Päikeseõde. Lucinda Riley

Mariam, tule sisse!”

      „Tänan.”

      Kui mina läksin diivani poole pikkade sammudega, siis Mariam Kazemi varus aega. Ta seisatas, et silmitseda kallihinnalisi lärakaid ja väänlevaid jooni lõuendil, ning tema ilme reetis, et talle meeldivad need sama vähe kui mulle.

      „Pildid ei kuulu mulle, korteriomanik valis need välja,” tundsin miskipärast vajadust selgitada. „Kas ma võin sulle midagi pakkuda? Vett, kohvi, teed või midagi kangemat?”

      „Oh ei, ma ei joo. Selles mõttes, et joon küll, aga mitte alkoholi. Kui see teile tüli ei tee, siis paluksin vett.”

      „Muidugi mitte,” laususin suunda muutes ja läksin kööki. Õngitsesin parasjagu külmikust Eviani pudelit, kui ta mu kõrvale ilmus.

      „Ma kujutasin ette, et selliste asjadega tegelevad teie teenijad.”

      „Mul on küll teenijatüdruk, aga siin olles see vaeseke lihtsalt haletseb ennast. Ole hea!” Ulatasin talle veepudeli, misjärel ta astus akna alla ja jäi välja vaatama.

      „Te elate päris kõrgel.”

      „Seda küll,” kinnitasin, mõistes, et olen täiesti rabatud naisest, kellest kiirgas rahu nagu parfüümi ja kellele ei paistnud vähimatki muljet avaldavat minuga kohtumine ega uhke korter, kus ma elan. Tavaliselt olid võimalikud kandidaadid suurest erutusest ja lubadustest lausa hullumas.

      „Ehk võtame istet?” tegin ettepaneku.

      „Jah, tänan teid.”

      „Sedasi,” laususin, kui olime end elutuppa paika seadnud, „ma kuulsin, et sa töötasid Bardini juures?”

      „Jah, tõsi.”

      „Miks sa ära tulid?”

      „Mulle pakuti ametikohta, mis võib mulle paremini sobida.”

      „Mitte sellepärast, et see mees on raske iseloomuga?”

      „Oh ei,” itsitas Mariam. „Ta polnud põrmugi raske iseloomuga, lihtsalt kolis hiljuti alatiseks tagasi Pariisi, aga mina elan ikka veel siin. Me oleme parimad sõbrad.”

      „Väga hea. Tegelikult on see imetore. Ja miks sa tahaksid minu juures töötada?”

      „Sellepärast, et ma olen alati teie tööd imetlenud.”

      Vau, mõtlesin. Ma ei kuule just sageli, et keegi minu ametit tööks nimetab.

      „Tänan.”

      „Minu meelest on selleks tarvis tõelist annet, et luua isiksus, mis suudab reklaamitavat toodet täiendada.”

      Ta avas oma lihtsa pruuni koti, mis sarnanes pigem kooliranitsa kui kunstnikutootega, ja ulatas mulle oma elulookirjelduse.

      „Ma arvasin, et võib-olla polnud teil enne minu kohalejõudmist aega seda läbi vaadata.”

      „Ei olnud tõesti,” nõustusin ja libistasin pilgu üle ta eluloo pidepunktide, mis olid tavatult napid ja asjakohased. „Sa pole siis kolledžis käinud?”

      „Ei, minu vanematel puudus selleks raha. Või õigemini …” – tema pisike õrn käsi jõudis näo juurde ja üks sõrm hõõrus nina – „tõenäoliselt oli, aga meie peres on kuus last ja see poleks olnud ülejäänute suhtes õiglane, kui mina oleksin saanud minna ja teised mitte.”

      „Ka mina olen üks kuuest! Ja ka mina ei käinud kolledžis ega ülikoolis.”

      „Tore, siis on meil vähemalt midagi ühist.”

      „Mina olen kõige noorem.”

      „Ja mina kõige vanem,” naeratas Mariam.

      „Sa oled siis kakskümmend kuus?”

      „Jah.”

      „Järelikult oleme ühevanused,” ütlesin, tundes mingil kummalisel põhjusel heameelt, et olin selle ebatavalise inimolendiga ühiseid jooni leidnud. „Ja mida sa pärast kooli lõpetamist tegid?”

