Põrguline. S. J. Kincaid

Elavasse Kosmosesse suurema austusega,” märkis inkvisiitor, „oleks teie kodakondseid päikesetõvesugusest koletust piinast säästetud.”

      Senaator vabises vihast ja tahtis midagi vastata, aga selsamal silmapilgul sööstis kohale matriarh, kes oli ukseavas luuranud. Ta haaras oma abikaasal käest ja peatas ta.

      „Teil on täiesti õigus, inkvisiitor! Me oleme teile selle adumuse eest ääretult tänulikud.” Ta naeratas lahkelt, sest ei jaganud oma abikaasa innukust, millega too keisri tahet trotsis.

      Matriarh oli valitseja viha noores eas isiklikult kogenud. Tema enda pere oli keisrit pahandanud ja ta emal tuli selle eest maksta. Nüüd ta lausa särtsus ärevusest ja värises üle keha, soovides kogu hingest nende külalist maha rahustada.

      „Mul oleks otsatult hea meel, kui te jääksite täna õhtuks meie teenistust jälgima, inkvisiitor. Võib-olla oskate teie välja tuua, mida me valesti teeme.” Matriarhi hääl lausa nõretas magususest ja see kõlas tema tavapärast teravat tooni arvestades kummaliselt.

      „Ma teen seda hea meelega, grandeé von Impyrean,” vastas inkvisiitor nüüd armuliselt. Ta sirutas käe, et matriarhi sõrmenukid vastu oma põske suruda.

      Naine tõmbus eemale. „Ma lähen meie servitoridega asjakorralduste eest hoolitsema. Võtan praegu selle siin kaasa. Sina seal – tule!” Ta nõksas peaga minu poole, et ma talle järgneksin.

      Ma ei tahtnud inkvisiitori juurest lahkuda. Tahtsin jälgida iga tema liigutust, pidada silmas iga tema näoilmet, aga matriarh ei jätnud mulle muud valikut kui järgneda talle nii, nagu üks servitor seda teeks. Meie sammud viisid meid kambrist ja inkvisiitori silme alt minema. Matriarh kiirendas sammu ja mina samuti. Liikusime koos mööda koridori senaatori ruumide poole.

      „Hullumeelsus,” pomises naine. „Hullumeelsus on praegu niimoodi riskida! Sa peaksid tolle inkvisiitori ees surnuna lamama, mitte siin minu kõrval kõndima!”

      Heitsin talle pika ja kaalutleva pilgu. Donia nimel sureksin ma rõõmuga, aga kui küsimus oli minu või matriarhi elus, siis pidasin ma enda oma tähtsamaks. „Kas te kavatsete inkvisiitorile öelda, kes ma olen?”

      Rääkides kujutlesin ma hoopi, millega matriarhi tapaksin. Üksainus löök kuklasse… Pole vaja tema karjumisega riskida. Midagi kuuldes võib Donia oma toast väljuda. Ma ei tahaks mingil juhul tüdruku silme all tema ema mõrvata.

      Matriarhil oli olemas ellujäämisinstinkt, mis ta abikaasal ja tütrel puudus. Isegi mu leebe hääletooni peale libises üle ta näo õudusevari. Järgmisel silmapilgul oli see kadunud, nii et mõtlesin, kas ma olin seda ehk ette kujutanud. „Muidugi mitte. Nüüd mõistaks tõde meid kõiki hukule.”

      Nii et ma jään ellu. Mu lihased lõdvestusid.

      „Kui sa juba siin oled,” lausus naine süngelt, „siis ole meile kasulik. Sa aitad mul mu abikaasa tööd varjata, enne kui too inkvisiitor tema tubasid kontrollima tuleb.”

      Seda võisin ma teha küll. Me sukeldusime senaatori kabinetti, kus matriarh kergitas kleidisaba kõrgemale ja sahistas läbi ruumis laiali laotatud pahna – pühadust teotavad andmebaasifragmendid, mis inkvisiitorile silma hakates mõistaksid silmapilk surma kogu Impyreanide perekonna.

      „Kähku nüüd,” ütles naine ja andis mulle käeviipega märku, et hakkaksin neid kokku pühkima.

      „Ma viin need põletisse…”

      „Ei.” Matriarhi hääles oli kibedust. „Mu abikaasa võtaks nende hävitamist ettekäändena neid juurde hankida. Me peame need praegu lihtsalt silma alt ära toimetama.” Ta väänas seinaprakku pistetud sõrmi ja põrand avanes, tuues nähtavale salapeidiku.

      Siis seadis ta end senaatori toolile ja lehvitas endale käega tuult, sellal kui mina vinnasin peidikusse sületäite kaupa laokil vedelevaid osakesi, mis meenutasid arvutiriismeid ja andmekiipe.

