Põrguline. S. J. Kincaid

      Originaal:

      The Diabolic

      by S. J. Kincaid

      Simon & Schuster BFYR

      Copyright © 2016 by S. J. Kincaid

      Published by arrangement with Simon & Schuster Books For Young Readers, an Imprint of Simon & Schuster Children’s Publishing Division.

      All rights reserved, including the right of reproduction in whole or in part in any form.

      Tõlge eesti keelde © Marge Paal 2018

      Toimetaja René Tendermann

      Korrektor Elisabeth Kirk

      Kaanekujundus Jan Garshnek

      Kaane illustratsioon © 2016 by There Is Studio

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      ISBN (trükis) 978-9949-597-32-1

      ISBN (e-pub) 978-9949-597-33-8

      paikesekirjastus.ee

      JAMIELE

      (tuntud ka kui Poosen)

       ja

      JESSICALE

      (tuntud ka kui The Real Yaolan)

       Üks eluaegne sõber,

       keda võin täielikult usaldada ja kellele kindel olla,

       on õnnistus,

       aga mul on selliseid kaks.

       Te tähendate mulle rohkem,

       kui aimatagi oskate.

       Kas talle looja sindki lõi?

      William Blake, „Tiiger” ^[1.]

      1 Märt Väljataga tõlge.[ ↵ ]

      Kõik uskusid, et põrgulised on kartmatud, aga oma elu alguspäevil tundsin ma üksnes hirmu. See varitses mind ka tol hommikul, kui Impyreanid mind kasvanduses jälgisid.

      Ma ei osanud rääkida, aga sain aru enamikust sõnadest, mida kuulsin. Kasvanduseülem jagas oma abilistele närviliselt hoiatusi: peagi saabuvad senaator von Impyrean ja tema abikaasa, Impyreanide matriarh. Valvurid sammusid mu aediku ümber, silmitsesid mind pealaest jalatallani, otsisid märke mis tahes vigadest.

      Ootasin senaatorit ja matriarhi südame kloppides, lihased lahinguks pingul.

      Ja siis nad tulid.

      Kõik treenerid, kõik valvurid langesid nende ees põlvili. Kasvanduseülem tõstis tulijate käed aupaklikult oma põskede juurde. „Teie külaskäik teeb meile au.”

      Minust sähvis läbi hirm. Mis olendid need sellised olid, et hirmuäratav kasvanduseülem nende ees põrandale laskus? Mu aedikut ümbritsev jõuväli polnud veel kunagi nõnda ahistav tundunud. Tõmbusin nii kaugele, kui sain. Senaator von Impyrean ja tema naine astusid lähemale ja vaatasid mind teiselt poolt nähtamatut barjääri.

      „Nagu te näha võite,” ütles kasvanduseülem neile, „on Nemesis umbkaudu teie tütre vanune ja füüsiliselt teie ettekirjutuste järgi aretatud. Järgmiste aastate jooksul kasvab ta veel suuremaks ja tugevamaks.”

      „Kas te olete ikka päris kindel, et see tüdruk on ohtlik?” venitas senaator. „Ta näeb välja nagu hirmunud laps.”

      Need sõnad tõid mulle külmavärinad ihule.

      Ma ei tohtinud kunagi tunda hirmu. Hirm tõi mulle kaasa elektrilööke, kasinamaid toiduportsjoneid ja piinu. Mitte keegi ei tohi iialgi näha mind hirmununa. Piidlesin senaatorit raevuka pilguga.

      Mulle silma vaadates näis mees ehmunud. Ta avas suu, et veel midagi öelda, aga jäi siis kõhklema ja tõmbas silmad vidukile, enne kui pilgu mu silmilt lahti rebis. „Võib-olla on teil õigus,” pomises ta. „Seda näeb silmist. See ebainimlikkus on näha. Mu kallis, kas sa oled ikka päris kindel, et meie majapidamisse on seda koletislikku elukat tarvis?”

      „Tänapäeval on igal tähtsal perel põrguline. Meie tütrest ei saa ainsat kaitseta jäetud last,” sõnas matriarh. Ta pöördus kasvanduseülema poole. „Ma soovin näha, mida me oma raha eest saame.”

