Päikeseõde. Lucinda Riley

tänu aastasadadepikkusele aristokraatlikule kasvatusele.

      „Aga sina, Elektra? Kust sinu vanemad pärit on?”

      „Mul pole aimugi,” vastasin šampanjapokaali tühjendades. „Mind lapsendati, kui ma olin alles imik.”

      „Ja sa pole kunagi tahtnud oma minevikku uurida?”

      „Ei. Mis mõtet on vaadata tagasi, kui minevikku ei saa muuta? Minu pilk on alati suunatud tulevikku.”

      „Sellisel juhul oleks sul targem minu isaga mitte kohtuda.” Mariami silmis tantsisid lõbusad sädemed. „Ta jutustab alailma lugusid ajast, kui ta koos minu vanavanematega Iraanis elas. Ja jutte meie esiisadest, kes elasid sadu aastaid tagasi. Need lood on väga ilusad, ja kui ma laps olin, meeldis mulle neid kuulata.”

      „Ah soo, aga mina pidin leppima „Grimmi muinasjuttudega” ning nendes lugudes oli alati mõni hirmuäratav nõid või troll, kes mulle kohutaval kombel hirmu nahka ajas.”

      „Ka meie lugudes on sellised tegelased olemas, aga neid kutsutakse džinnideks. Nad teevad inimestega jubedaid asju.” Mariam rüüpas mind üle klaasiääre silmitsedes vett. „Isa ütles ikka, et meie ajalugu pakub meile vaipa, mille peal me saame seista ja mille pealt me võime lendu tõusta. Võib-olla soovid ka sina ühel heal päeval teada saada, missugune on sinu ajalugu. Kas sa oleksid nüüd valmis kuulama, kui ma sulle meie Pariisi päevakava selgitan?”

      Tund aega hiljem läks Mariam tagasi oma istmele, et kirja panna märkmed, mis ta meie jutuajamise jooksul oli teinud. Lasin oma istme allapoole ja jäin vaatama taevast, mis hakkas pimenema, kuulutades Euroopa öö saabumist. Kusagil selle pimeduse all asus minu perekonna kodu – või vähemalt meie, kõikjalt maailmast Pa poolt kokku kogutud ja üksteisest väga erinevate laste kodu.

      Ma pole kunagi hoolinud asjaolust, et me pole veresugulased, aga Mariami jutt oma juurtest – ja vaatepilt, mis andis märku tema soovist hoida sajanditevanust kultuuri au sees isegi Pariisi suunduva eralennuki pardal – tegid mu peaaegu kadedaks.

      Mõtlesin Pa kirjale, mis vedeles kusagil minu New Yorgi korteris … Ma isegi ei teadnud, kus see asub. Et ma seda ei avanud, oli see suure tõenäosusega juba kadunud ning ilmselt ei saa ma nüüd enam kunagi võimalust oma mineviku kohta midagi välja uurida. Võib-olla oskab Hoff – nagu ma Pa advokaati salamahti kutsusin – sellele valgust heita … Ning nüüd meenus mulle, et taevasfääri mudelil olid mingisugused numbrid, mille abil Ally lubas meie sünnipaiga kindlaks määrata. Äkitselt näis Pa kirja leidmine maailma kõige tähtsama asjana, peaaegu nii tähtsana, et oleksin äärepealt palunud piloodil lennuk ümber keerata vaid selleks, et saaksin oma sahtlid seda otsides pahupidi pöörata. Kui ma tookord New Yorki tagasi jõudsin, olles osalenud mingisugusel mälestusteenistuse taolisel üritusel, mis korraldati sellepärast, et Pa oli miskipärast otsustanud lasta end enne meie Atlantisesse jõudmist juba merre matta, olin nii vihane, et ei tahtnudki midagi teada.

       Miks sa vihane olid, Elektra?

      Mu kõrvus helisesid psühhoterapeudi sõnad. Tõtt-öelda ei teadnud ma sellele küsimusele vastust. Mul oli tunne, et olin olnud tige sellest ajast peale, kui õppisin kõndima ja rääkima, ning tõenäoliselt isegi enne seda. Kõigile mu õdedele meeldis jutustada mulle lugusid sellest, kui valjusti ma titena majas kisasin, ning asjad ei läinud paremaks ka siis, kui ma suureks kasvasin. Päris kindlasti ei saanud ma selles süüdistada kasvatust, mis oli ideaalilähedane, ehkki veider, kui arvestada asjaolu, et me kõik olime lapsendatud ja perepildid nägid meie erineva etnilise päritolu tõttu välja sama kummituslikud nagu Gapi reklaam. Kui ma mõnikord selle kohta küsimusi esitasin, vastas Pa alati, et valis just meid oma tütardeks välja, sest me oleme erilised, ning minu õdesid näis see vastus rahustavat, aga mitte mind. Ma tahtsin teada, miks. Nüüd, mil ta surnud oli, ei pruukinud mul enam iial tulla võimalust tõde välja selgitada.

