hästi vaimne ja armastab öelda just sedasorti asju.”

      „Muide, tal võib õigus olla, ja minul samuti. Ma usun kogu südamest, et igaühe jaoks on kuskil keegi.”

      „Küsimus on vaid selles, kas me ta kunagi üles leiame. Nagu sa tead, on maailm suur ja lai.”

      „Tõsi,” nõustus Mariam ning surus seejärel maha haigutuse. „Palun vabandust, aga ma ei maganud eelmisel ööl hästi. Mul on ajavahega alati raske toime tulla.”

      „Ma palun arve.” Andsin kelnerile käeviipega märku, et ta meie laua juurde tuleks. Ta ei teinud minust väljagi.

      „Kas ebaviisakusel pole tõesti piire?” sõnasin tigedalt, kui ta viis minutit hiljem meid ikka veel ignoreeris.

      „Ta on praegu hõivatud, Elektra, kui ta aega saab, tuleb ta ka meie juurde. Nagu sa tead, on kannatlikkus voorus.”

      „Ja minul pole seda omadust kunagi olnud,” pomisesin ja püüdsin vihahoogu kontrolli all hoida.

      „Mis siis ikka,” lausus ta, kui me pärast kelneri otsust meid oma kohalolekuga austada lõpuks restoranist lahkusime, „täna õhtul sain teada, et sulle ei meeldi, kui sind ignoreeritakse.”

      „Täpselt nii. Peres, kus kasvab kuus tüdrukut, peab kõige kõvemini karjuma, et sind kuulda võetaks. Ja seda ma ka tegin,” kihistasin naerda.

      „Proovime nüüd leida takso, mis meid hotelli tagasi viiks …”

      Kuulasin teda vaid poole kõrvaga, sest kogu mu tähelepanu oli haaranud mees, kes väljas üksi ühe laua ääres istus ja konjakit jõi.

      „Issand Jumal …” sosistasin.

      „Mis juhtus?”

      „Asi on selles mehes. Ma tunnen teda. Ta töötab meie pere heaks.” Läksin tema laua juurde ja sõna otseses mõttes kõrgusin juba tema kohal, kui ta pea tõstis ja mulle otsa vaatas.

      „Christian?”

      Ta jäi mind üksisilmi vaatama ja tema näolt peegeldus segadus. „Pardon, mademoiselle,¹⁰ kas ma tunnen teid?” küsis ta prantsuse keeles.

      Kummardusin lähemale ja sosistasin talle kõrva. „Muidugi tunned, sa idioot! See olen mina, Elektra!”

      „Mon Dieu!¹¹ Muidugi oled see sina, Elektra! Minu …”

      „Kuss! Ma olen maskeeritud!”

      „Tuleb tunnistada, et sinu maskeering on lihtsalt oivaline, aga nüüd ma muidugi näen, et see oled sina.”

      Tajusin, et Mariam seisab ebalevalt minu selja taga.

      „Mariam, see on Christian, kes kuulub … tegelikult vist samuti minu pereliikmete hulka,” naeratasin mehele. „Kas me segame sind, kui võtame istet ja joome midagi? See on haruldane kokkusattumus, et ma sind siin kohtasin.”

      „Kui teil midagi selle vastu pole, siis mina läheksin tagasi hotelli,” ütles Mariam. „Vastasel juhul võin siin seistes magama jääda. Oli tore teiega tuttavaks saada, Christian. Bonne soirée¹²,” noogutas ta, keeras end ringi ja kadus rahvarohkel Montmartre’i tänaval jalutava massi hulka.

      „Kas ma tohin sinu juurde istuda?” küsisin.

      „Loomulikult, palun võta istet. Ma tellin sulle konjakit.”

      Vaatasin Christianit, kes andis välilaudu teenindavale noorele ettekandjale märku. Noore neiuna olin olnud temasse ülepea armunud – lõppude lõpuks oli ta ju ainus alla kolmekümnene kutt, kellega ma Atlantises kokku puutusin. Nüüd, kümme aastat hiljem, ei paistnud ta olevat üldse muutunud ning ma tabasin end mõttelt, et tegelikult pole mul õrna aimugi, kui vana ta on. Või milline ta tegelikult on, taipasin süütundega.

      „Räägi siis,” alustasin, „mida sa siin teed.”

      „Ma … lihtsalt käisin ühel vanal sõbral külas.”

      „Selge,” noogutasin, aga mu sisetunne kinnitas, et ta valetab. „Muide, kui ma esimest korda Pariisi tulin, oli just Ma see, kes mulle siit ainult paari maja kaugusele elupaiga leidis. Tookord töötasin ma sellessamas kohvikus. Nüüd näib sellest ajast olevat möödas terve igavik.”

      „Ongi, Elektra, peaaegu kümme aastat. Näe, sinu konjak ongi kohal. Santé!”

      „Santé!” tõstsin koos temaga klaasi ja me mõlemad võtsime suure lonksu.

      „Ja kas ma tohin küsida, mida sina Montmartre’i tänavatel maskeerituna teed?”

      „Mariam – noor naine, keda sa äsja kohtasid – on minu erasekretär ja ma kurtsin talle, et ei saa kusagile minna, ilma et