      „Loomulikult,” vastas kasvanduseülem ning pööras ringi, et ühele valvurile viibata. „Mingisugune tolgus…”

      „Ei.” Matriarhi hääl kõlas teravalt nagu piitsaplaks. „Me peame kindlad olema. Tõime kaasa oma süüdimõistetute kolmiku. Nemad on selle olendi jaoks piisav proovikivi.”

      Ülem naeratas. „Otse loomulikult, grandeé von Impyrean. Ettevaatus pole kunagi liiast. Praagiaretajaid leidub ju nii palju… Nemesis ei valmista teile pettumust.”

      Matriarh noogutas kellelegi, keda mina nägema ei küündinud. Oht, mida olin kartusega oodanud, ilmus nähtavale: mu aediku poole talutati kolme meest.

      Taandusin vastu jõuvälja ja üle mu seljanaha jooksis surisev võbin. Mu sisemus tõmbus jääkülmaks. Teadsin juba, mis järgmiseks juhtub. Need polnud esimesed mehed, keda mulle külla toodi.

      Kasvanduseülema abilised vabastasid mehed ahelatest, deaktiveerisid kaugema jõuvälja, et mehed sisse lükata, enne kui väljal jälle kerkida lasksid. Mu hingetõmbed kõlasid nüüd hingeldamisena. Ma ei tahtnud seda teha. Ei tahtnud.

      „Mida see tähendab?” nõudis üks süüdimõistetutest, kui vaheldumisi mind ja seda eksprompt pealtvaatajaskonda silmitses.

      „Kas see pole siis ilmselge?” Matriarh haakis end senaatori käevangu. Ta heitis abikaasale rahuloleva pilgu ja pöördus süüdimõistetute poole kõige meeldivamal toonil: „Teid on siia toonud teie metsikud kuritööd, aga nüüd on teil võimalus lunastust leida. Tapke see laps, ja mu abikaasa annab teile armu.”

      Mehed jõllitasid senaatorit, kes rehmas huvitult käega. „Täpselt nii, nagu mu naine ütleb.”

      Üks meestest vandus ägedalt. „Ma tean, mis asjandus see selline on. Kas te peate mind rumalaks? Ma ei kavatse selle ligigi minna!”

      „Kui te seda ei tee,” vastas matriarh naeratusega, „hukatakse kõik kolm. Nüüd aga tapke see laps.”

      Süüdimõistetud piidlesid mind ja hetk hiljem ilmus neist ühe näole lai irve. „See on väike tüdruk. Ma teen seda ise. Tule siia, tüdruk!” Ta sammus minu poole. „Kas tahate veriselt või murran tal lihtsalt kaela?”

      „Valik on teie,” kostis matriarh.

      Mehe enesekindlus lisas julgust ka teistele ja nende näod lõid vabaduselootuses särama. Mu süda tagus vastu rinnakorvi. Ma ei saanud neid kuidagi hoiatada, et nad minust eemale hoiaksid. Isegi kui oleksin saanud, poleks nad mind kuulanud. Nende juht oli kuulutanud mu kõigest tüdrukuks – ja sellisena nad mind nüüd nägidki. See oli nende saatuslik viga.

      Suur mees sirutas käe, et minust hästi hoolimatult kinni kahmata, käsi nii lähedal, et tundsin ta higi lõhna.

      See lõhn äratas minus midagi. Kõik oli nii nagu iga kord varemgi: hirm haihtus. Õudus lahustus raevulaines.

      Surusin hambad mehele kätte. Veri hakkas kuuma ja vasemaitselisena voolama. Mees karjatas ja püüdis eemale tõmbuda – liiga hilja. Haarasin tal randmest ja viskusin ette, väänates seda tehes ta käsivart. Tema kõõlused raksatasid. Äsasin jalaga talle põlveõndlasse, et ta maha paisata. Hüppasin temast üle ja maandusin saabaste mürtsudes ta kuklale. Tema pealuu purunes kildudeks.

      Teine mees, kes oli samuti liiga julge olnud ja liiga lähedale tulnud, sai alles nüüd oma eksimusest aru. Ta karjus õudusest, aga ei pääsenud. Ma olin kiirem. Mu peopesa tabas ta ninakõhre ja surus nina talle otse ajusse.

      Astusin üle kahe laiba kolmanda mehe poole – selle poole, kellel oli jätkunud oidu mind karta. Ta karjatas ja koperdas tahapoole, vastu jõuvälja, kössitas kartlikult nagu mina ennist, kui ma veel vihane ei olnud.