      „Tunni aja pärast maandume, preili D’Aplièse,” lausus stjuardess uuesti mu klaasi täites. „Kas ma saan teile veel midagi tuua?”

      „Tänan, ei.” Sulgesin silmad ja lootsin, et minu kontakt Pariisis pidas sõna ja toimetas vajaliku kraami hotelli, sest ma vajasin hädasti uut doosi. Kui ma olin puhas, hakkas mu aju tööle, ning ma hakkasin mõtlema Pa’le, oma õdedele, oma elule … ja seda tehes ei tundnud ma end hästi. Vähemalt mitte praegu.

      * * *

      Võtteid aga ma vahelduseks sellel korral nautisin. Kevad Pariisis – vähemalt siis, kui päike paistis – oli metsikult ilus, ja kui üldse oli olemas paik, kuhu ma tundsin end kuuluvat, siis oli see just siin. Me olime botaanikaaias Jardin des Plantes, mis oli üleni uppunud kirsiõitesse, iiristesse ja pojengidesse, ning kõik näis uue ja värskena. Abi oli sellestki, et fotograaf mulle meeldis. Me lõpetasime tükk maad enne planeeritud aega ja andsime sama päeva pärastlõunal minu hotellitoas vastastikusele tõmbele vaba voli.

      „Miks sa New Yorgis elad?” küsis Maxime minult prantsuse keeles, kui me voodis habrastest portselantassidest teed jõime ning seejärel kandikult kokalaksu nautisime. „Sul on eurooplase hing.”

      „Tead, ma ei oskagi vastata,” ohkasin. „Seal on lihtsalt Susie, minu moeagent, ja mul on mõistlik püsida tema lähedal.”

      „Sa tahad vist öelda, et tema on sinu kui modelli maman?” narris ta mind. „Nüüd oled sa juba suur tüdruk, Elektra, ja võid ise otsuseid teha. Jää siia elama, siis saame seda sagedamini teha,” lausus ta voodist välja ronides ja vannituppa duši alla kadudes.

      Vaatasin läbi akna üle Place Vendôme’i, mis oli pungil täis vaatamisväärsustega tutvuvaid või elegantseid poode kammivaid inimesi, ning mõtlesin Maxime’i sõnade üle järele. Tal oli õigus, ma oleksin võinud elada ükskõik kus; sellel polnud erilist tähtsust, sest niikuinii veetsin suure osa oma elust reisides.

      „Kus on minu kodu?” sosistasin, tundes järsku, kuidas mõte New Yorki oma hingetusse, vastu kajavasse korterisse tagasipöördumisest mind masendab. Äkkmõtte ajel sirutasin käe mobiili poole ja helistasin Mariamile.

      „Kas mul on homme tarvis New Yorgis midagi teha?”

      „Sul on kell seitse õhtusöök Thomas Allebachiga, sinu parfüümilepingu turundusjuhiga,” vastas Mariam viivitamatult.

      „Selge.” Thomas ja mina olime pärast seda, kui Mitch mu maha jättis, paari viimase kuu jooksul mitu korda mõnusalt koos lõõgastunud, aga ma polnud temasse armunud. „Ja pühapäeval?”

      „Pole midagi plaanis.”

      „Super. Tühista õhtusöök – ütle Thomasele, et võtted venisid pikemaks või midagi taolist –, muuda tagasilennu aeg pühapäeva õhtuks ja pikenda veel paari öö võrra minu hotellibroneeringut. Ma tahan veidi kauemaks Pariisi jääda.”

      „Väga hea. See linn on imeline. Kohe, kui kõik on korras, kinnitan kõik muudatused.”

      „Suur tänu, Mariam!”

      „Pole probleemi.”

      „Ma jään kauemaks siia,” ütlesin Maxime’ile, kui ta duši alt tagasi tuli.

      „Kahju, sest ma olen nädalalõpul linnast ära. Kui ma oleksin teadnud …”

      „Oh!” Püüdsin pettumust mitte välja näidata. „Aga kindlasti olen varsti jälle tagasi.”

      „Anna mulle teada, millal, eks?” lausus ta end riidesse pannes. „Kui saaksin, tühistaksin oma plaanid, aga ma lähen sõbra pulma. Anna andeks, Elektra.”

      „Ma jään siia selle linna, mitte sinu pärast,” ütlesin end naeratama sundides.

      „Ja see linn armastab sind, nagu ka mina.” Ta surus mu laubale suudluse. „Soovin sulle hästi toredat nädalalõppu ja hoia ühendust.”

      „Muidugi.”

      Kui ta läinud