Päikeseõde. Lucinda Riley

ma väga, kogu hingest oma ellu Mariam Kazemit ja tema imelist meelerahu.

      „Kuule, kui ma pakun sulle seda töökohta kohe praegu, kas sa siis oleksid nõus selle vastu võtma? Asi on nimelt selles,” jätkasin diivanilt püsti hüpates ja tema kannul ukse juurde minnes, „et ma tean ka sinu teisest tööpakkumisest, millele sa pead homme vastuse andma.”

      Ta jäi viivuks seisma, keeras end ringi, vaatas mulle otsa ja naeratas. „Aga loomulikult oleksin ma nõus. Minu arust olete te armas inimene, hea südamega.”

      „Millal sa saad alustada?”

      „Kui soovite, siis järgmisel nädalal.”

      „Oleme kokku leppinud!” Sirutasin talle käe ja paarisekundilise kõhkluse järel sirutas ta enda oma vastu.

      „Oleme kokku leppinud,” kordas ta. „Aga nüüd pean ma minema.”

      „Loomulikult.”

      Ta avas ukse ja ma järgnesin talle liftini. „Töötingimused on sulle juba tuttavad, aga ma lasen Rebekah’l ka ametliku tööpakkumise koostada ja selle hommikul sulle saata.”

      „Väga hea,” lausus ta, kui liftiuksed avanesid.

      „Muide, mis lõhnaõli sa kasutad? See on vapustavalt hea.”

      „Ausalt öeldes on see kehaõli ja ma valmistan seda ise. Head aega, preili D’Aplièse!”

      Liftiuksed sulgusid ja Mariam Kazemi oligi läinud.

      * * *

      Kõik Mariami soovituskirjad mitte üksnes ei vastanud tõele, vaid neis sisalduvast kiidulaulust jäi isegi väheks, seega astusime järgmisel neljapäeval kahekesi New Jerseys Teterboro lennuväljal eralennukisse ja võtsime suuna Pariisi poole. Ainus muudatus, mille ta reisimiseks oma vormirõivastusse oli teinud, seisnes selles, et seeliku asemel kandis ta nüüd beeže viigipükse. Vaatasin, kuidas ta salongis istet võttis ning seejärel sülearvuti ranitsast välja tõmbas.

      „Kas sa oled ka varem eralennukiga lennanud?” küsisin temalt.

      „Oojaa, Bardin midagi muud ei kasutanudki. Aga nüüd, preili D’Aplièse …”

      „Palun ütle mulle Elektra.”

      „Elektra,” parandas ta end. „Ma pean sinult küsima, kas sa eelistad lennu ajal puhata või minuga mõningaid asju läbi arutada?”

      Lähtudes tõsiasjast, et Zed oli olnud sellel hommikul kella neljani minu mängukaaslane, valisin esimese variandi ja kohe, kui olime õhku tõusnud, vajutasin nuppu, mis mu istme voodiks muutis, panin unemaski pähe ja jäin magama.

      Ärkasin kolm tundi hiljem, tundes end palju värskemana – lennukites magamisega on mul palju kogemusi –, ja piilusin silmanurgast, mida mu uus erasekretär teeb. Et istmekohal teda polnud, oletasin, et ta on tualetis. Maski peast tõmmanud, tõusin istukile, ning nägin üllatusega kitsas vahekäigus Mariami tagumikku, mis oli minu poole suunatud. Võib-olla teeb ta joogaharjutusi, mõtlesin, sest ta oli neljakäpakil, pea põranda kohal kummargil, ja võtnud sisse asendi, mis sarnanes jooga lapsepoosiga. Siis aga kuulsin, kuidas ta omaette pomiseb, ning kui ta käed ja pea veidi kõrgemale tõstis, taipasin, et ta palvetab. Tundes piinlikkust, et ma teda nii privaatse tegevuse juures vaatlen, pöörasin pilgu kõrvale ja läksin WC-sse. Kui ma sealt tagasi jõudsin, oli Mariam oma istmel ja toksis midagi sülearvutisse.

      „Magasid hästi?” naeratas ta mulle.

      „Jep, ja nüüd olen ma näljane.”

      „Ma palusin hoolitseda selle eest, et pardal oleks sushi’t – Susie ütles, et reisi ajal on just see sinu lemmiktoit.”

