Põrguline. S. J. Kincaid

kätte.

      Liiased, need inimesed, kes elasid planeetidel ja allusid keiserlikule valitsusele, pidid piirduma üksnes nende masinatega, mida grandelokviidest ülemad neile laenasid. Et teaduste õppimine oli pühaduseteotus, ei saanud nad endale iialgi oma kosmoselaevu ehitada.

      Impeeriumi stabiilsus sõltus sellest põhimõttelisest vahest, mis liiaseid ja grandelokviisid eristas.

      Tehes senati liikmete seas kihutustööd, et teadusliku hariduse keeldu kahtluse alla seada, oli senaator von Impyrean ohustanud võimu tasakaalu. Inkvisiitori külaskäik andis märku üha kasvavast rahulolematusest, mida valitseja senaatori tegude vastu tundis.

      See oli hoiatus, mida senaator kuulda ei võtnud.

      Ühel õhtul saabus keisrilt läkitus. Sellele järgnes karjumine, mis mu hoobilt unest äratas. Donia magas möllu maha, sest tema kuulmine polnud nii hea kui minul. Lipsasin oma asemelt üles ja tormasin koridori. Leidsin nad senaatori aatriumist, magamisriietes matriarh tagus oma abikaasa käsivarsi ja senaator püüdis hoopide eest kõrvale põigelda.

      „Juhmard! Sa JUHMARD!” kriiskas naine. „Kas sa arvasid, et keegi ei saa teada? Oma tegudega hävitasid sa meie pere!”

      Läbisin meid lahutava vahemaa ja rebisin matriarhi tema abikaasast eemale. Ehkki naine oli toeka kehaehitusega, polnud temast minu jõule vastast. Senaator taganes koperdamisi ja silus oma tuunikat.

      „Idioot! Lurjus! Meie kõigiga on lõpp!” kisendas matriarh ikka veel mu haardes rabeledes.

      „Mu kallis,” kostis senaator käsi laiutades, „on asju, mis on tähtsamad kui ühe inimese elu või surm.”

      „Ja meie pere? Ja meie tütar? Me kaotame kõik!” Matriarh pööras ringi ja kahmas minust kinni. „Sina.” Tema meeletu pilk leidis minu oma. „Sina, vii mind siit ära. Ma ei suuda teda hetkegi kauem taluda!”

      Heitsin vapustatud senaatorile pika ja kaalutletud pilgu ning vedasin siis ta naise minema. Matriarh vabises, kui teda kinni hoidsin. Talutasin teda nagu invaliidi tema eluruumide poole, kus ta otsekohe toolile vajus ja kätega selle kangast kriipis. „Lõpp… Meie kõigiga on lõpp…”

      „Mis toimub?” nõudsin ma. „Rääkige mulle otsemaid.”

      Mitte keegi ei jaganud matriarhile käske, aga kui Sidonia elu oli ohus, pidin ma sellest kohe teada saama.

      „Mis sa ise arvad, mis toimub?” küsis ta. „Mu abikaasa tegutses keisri vastu! See juhmard pidas ennast kavalaks. Keiser ei olnud nõus teadusharidusele seatud piiranguid leevendama ja minu idioodist abikaasa katsus keelust kavalusega üle astuda – ja saatis nendest naeruväärsetest vanadest andmebaasidest pärit infot mingitele liiastele.”

      „Liiastele,” kordasin ma jahmunult. Kas senaator oli arust ära? „Kas ta tahab, et ta hukatakse?”

      Matriarh kõverdas huuli. „Ta on küllalt napakas, uskumaks, et suudab keisri kätt suunata. Ta arvab, et kui keisri kõige suuremad hirmud tõeks saavad ja liiased hakkavad oma kosmoselaevu välja töötama, siis nõuab keiser, et grandelokviid järgiksid nende eeskuju ja looksid ka ise uusi. Tema arvates aitab niisugune tegu keisril lõpuks asju tema vaatenurgast näha.” Naine tõi kuuldavale kibeda naeru. „Loomulikult tegi ta valearvestuse. Keiser laskis need liiased tappa. Ta andis meile just äsja teada, et on kursis minu abikaasa rolliga selles läbikukkunud ürituses.”

      Hingasin teravalt sisse. „Proua, senaator hakkab teile kõigile ohtu kujutama. Lubage mul…”

      „Sa ei tohi teda tappa.” Naine tõukas end toolilt hooga püsti. „Kas sa siis ei mõista, et on juba liiga hilja? Meie kaelad on nüüd keisri mõõga all. Tegu on tehtud. Ja nagu ikka jääb abikaasa tekitatud jama kordaajamine minu hooleks.” Ta sulges silmad ja hingas mitu korda sügavalt. „Meil pole praegu muud teha kui oodata. Mis tahes nüüd juhtuma hakkab, kaitseme meie sinuga minu tütre huve – iga hinna eest.”

