Põrguline. S. J. Kincaid

matkida – helid ei kukkunud põrgulistel loomulikult välja. Seega otsustasin ma neutraalse tähelepaneku kasuks. „Te oskate oivaliselt näidelda.”

      „Näidelda?” Noormehe häälde oli sugenenud teravust, aga see mahenes, kui ta jätkas. „Mida te sellega öelda tahate?”

      Kuidas Sidonia vastaks? Mulle ei tulnud midagi pähe ja nõnda manasin näole naeratuse, mõeldes, kas olin noormehest valesti aru saanud. „Inimene, kes püüab pilke iga hinna eest, ometi ju näitleb.” Minus võttis maad kummaline tõdemus, milleni olin jõudnud lahingute ja tapmiste käigus. Ühe poole pettemanööver tõi sageli ilmsiks mõne vastase nõrkuse. „Või soovite ehk juhtida tähelepanu kindlas suunas, et keegi teisale ei vaataks.”

      Üle ta näo libises kummaline ilme – ta vidutas oma heledaid silmi ja surus hambad kokku, nii et ta tugevad näoluud tungisid rohkem esile. Hetkeks sain ma aimu, milline ta kunagi täiskasvanuna välja näeks. Ta meenutas mulle kedagi, aga ma ei osanud öelda, keda.

      „Mu grandeé Impyrean,” lausus noormees hästi mahedalt, „kui põnevaid mõtteavaldusi te minu kohta esitate!” Tema avatar kummardus hooletult minu omale lähemale ega pilgutanud silmagi. „Võib-olla peaksid mõned neist, kes teile lähedal seisavad, ka ise samasugust taktikat rakendama.”

      See sõnavõtt tegi mind tähelepanelikuks ja mulle kerkis kurku nõudlik küsimus. Mida oli noormees sellega silmas pidanud? Kas see oli mingi vihje? Hoiatus? Ent ma ei söandanud küsida. Donia ei teeks seda, ja kui ma eksiksin…

      Ja ma ei saanudki võimalust edasi rääkida. Selsamal silmapilgul laskus meie juurde veel mitu avatari. Nad laskusid alasti noormehe ette põlvili, surusid ta sõrmenukid vastu oma põski. Mu kõrv tabas nende edvistavad sõnad.

      „Teie kõrgus, kui imetore, et meid oma külaskäiguga austate!”

      „Kui suurejoonelised rõivad te oma avatari jaoks valinud olete!”

      „Nii peen riietus!”

      Taipasin korraga, kuidas ma noormehe ära tundsin. Ta meenutas oma onu – keisrit.

      Siinsamas minu ees, ihualasti ja häbenemata seisis Tyrus Domitrian. Tyrus, troonipärija… Noormees, kes pärib ühel päeval trooni.

      Isegi mina teadsin Tyrust. Matriarh ja senaator von Impyrean kõhistasid õhtusöögilauas tema viimaseid tempe arutades naeru. Tyrus oli Impeeriumi häbiplekk, sest ta oli täiesti segane. Oma hullumeelsuses polnud ta ilmselt aru saanud, et on ihualasti – ja tema seisuse tõttu ei söandanud keegi seda talle ka mainida.

      Mitte keegi peale minu.

      Tõmbusin vaatepildist tagasi ja kogu mu keres kripeldas kohutav tõdemus, millega olin hakkama saanud.

      Mitu pikka minutit pärast seda, kui olin end välja loginud, tuikas õudus minu sees ikka edasi.

      Ma olin kavatsenud noorte ära hellitatud grandelokviide kohta rohkem teada saada, et Sidoniat paremini kaitsta. Selle asemel olin talle tõmmanud kurikuulsa hullumeelse tähelepanu – sellise inimese tähelepanu, kelle võimuses oli Sidonia hävitada.

      3

       „Võib-olla peaksid mõned neist, kes teile lähedal seisavad, ka ise samasugust taktikat rakendama.”

      Tyrus Domitriani sõnad kajasid järgnevatel päevadel mu kõrvus vastu, kõlades nii väga hoiatuse moodi, ja ometi… Ja ometi polnud ma kindel, kas pidin hullumeelse sõnu uskuma.

      Domitrianide peret nimetati päikesest neetuiks, sest nii paljud neist surid noorena, aga tõde oli üks neid saladusi, mida kõik teadsid, kuid tegid näo, nagu ei teaks: keiser ja tema ema olid enamiku trooninõudlejatest rivaale mõrvanud. Tyrus oli oma pere ainus ellujäänu. Võib-olla see ta hulluks ajaski: olla tunnistajaks sellele, kuidas tema enda suguvõsa liikmed enamiku ta perest mõrvasid.

