Päikeseõde. Lucinda Riley

probleemi, Elektra. Kas ma broneerin sulle hotellitoa?”

      „Ei, ma sõidan koju oma pere juurde.”

      „Suurepärane!” ütles ta sellise südamlikkusega, et ma kujutasin selgelt ette, kuidas ta naeratab. „Kui kõik reisi üksikasjad on kinnitatud, helistan tagasi.”

      „Aga mis plaanid sinul on, Mariam?” küsisin, taibates järsku, et jätan ta ise enda eest hoolt kandma. „Kas sa saad Pariisis üksi hakkama? Ehk soovid krediitkaardiga endale tänaseks tagasilennupileti osta?”

      „Ei, Elektra, ma jään hea meelega siia. Mul oli kavas täna pärastlõunal kohtuda Bardiniga, muidugi kui see oleks sulle sobinud, nii et ma ajan ise kõik korda ja saan sinuga homme õhtul Genfi lennujaamas kokku.”

      Tegin kiire kokalaksu pakikesest, mille Maxime oli mulle jätnud, pildusin kõik asjad oma kohvrisse ja reisikotti ning tellisin valiku Prantsuse kondiitritooteid ja nende kõrvale puuvilju, et neis sisalduvate süsivesikute üleküllus mu enesetunnet parandaks. Pärast hommikusööki kutsusin jooksupoisi, et ta mu reisipagasi alla viiks. Suured mustad päikeseprillid ette pannud (CeCe oli kunagi öelnud, et näen nendega välja nagu porikärbes), läksin oma pagasi järel uksest välja Christiani juurde mõnusasse Mercedese sedaani. Kui ta mind tervitas ja tagaukse avas, raputasin pead.

      „Ma reisiksin meeleldi eesistmel, kui sul midagi selle vastu pole.”

      „Muidugi mitte,” sõnas Christian ja läks mulle kõrvalistuja ust avama.

      Kui olin end eesistmele paika sättinud, tundsin kohe naha, õhuvärskendaja ja Pa’le ainuomase sidrunihõngulise parfüümi rahustavat lõhna. Olin meie pereautodesse roninud lapsest saadik ning lõhn oli ikka sama, hoolimata sellest, et Pa’d enam polnud. See seostus kodu ja turvalisusega, ja kui ma oleksin saanud selle pudelisse panna, siis just seda ma oleksin teinud.

      „Kas sul on kõik vajalik olemas, Elektra?” küsis Christian mootorit käivitades.

      „Tänan küsimast, on küll.”

      „Reisile kulub umbes viis tundi,” ütles Christian, kui me Ritzi eest sujuvalt startisime.

      „Kas sa ütlesid Ma’le, et ma tulen?”

      „Ütlesin. Ta tahtis teada, kas sul on toidu suhtes kindlaid eelistusi.”

      „Ma …”

      Mulle meenus, et eelmisel korral kodus olles pidasin detoks-dieeti ja jõin ämbritäite kaupa rohelist teed. Tookord käisin ma veel Mitchiga, kes puhtusest lausa kriuksus, aga mul oli juhuks, kui peaksin vääratama, viinapudel esmaabivahendina kaasas. Ja vääratanud ma olingi, aga see oli ka mõistetav, sest Atlantis oli esimest korda Pa’ta – nagu surnuvalve matuseta.

      „Kas kõik on hästi, Elektra?”

      „Superhästi, aitäh küsimast! Christian?”

      „Jah?”

      „Kas sa sõidutasid Pa’d paljudesse paikadesse?”

      „Ei, tõtt-öelda mitte. Kõige sagedamini Genfi lennujaama, kus ta oma eralennukile läks.”

      „Kas sa ka teadsid, kuhu ta lendas?”

      „Mõnikord küll.”

      „Ja kuhu siis?”

      „Oh, paljudesse sihtkohtadesse üle terve maailma.”

      „Kas sa tead, mis tööd ta õigupoolest tegi?”

      „Mul pole aimugi, Elektra. Ta hindas privaatsust.”

      „Ja veelgi enam,” ohkasin. „Kas sinu meelest pole see veider, et mitte keegi meist ei teadnud, millega ta tegeleb? Selles mõttes, et üldjuhul saavad lapsed öelda, et nende isa on poepidaja või jurist, mina aga ei osanud midagi kosta, sest mul polnud õrna aimugi.”

      Christian vaikis ja hoidis pilgu maanteel. Et ta juhtis nii meie pere autot kui ka kaatrit, oli võimatu tõrjuda kahtlustusi, et ta teab rohkem, kui välja ütleb.