      „Aitäh! Nii see on.”

      Minu kõrvale oli juba ilmunud stjuardess. „Kuidas ma saan teid aidata, preili D’Aplièse?”

      Andsin talle tellimuse – värsked puuviljad, sushi ja pool pudelit šampanjat – ning pöördusin siis Mariami poole. „Tahad samuti süüa?”

      „Aitäh, aga ma juba sõin.”

      „Kas sul on lennuhirm?”

      Ta kortsutas mulle otsa vaadates kulmu. „Ei, sugugi mitte. Miks sa küsid?”

      „Sest üles ärgates nägin sind palvetamas.”

      „Ah jaa,” naeris ta, „ma ei teinud seda sellepärast, et olen närvis, vaid kuna New Yorgis on keskpäev ning sellel ajal olen ma harjunud palvetama.”

      „Selge, ohoo, ma ei tulnud selle peale, et sa pead seda tegema.”

      „Palun ära muretse, Elektra, neid hetki, mil sa mind palvetamas näed, on vähe – tavaliselt leian ma endale mõne varjatud nurgakese, aga siin …” Ta näitas käega kitsukesele salongile. „Ma ei suutnud seda tualetis teha.”

      „Sa pead siis iga päev palvetama?”

      „Oojaa, tegelikult isegi viis korda päevas.”

      „Noo, kas see pole sinu elustiili juures takistuseks?”

      „Selle peale pole ma kordagi tulnud, sest olen harjunud seda tegema lapsest saati iga päev. Ning pärast seda tunnen end alati paremini. Selline ma lihtsalt olen.”

      „Sa tahad vist öelda, et selline on sinu religioon?”

      „Ei, selline olen mina. Sinu sushi saabus. See näeb maitsev välja.”

      „Miks sa ei taha mulle seltskonda pakkuda? Mulle ei meeldi üksi juua,” nentisin, kui stjuardess šampanja pokaali kallas.

      „Kas te soovite veel midagi, ma’am?” küsis ta Mariamilt, kes oli end minu vastas olevale istmele libistanud.

      „Palun tooge mulle vett.”

      „Terviseks!” ütlesin toosti. „Et meie töösuhe oleks edukas!”

      „Jah. Ma olen kindel, et kõik laabub.”

      „Anna andeks, et ma ei tunne sinu kombeid.”

      „Pole põhjust vabandust paluda,” rahustas mind Mariam. „Mina sinu asemel poleks samuti midagi teadnud.”

      „Kas sinu peres kehtisid ranged reeglid?”

      „Ei, tõtt-öelda mitte. Vähemalt teistega võrreldes polnud mu kasvatus karm. Ma sündisin New Yorgis, nagu ka minu õed-vennad, nii et me oleme ameeriklased. Nagu mu isa armastab öelda: see rahvas pakkus minu vanematele turvalist varjupaika, kui nad seda vajasid, ning me pidime austama nende kombeid, aga pidama lugu ka meie rahva omadest.”

      „Kus su vanemad sündisid?” küsisin.

      „Iraanis … või õigemini Pärsias, nagu me seda kodumaal oleme harjunud kutsuma. Kas sa ei arva, et see nimi on palju ilusam?”

      „Jah, arvan küll. Tähendab, sinu vanemad pidid oma kodumaalt vastu tahtmist lahkuma?”

      „Jah. Nad mõlemad tulid Ameerikasse pärast seda, kui šahh oli kukutatud.”

      „Šahh?”

      „Ta oli Iraani kuningas ja ideaalide poolest väga läänemeelne. Meie riigi ekstremistidele see ei meeldinud ning seetõttu pidid kõik tema sugulased põgenema, et oma elu päästa.”

      „Aga kui tema oli kuningas, kas siis sina oled justkui kuningliku perekonna liige?”

      „Nojah,” Mariam naeratas, „tehniliselt võttes küll, aga see pole nagu Euroopa kuningaperekond – meid, tema sugulasi, on sadu … nõod, teise, kolmanda või neljanda astme sugulased abielu kaudu. Läänes võiks öelda minu sugulaste kohta, et nad on kõrget päritolu.”

      „Jessas! Minu juures töötab printsess!”