      Senaator veetis siin päevi, päästis, mida vähegi parandada õnnestus, ja laadis infot oma isiklikku andmebaasi. Ta luges õhinal materjale ja arutles sageli Sidoniaga nende üle. Need teadusteooriad, need tehnilised skeemid. Kõik pühadust teotavad. Kõik Elava Kosmose pihta suunatud solvangud.

      Ma peitsin senaatori isikliku arvuti selle pahna keskele ning siis astus matriarh taas seina juurde ja keeras sealses orvakeses sõrme. Põrand libises kinni. Vinnasin luugi kohale senaatori laua, nii et see kattis salapeidiku.

      End uuesti sirgu ajanud, leidsin matriarhi mind vidukil silmil piidlemast. „Sa oleksid mu ennist seal koridoris tapnud.” Tema välkuvad silmad kutsusid mind neid sõnu eitama.

      Ma ei teinud seda. „Te ju teate, kes ma olen, proua.”

      „Oo jaa, tean.” Ta huuled kõverdusid. „Koletis. Ma tean, mis sinu külmade hingetute silmade taga toimub. Täpselt sellepärast põrgulised ära keelatigi – nad kaitsevad üht ja kujutavad ohtu kõigile teistele. Sa ei tohi iialgi unustada, et Sidonia vajab mind. Ma olen tema ema.”

      „Ja teie ei tohi iialgi unustada, et ma olen tema põrguline. Mind vajab ta rohkem.”

      „Sina ei suuda mitte mingil moel hoomata, mida tähendab lapsele ema.”

      Ei. Seda ma ei suutnud. Mul polnud kunagi ema olnud. Teadsin vaid, et minuga koos on Sidonial ohutum kui ükskõik kelle teisega terves universumis. Isegi ta oma pereliikmetega.

      Matriarhi huulilt vallandus ebameeldiv naer. „Ah, aga miks üldse sel teemal arutleda? Sina ei mõistaks perekonnaasju sugugi rohkem kui koer luulet kirjutada. Ei, tähtis on see, et meil sinuga on ühine eesmärk. Sidonia on heasüdamlik ja naiivne. Väljaspool siinset kindlust, suures Impeeriumis… on sinusugune olend võib-olla just see, mida mu tütar vajab, et ellu jääda. Aga sa ei räägi iial – mitte iial – kellelegi sellest, mida me täna tegime.”

      „Mitte iial.”

      „Ja kui keegi saab teada, et me säästsime oma põrgulist, siis kannad sina ise selle probleemi eest hoolt.”

      Ainuüksi selle mõtte peale käis minust läbi särtsuv ja kaitsev vihatorge. „Viivukski kõhklemata.”

      „Isegi kui see hooltkandmine” – matriarhi pilk oli terav – „algab sinust endast.”

      Ma ei vaevunud vastama. Loomulikult sureksin ma Sidonia nimel. Tema oli kogu mu universum. Ma armastasin ainult teda ega väärtustanud midagi peale tema olemasolu. Ilma temata pole mul elamiseks mingit põhjust.

      Surm oleks sellega võrreldes halastus.

      2

      Selsamal õhtul kogunesid kõik kodakondsed – nii inimesed kui ka servitorid – heliosfääri, orbiidil tiirleva kindluse peal asuvasse läbipaistvasse kuplisse. Kui väga matriarh ka oma abikaasat palus, ei viitsinud senaator kunagi teenistusi pidada, välja arvatud juhul, kui meil oli külalisi. Täna osales ta ise moepärast, aga ei vaevunud oma üleolevat muiet inkvisiitori eest varjama.

      Lõppude lõpuks oli inkvisiitor ju kindluse just põhjalikult läbi vaadanud. Ta polnud leidnud midagi, millest keisrile ette kanda. Tark mees poleks praegu kahjurõõmust säranud, aga senaator oli lollpea.

      Matriarh oli võimaldanud inkvisiitorile teenistuse ajaks aukoha otse pereliikmete selja taga. Me kõik vaatasime rõhuvas vaikuses, kuidas täht meie all oleva planeedikaare tagant nähtavale kerkis. Aknad olid kristalsed ja murdsid valgust just õigel moel, et saata kiired teatud ruumipunktidesse, kuhu olid paigutatud peeglid. Sekundi murdosaks koondusid kõik heledad kiired ühte punkti – keskel asuvale tseremooniakarikale. Seepeale süttis karikasse kallatud õli. Me vaatasime lõõmavat karikat, sellal kui täht ideaalsest nurgast edasi liikus ja pimestavalt ereda valguse hajutas. Algas õnnistamine.

      „Ja nõnda,” lausus vikaar põlevat karikat tõstes, „meie sünnitähe Heliose kaudu otsustas Elav Kosmos süüdata elusädeme planeedil Maa, pannes aluse meie ülimalt auväärsetele esiisadele tol iidsel ajal, mil tähed olid üksnes kauged täpikesed lõpmatus pimeduses. Tollal kandis