      „Tead, mis?”

      „Ei, kuni sa mulle ütled, Elektra.” Christian kinkis mulle naeratusvirve.

      „Kui mul koolis kogu aeg pahandused olid ja sina mulle järele tulid, siis sai sinust ja sinu autost mulle minu turvasadam.”

      „Ja mida see turvasadam tähendab?”

      „Oh, psühhoterapeudid kasutavad seda väljendit, et iseloomustada paika, kuhu sa saad oma kujutlustes minna, või sulle meelde jäänud kohta päriselus, kus sa tunned end õnnelikuna. Ma kujutasin sageli ette, et kohe jõuad sina koolihoovi ja viid mu minema.”

      „Mulle on see suur au.” Sel korral kinkis Christian mulle siira naeratuse.

      „Kas sa lihtsalt kandideerisid Pa juurde tööle?” tegin uuesti katset.

      „Sinu isa tundis mind juba sellest ajast, kui ma alles väike poiss olin. Ma elasin … teie lähedal ning ta oli mulle – ja minu emale – suureks abiks.”

      „Sa tahad siis öelda, et ta oli sulle isakuju?”

      „Jah,” nõustus Christian pärast pausi. „Seda ta oli.”

      „Sellisel juhul oled ehk just sina see müstiline seitsmes õde!” itsitasin.

      „Sinu isa oli väga hea südamega mees ja tema kaotus on meile kõigile raske hoop.”

      Huvitav, kas Pa oli heasüdamlik või võimukas? Aga võib-olla mõlemat? Mõtisklesin senikaua, kuni jõudsime Pariisi äärelinna ja keerasime Genfi viivale kiirteele. Siis naaldusin seljatoele ja sulgesin silmad.

      3

      „Elektra, me oleme maabumissilla juures,” sosistas vaikne hääl mulle kõrva.

      Kissitasin toibudes ereda valguse käes silmi, enne kui taipasin, et näen päikese peegeldust Genfi järve klaassiledal pinnal.

      „Ma magasin neli tundi ühtejutti,” imestasin autost välja tulles. „Ma ju ütlesin, et sa oled minu turvasadam,” vaatasin Christianile laia naeratusega otsa, kui ta pakiruumi avas. „Ma vajan vaid oma reisikotti – ülejäänud asjad võid homseni sinna jätta.”

      Christian lukustas auto ja sammus minu ees pontoonsillale, kus kiirkaater ankrus oli. Ta pakkus mulle kätt, et mind pardale aidata, ning läks siis tegema stardiks vajalikke toiminguid, mina aga võtsin istet ahtris pehmel nahkpingil. Teel Atlantisesse tekitas mõte päralejõudmisest minus alati elevust. Tagasiteel aga tundsin tavaliselt kergendust lahkumise üle.

      Võib-olla sel korral on kõik teisiti, ütlesin iseendale ning seejärel ohkasin, sest ka see oli tuttav tunne.

      Christian käivitas mootori ja me alustasime lühikest teekonda minu lapsepõlvekoju. Märtsi lõpu kohta oli ilm soe ning mulle meeldisid päikesepaiste näol ja tuules lehvivad juuksed.

      Lähenedes poolsaarele, kus seisis Atlantis, ajasin kaela õieli, et näha avanevat vaatepilti kohe, kui see puude vahelt paistma hakkab. Maja oli tõepoolest imetlusväärne – see sarnanes veidi Disney lossiga, sest oli nii kaunis. Ja Pa’le sugugi mitte iseloomulik, mõtlesin omaette. Tal oli olnud äärmiselt vähe rõivaid; minu teada kandis ta alati vaid kolme pintsakut: linast suvel, tviidist talvel, ja veel üht, ebamäärasest kangast nende kahe aastaaja vahel. Tema magamistoas oli mööblit nii napilt, et ruum nägi välja nagu preestri elupaik. Olen vahel huviga mõelnud, kas ta kahetses seal salaja pattu mõne minevikus toime pandud kuriteo eest, aga olgu sellega, nagu on … Atlantise muulile lähenedes mõlgutasin mõtteid selle üle, et tema garderoob ja magamistuba erinesid paradoksaalselt ülejäänud majast.

      Ma seisis juba kalda ääres ja ootas mind, ise suure õhinaga lehvitades. Tema rõivad olid nagu ikka laitmatus korras ja ma märkasin, et ta kandis sedasama Chaneli bukleeseelikut, mis mul oli õnnestunud