      Rääkisin Sidoniale Tyruse hoiatusest õhtul, kui ta oli oma isa kabinetist naasnud, ent ta ei pööranud sellele erilist tähelepanu ja ütles mulle: „Tyrus on nõdrameelne. Tema juttu ei saa kuigi tõsiselt võtta. Ja palun ära muretse, et ta võiks su käitumisest midagi imelikku mäletada… Ta ei paista foorumitest kunagi midagi meelde jätvat.” Sidonia naeratas mõrult. „Kahju, et sa ei saa alati minu asemel minna. Siis võiksin ma seltskondliku suhtlemise sinnapaika jätta ja kasutada kogu oma aega tähtede uurimiseks.”

      Ta oli selles kummalises lummas, mis valdas teda siis, kui ta isaga vanades teadusandmebaasides tuhnis. Niisugused õhtud tegid ta alati unelevaks ja optimistlikuks, nood universumi mõistatused avaldasid talle oma vastused.

      Hoolimata mu soovist sundida teda keskenduma Tyruse sõnadele ja teda ähvardavatele ohtudele, pidin tahes-tahtmata järele andma, kui ta enda kõrval madratsile patsutas. Heitsin tema kõrvale pikali ja tuttavlikkuse peale haaras mind endasse isevärki soe tunne. Mu esimestest kindluses veedetud päevadest alates oli Donia mu kõrvale liibunud nagu… nagu tegid minu ettekujutust mööda õed, ja rääkis mulle igasugu asju. Nagu kaks inimest, kaks sõpra, kes vestlevad teineteisega kui võrdsed. Vahel pajatas ta mulle lugusid. Ükskord oli ta hakanud näitama mulle tähtede kujutisi, olles kindlalt nõuks võtnud mind lugema õpetada. Ma sain selle selgeks mõne nädalaga.

      Täna avaldas ta mulle osa sellest, mida oli koos isaga tolle kabinetis lugenud. „Ma rääkisin sulle, et meie kehad on tehtud tillukestest aatomitest, nendest asjadest, mida nimetatakse elementideks, eks? Noh, see on igatahes täiesti uskumatu, Nemesis. Kas sa tead, kust need elemendid pärit on?”

      Ta toetas pea mu õlale ja mind valdas see kummaline hellus, mida ma tundsin ainult tema vastu. „Ma ei oska isegi oletada. Räägi mulle.”

      „Tähtede seest! Mõelda vaid.” Donia sirutas käe üles meie kohale ja silmitses seda imetlusega. „Iga pisike osake meist on pärit protsessist, mis toimub ainult tähtede sees ja mida nimetatakse tuumasünteesiks.” Ta hoidis haigutust tagasi. „Imelik on selle peale mõeldagi. Me kõik oleme üksnes teadvusega olenditeks vormitud tähetolm. Helionistid ja vanad teadlased on tegelikult ühel meelel, isegi kui keegi seda ei taipa.”

      Mõtisklesin tema sõnade üle, vaagisin neid. Kui see, mida ta ütles, vastab tõele, on see voodi, meid ümbritsevad kindluseseinad ja kõik muu pärit nendest akna taga helendavatest valgustäppidest.

      Donia naeratas mulle uniselt. „Ma ju ütlesin, et sinus on samasugune jumalik säde nagu minus. Mul oli kogu aeg õigus, Nemesis.”

      Ta suikus mu kõrval unne ja ma vaatasin mõnda aega, kuidas ta rind kerkis ja langes, enne kui tema voodilt oma asemele lipsasin. Tema sõnu peas kedrates tõmbus mul kõhus veidralt õõnsaks. Donia oli pärinud ema vaoshoituse ja isa uudishimu, aga ta oli neist mõlemast lahkem.

      Ühel päeval võib ta olla tähtis. Ta võib teha seda, mida tema isa iial ei suuda, ja ühendada senatis need kaks kildkonda, ühendada helionistid ja need, kes soovisid teaduslike püüdluste juurde naasta… kui ta püsib küllalt kaua elus, et seda teha.

      Ja ta püsib elus.

      Mind läbis terav sihikindlusesööst.

      Niikaua kui mul on hing sees, et teda kaitsta, püsib ta elus.

      Olin seda lugu Sidonia ja vikaari suust palju kordi kuulnud. See oli üks helionistliku usu keskseid müüte. Sajandeid tagasi oli olnud viis planeeti, mis olid ainiti pühendunud inimkonna kõigi kokku kogutud teaduslike ja tehniliste tarkuste talletamisele massiivsetesse superarvutitesse. Tohutu supernoova oli nad kõik ühekorraga minema pühkinud. See oli kõigi helionistide jaoks tähtis sündmus. Nende jaoks olid tähed vahendid, mille kaudu Elav Kosmos oma tahet väljendas. Interdikt – helionistliku usu vaimne juht – kuulutas supernoova külvatud hävingu jumalikuks teoks.

      Impeeriumit tabas ränk hoop. Toonane keiser ühendas oma valitsemisalad ühtse eesmärgi nimel, kuulutades välja helionistliku pühasõja. Ustavad jüngrid hävitasid süstemaatiliselt kõik teised teaduslike ja tehniliste teadmiste varasalved. Loodusteaduste ja matemaatika õpetamine keelustati kui pühaduseteotus.