      „Iga hinna eest,” nõustusin ma. Kui see tähendab, et pean Donia siit minema toimetama, siis seda ma ka teeksin.

      Matriarh haaras mu randmest kinni. „Sa ei räägi Sidoniale sellest sõnagi. Teda ootab ees seltskonnafoorum. Tema südametunnistusel ei tohi olla ainsatki süütundeplekki. Kui temast õhkub täielikku teadmatust, kanduvad kuuldused sellest teiste laste vanemateni. Kui Sidonia loost teab, ei õnnestu tal neid ära petta. Mu tütar on paljutki, aga osavat valetajat temast ei ole.”

      Noogutasin aeglaselt. Doniat kaitses vaid tema süütus. Teadmatus on talle parem kilp kui miski muu, kaasa arvatud mina.

      „Ma ei räägi talle sõnagi,” kinnitasin matriarhile.

      Doniast polnud valetajat.

      Tema õnneks minust aga oli.

      Donia ringutas, kui tol õhtul tema tuppa naasin, ja hõõrus oma uneähmas silmi. „Nemesis, kas midagi on pahasti?”

      „Ei,” vastasin rahustavalt. „Ma ei leidnud kuidagi asu. Käisin trenni tegemas.”

      „Vaata, et sa…” ütles ta haigutades, „mõnd lihast… ära ei tõmba.”

      Sundisin oma huuli naeratama. „Minul ei juhtu seda kunagi. Jää nüüd uuesti magama.”

      Ja seda ta tegi, sukeldus taas täieliku süütuse unemaailma.

      Mina tol ööl magama ei jäänudki.

      Keisri järgmine samm tuli kiiresti. Sain kutse ilmuda matriarhi eluruumidesse.

      See, et ta mind otse kutsuda laskis, oli haruldane. Kutse ajas mind ärevile. Tuppa astudes leidsin matriarhi tema madala gravitatsioonijõuga voodist lamamast, kus ilurobot tema halle juuksejuuri värvis ja näolt kortsusid silus. Esmapilgul näis matriarh olevat kahekümnendates eluaastates. Võltsnoorus, nii seda nimetati. Ainult silmad reetsid ta tegelikku vanust. Ükski noor inimene poleks vaadanud mind sellise pilguga nagu tema praegu.

      „Nemesis. Ma kasutasin opiaadisalvi. Võta ka.”

      See pakkumine üllatas mind. Mu pilk leidis purgi ta küünarnuki juurest. Opiaadisalv oli kreem, mida määriti nahale. Senaator armastas seda, aga matriarh kasutas seda haruharva. Ta põlastas seda kui nõrkust. Need lõõgastumisained, mida tema tarvitas, tegid teda terasemaks, tähelepanelikumaks.

      „Minu puhul oleks see raiskamine.”

      Ta tõukas iluroboti käe kannatamatu liigutusega eemale. „Muidugi, teie, põrguliste, ainevahetus töötleb narkootikume liiga kiiresti. Te ei saa kunagi tunda hea uimasti mõnu.”

      „Ega surmava mürgi kõrvetust,” tuletasin ma talle meelde.

      Ta toetas ühe oma esiletungiva põsesarna rusikale ja silmitses mind uurivalt. Uimasti tegi ta pupillid tillukeseks ja andis talle ebatavaliselt lohaka väljanägemise. Ootasin valusalt tähelepanelikuna, et saada teada põhjust, miks ta mind siia kutsus.

      „Kahju,” sõnas ta lõpuks, kastis sõrme opiaadisalvi sisse ja määris ainet oma randme siseküljele, „et sa ei saa seda tunda. Kahtlustan, et peagi vajad sa seda sama palju kui mina.”

      „Mispärast?”

      „Keiser andis käsu, et saadaksime oma tütre Krüsanteemi.”

      Need sõnad mõjusid mulle nagu rusikahoop kõhtu ja see obadus võttis mu hingetuks. Viivuks kuulsin ainult oma südamelööke, mis metsikutena mu kõrvus trummeldasid.

      „Mida?” sosistasin ma. „Ta soovib, et Sidonia läheks keiserlikku õukonda?”

      „Oh, nii need asjad juba käivad,” lausus naine kibedalt. „Mu vanaisa pahandas keisrit ja keiser laskis hukata mu ema. Keiser ründab harva otse – selline on tema neetud ema mõju. Grandeé Cygna usub, et südamele antud hoop teeb rohkem haiget…”

      Enne kui arugi sain, olin ma põranda ületanud. Mu käed sulgusid matriarhi õlgade ümber – need õlad olid toekamad