      „Päeval töötasin lillepoes ja õhtul käisin ärikoolis. Kui tarvis, võin omandatud kvalifikatsiooni kohta tunnistuse koopia tuua. Ma oskan kasutada arvutit, koostada Exceli tabeleid ja minu masinakirjaoskus on … ühesõnaga, ma pole päris kindel, kui kiiresti ma tegelikult trükin, aga üsna kiiresti.”

      „See ei kuulu minu peamiste nõudmiste hulka ning Exceli tabelid samuti mitte. Rahaasjadega tegeleb raamatupidaja.”

      „Oh, aga neist oskustest võib ka organisatoorses rollis palju kasu olla. Ma saaksin üheainsa silmapilguga kogu kuu teie jaoks detailselt ära planeerida.”

      „Kui sa seda teeksid, laseksin jalga,” tegin nalja. „Mina elan üks päev korraga. Ainult nii saan ma hakkama.”

      „Ma saan teist väga hästi aru, preili D’Aplièse, aga minu ülesanne on organiseerida veidi rohkem. Bardini juures kasutasin ma Excelit isegi tema rõivaste keemilise puhastuse jaoks, me panime üheskoos paika, mida ta üritustel kannab, ning kirja läks isegi see, mis värvi on tema sokid – need olid sageli meelega valitud eri paaridest.” Mariam itsitas vaikselt ja ajas ka minu naerma.

      „Sa siis väidad, et ta on tore inimene?”

      „Jah, suurepärane.”

      Vahet polnud, kas see ka tõele vastas, aga selles tüdrukus oli väärikust. Minu erasekretäri kandidaadid olid liiga sageli oma eelmist tööandjat mustanud. Võib-olla arvasid nad, et see on lahe, kui nad põhjalikult selgitavad, miks nad ära tulid, aga mulle tegi muret tõsiasi, et tulevikus võivad nad samamoodi rääkida minust.

      „Enne kui te küsida jõuate, tahan kinnitada, et olen äärmiselt diskreetne.” Mariam oli ilmselt lugenud mu mõtteid. „Ma olen avastanud, et lood, mis meie töös kuulsuste kohta ringlevad, ei vasta sageli tõele. Huvitav, et …”

      „Mis on huvitav?”

      „Pole oluline.”

      „Palun räägi.”

      „Ühesõnaga, minu meelest on see päris põnev, et suurem osa meie planeedi elanikest igatseb kuulsust, aga minu kogemused on näidanud, et see toob vaid õnnetust. Arvatakse, et kuulsus annab õiguse teha kõike, mis pähe tuleb, aga tegelikult kaotatakse kõige hinnalisem aare, mis meil, inimestel, on, nimelt vabadus. Ma pean silmas ka teie vabadust,” lisas ta.

      Jäin teda üllatunult vaatama. Mul oli tunne, et hoolimata kõigest, mis mul on, tunneb ta mulle kaasa. Mitte üleolevalt, vaid osavõtlikult ja soojalt.

      „Nojah, oma vabaduse olen ma tõepoolest kaotanud. Tegelikult on lugu nii,” tunnistasin võhivõõrale inimesele, „et ma olen kohutavalt paranoiline ja kardan, et mind nähakse tegemas midagi täiesti tavalist ja luuletatakse siis sellest kokku lugu, et ajalehed paremini müüks.”

      „Nõnda pole hea elada, preili D’Aplièse.” Mariam raputas tõsisel ilmel pead. „Aga nüüd pean ma kahjuks lahkuma. Ma andsin emale ausõna, et hoian väikevenda, kuni ema ja isa väljas on.”

      „Selge. Aga lapsehoidmine … kas see on regulaarne?”

      „Oh ei, sugugi mitte, aga just sellepärast peangi täna õhtul õigel ajal kohal olema. Teate, täna on ema sünnipäev, ja meie suguvõsas heidetakse nalja, et viimasel korral viis isa ta välja õhtust sööma siis, kui talle kakskümmend kaheksa aastat tagasi abieluettepaneku tegi! Ma tean, et kui te peaksite mu palkama, vajate te mind kakskümmend neli tundi ööpäevas.”

      „Ning sa tead ka seda, et ees ootab palju välisreise?”

      „Jah, see pole probleem. Mul pole praegu ka romantilist suhet. Vabandage mind, aga nüüd pean ma minema …” Ta tõusis. „Mul oli rõõm teiega kohtuda, preili D’Aplièse, ja seda isegi