Põrguline. S. J. Kincaid

ametlikult hukka mõista. Impyreanide maine sai kohutava hoobi ja matriarh ei olnud seda abikaasale senimaani andestanud.

      Sisimas olin ka mina senaator von Impyreani peale pahane, sest ta oli oma tütre ohtu seadnud, kui rääkis avalikult neist asjust, mida oli targem enda teada jätta. Ta seadis kahtluse alla teaduslike õppeainete keelamise arukuse. Tal oli kummalisi ideid ja ta pooldas õppimist lausa absurdini. See oli üks põhjus, miks ta kogus vanu teaduslikke teadmisi sisaldavaid andmebaase, neidsamu andmebaase, mille mina ja matriarh olime kiiruga inkvisiitori eest ära peitnud. Senaator uskus, et inimkonnal on vaja taas teaduslike õpingutega alustada ning ta ei mõelnud korrakski, mil moel tema teod ta perekonda mõjutavad.

      Ta oli hooletu.

      Ja nüüd pidi Donia tema pärast suhtlema senaator von Pasuse tütrega nii, nagu polekski nende isad rivaalid.

      Donia ei jutelnud kaua, kuni end kiirustades vabandada palus ja eemale sammus.

      Üllataval kombel patsutas matriarh talle õlale. „Tubli!” See oli haruldane kiitus.

      Näis, nagu oleks möödunud terve igavik, enne kui Donia võis kuularid kõrvast sikutada, silme all tumedad väsimusevarjud.

      „Arutame nüüd su sooritust,” ütles matriarh, kui kõrgilt püsti tõusis. „Sa oskasid väga hästi keelatud teemadest kõrvale loovida ja sa suhtlesid äärmiselt ettevaatlikult, aga mida sa valesti tegid?”

      Donia ohkas. „Olen kindel, et sa ütled mulle.”

      „Sa rääkisid malbelt,” õiendas matriarh. „Ennast alandavalt. Kuulsin koguni, kuidas sa mitmel korral kogelesid. Sa oled tulevane senaator. Sa ei saa endale nõrkust lubada. Nõrkus on alamate klasside tunnus ja Impyreanide pere ei kuulu alamasse klassi. Ühel päeval hakkad sina meid juhtima, ja kui sa ei õpi end tugevana näitama, kaotad sa kõik, millele su esivanemad on sinu heaks aluse pannud! Grandelokviide hulgas on neid, kes näevad kurja vaeva, et su isa idiootsuse tõttu kahmata endale see, mis meil on – kadedad granded ja grandeéd, kes juubeldaksid, kui Ketseri pere langeks! Su isa on nõuks võtnud meie perekond hävitada, Sidonia. Sa ei käi tema jälgedes.”

      Donia ohkas taas, aga mina jälgisin matriarhi, unustatuna oma redupaika toanurgas. Vahel kahtlustasin, et hindan tema tarkust kõrgemalt kui ta tütar. Lõppude lõpuks polnud Donial erilist alalhoiuinstinkti. Kaitstuna üles kasvanud, polnud ta seda omandanud. Mõte vaenlastest, kes pimeduses ligi hiilivad, jäi talle endiselt võõraks.

      Mina polnud selline nagu tema. Mind polnud keegi kaitsnud.

      Ükskõik kui valmis ma olin matriarhi lõhki rebima ja tema iga viimast kui luud purustama, kui ta oma tütrele kõrvakiilu andis või teda näpistas, tunnistasin samas tema hoiatuste külma ja halastamatut tarkust. Teadsin, et ta usub kindlalt, et karmilt ja jõhkralt käitudes tegutseb ta tegelikult Donia huvides. Donia isa oli oma tormaka ja iseteadliku käitumisega perekonna ohtu seadnud ning matriarhil oli piisavalt ellujäämisinstinkti, et sellest aru saada. Ta oli ainus Impyrean, kes paistis mõistvat ähvardust, mida inkvisiitori külaskäik endast kujutas.

      Matriarh tiris Donia toast välja, et saaks teda senaator von Impyreani ees kritiseerida – lootes kahtlemata abikaasale näidata, et mees ei suutnud oma tütrele arukust õpetada. Harilikult järgnesin ma neile, aga täna avanes mulle haruldane võimalus.

      Donia võrkkesta kujutis oli ikka veel arvutikonsooli skannitud.

      Ainult hetkeks, mõtlesin ma konsooli poole astudes. See võib olla ainus kord, kui ma saan oma silmaga nende aristokraatlike laste avatare näha… Ainus võimalus Donia silmapiiril terendavaid ohtusid oma silmaga hinnata. Ma hoian vestlustest eemale.

      Panin kuularid kõrva ja hetkeks valdas mind segadus, kui keskkond mu ümber muutus. Sisenesin hoobilt uude vaatepilti ning Donia avatar seisis ühel tervest reast klaasplatvormidest – ümberringi täiesti tühi ruum.

