Põrguline. S. J. Kincaid

kombel mu ähvardusest häirida. „Meil pole teist valikut, Nemesis. Keisri nõudmisel peab ta saabuma kolme kuu jooksul.” Tema huuled kaardusid aeglases naeratuses ja ta käsi siugles mu põsele, kus ta pikad sõrmed mu nahka näpistasid. „Sellepärast kavatsengi ma Krüsanteemi saata sinu, ja mitte tema. Sinust saab Sidonia Impyrean.”

      Mul kulus hetk, et ta sõnadest aru saada, ja isegi siis jäid need mõistetamatuks.

      „M-mida?”

      „Kui hämmeldunud sa välja näed!” Matriarhi naer oli ebakindel, aga tema pisikesed silmatäpid puurisid pilkumata minu omadesse. „Kas ma pean end kordama?”

      „Minu?” Raputasin korra pead. Matriarh polnud mulle kunagi eriti meeldinud, aga ma olin alati pidanud teda arukaks. Mõistlikuks. „Kas te mõtlete tõsiselt oma soovi, et mina hakkan Sidoniat kehastama?”

      „Oh, loomulikult eeldab see mõningaid muudatusi.” Tema pilk rändas mööda mu keha alla. „Kõik, mida Sidoniast on nähtud, on tema avatar, mis sarnaneb temaga sama vähe kui sinuga. Sinu jume, su lihased… Need saame korda ajada. Ja mis puutub sinu olemusse, siis ma kutsusin oma etiketiõpetaja, kes teeb sulle selgeks põhialused, mida ta mu tüdrukupõlves mullegi õpetas…”

      Taganesin sammu. See naine oli aru kaotanud. „Etiketiõpetaja ei suuda mulle inimlikkust anda. Ainuüksi mulle otsa vaadates on selge, et ma pole päris inimene. Te olete seda ka ise korduvalt märkinud.”

      Matriarh kallutas pea viltu ja ta silmad läikisid pahatahtlikult. „Oo jaa. See külm, armutu pilk… nii üüratult kaastundeta. Ehtne põrgulise tunnusmärk! Kahtlustan, et sa sobid tollesse rästikupessa paremini, kui arvatagi oskad.” Ta naeris vaikselt. „Igatahes paremini, kui Sidonia iial sobiks.”

      Ta tõusis kleidi sahinal ja endiselt naeratades.

      „Keiser soovib, et saadaksin oma süütu lambukese tapale. Ei. Ma saadan talle hoopis oma anakonda.”