      Mul tõmbus kõhus õõnsaks. Neelatasin kuuldavalt ja heitsin selle tunde kõrvale. Kui imelikkus hajus, tajusin korraga teisi avatare… Mu ümber oli rohkesti peenelt riides Impeeriumi noori grandesid ja grandeésid, kes naersid tühjuses, mis oleks nad päris elus tapnud, kunstlikus tähevalguses, mis pidi esile tõstma nende valitud ja arvutis töödeldud kuvakujude ebaloomulikku ilu.

      Adudes teravalt, et kasutan Donia avatari, ronisin ma aeglaselt platvorme ühendavast kristalltrepist üles, liikudes sinna, kuhu mu mõistus mind suunas, möödudes avataridest, kes näisid minu sealviibimisest olevat täielikus teadmatuses. Ma vaikisin, lootes silma hakkamist vältida. Kui Sidonia ootamatule naasmisele järgnenud üksikud üllatunud tervitused kõrvale jätta, ei paistnud keegi asjast midagi arvavat.

      Mu kõrvu kandusid vestluskatked.

      „… kõige ahvatlevam uimasti…”

      „… lisatud tulukesed peavad olema maitsekalt sisestatud, või need ületavad piiri kauni ja maitsetu vahel…”

      „… nii rohmakas avatar. Ma ei kujuta ette, mida ta küll mõtles…”

      Kergendustunne läbis mind lainetena, kui nende jutuajamiste tühisus mulle kohale jõudis. Pärast mitut minutit kuulamist ei hakanud mulle kõrva midagi, mis oleks viidanud ebatavalisele kavalusele või nutikusele. Need olid lapsed. Rikutud ja tühised mõjukatest peredest pärit lapsed, kes uhkeldasid oma positsiooniga.

      Kui nende noorte grandelokviide hulgas leiduski rästikuid, olid nad end kas nii kavalalt maskeerinud, et nende kihvad jäid nähtamatuks, või siis polnud nad veel mürgiseks muutunud.

      Ja seejärel kostis mu selja tagant kellegi hääl.

      „Kui tähelepanelikult te kõike jälgite, grandeé Impyrean.”

      Võpatasin isegi konsooli ees istudes kohkumusest, sest olin arvanud, et viibin rahvasumma serval. Päris maailmas poleks mul kuidagi märkamata jäänud, kui keegi mulle niimoodi ligi hiilib, aga mu virtuaalmeeled olid välja arenemata, täiesti hädised.

      Pöörasin ringi ja nägin avatari, mis oli teistest erinev.

      Teistest väga erinev.

      See noormees oli ihualasti.

      Ta naeratas mu jahmunud piidlemise peale ning rüüpas loiult peekrist veini, mis pidi peegeldama jooki, mida iganes ta tegelikus elus parajasti jõi.

      Tema avatar ei meenutanud teiste säravpuhast täiuslikkust. See oli hoopis nagu vigade väljanäitus: ta juuksed olid vasekarva sasipundar, ta silmad hämmastavalt, peaaegu ehmatavalt helesinised, ta nägu päikesetäppidest pisut lapiline. Tedretähnid – see sõna meenus mulle vahtides. Isegi tema lihased olid tavatult moodustatud ja nende mõningane ebasümmeetrilisus oli hetkelise pingsa uurimise järel tuvastatav. Noormehe ilurobotid polnud oma tööga toime tulnud… või siis oli ta need lihased saanud ehtsa füüsilise pingutusega.

      Võimatu. Keegi sellest kõlupäisest kambast ei otsustaks tahtlikult pingutuste kasuks.

      „Ja nüüd, grandeé,” märkis noormees, hääles lõbususenoot, „vahite te nii pingsalt mind.”

      Jah, ma käitusin viisil, mille poolest põrgulisi tunti: puurisin teda pineval kiskjalikul pilgul, mis oli päris inimese kohta liiga vankumatu. Kui ma just ei teeselnud, oli mu silmavaade tühi ja tundetu. Matriarh väitis, et selline pilk ajas tal ihukarvad püsti. Isegi Sidonia avatari kasutades andis mu tõeline loomus end tunda.

      „Andestage,” ütlesin ma mulle võõra väljendi juures kogeledes. Keegi ei eeldanud ühelt põrguliselt vabandussõnu. „Te saate ilmselt isegi aru, et raske on teist mööda vaadata.”

      „Kas mu rõivad on siis niivõrd lummavad?”

      See ajas mind segadusse. „Teil polegi ju midagi seljas.”

      „Naeruväärne,” vastas noormees ja ta hääles oli kuulda ehedat nördimust, nagu oleksin ma teda solvanud. „Mu tehnikud kinnitasid mulle, et programmeerisid selle avatari kõige peenema õukondliku moe järgi.”

      Kõhklesin,