Põud. Jane Harper

>

      Originaali tiitel:

      Jane Harper

      The Dry

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Käesoleva raamatu tegelaskujud on välja mõeldud ning võimalik sarnasus elusate või surnud inimestega on täielik kokkusattumus.

      Autor ja kirjastaja Pan Macmillan Australia on püüdnud raamatus kasutatud materjali autoriõiguste omanikega ühendust saada. Kõik inimesed või organisatsioonid, kes on kahe silma vahele jäänud, peaksid kirjastajaga kontakti võtma.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Kaie Nõlvak

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2016 by Jane Harper

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11413

      ISBN (PDF) 978-9949-84-560-6

      ISBN (ePub) 978-9949-84-561-3

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Minu vanematele Mike’ile ja Helenile, kes mulle alati raamatuid ette lugesid.

      Proloog

      Farmis oli ju varemgi surma nähtud ja porikärbsed ei teinud vahet. Nende jaoks ei olnud korjusel ja laibal suurt erinevust.

      Põua tõttu ei olnud kärbsed sel suvel valivad. Nad otsisid tardunud silmi ja kleepuvaid haavu, kui Kiewarra farmerid jahipüssid kõhetute kariloomade poole suunasid. Vihma puudumine tähendas sööda puudumist. Ja sööda puudumise tõttu tuli langetada raskeid otsuseid, samal ajal kui tilluke linn päev päeva järel kõrvetava sinitaeva all virvendas.

      „See läheb mööda,“ ütlesid farmerid, kui kuud järgmiseks aastaks tiksusid. Nad kordasid neid sõnu üksteisele valjusti nagu mantrat ja endale hiljukesi nagu palvet.

      Kuid Melbourne’i ilmateadustajad ei olnud nendega ühel meelel. Ülikonnas ja kaastundlikud mehed kliimaseadmega stuudios mainisid seda enamasti kell kuus õhtul. Ametlikult sajandi kõige hullemad olud. Ilmamustril oli nimi, mille häälduses ei olnud lõplikult kokku lepitud. El Niño.

      Vähemalt porikärbsed olid õnnelikud. Kuid tolle päeva leid oli ebatavaline. Väiksem ja sileda ihuga. Mitte et see oleks midagi lugenud. Kõik põhiline oli samasugune. Klaasistunud silmad. Märjad haavad.

      Lagendikul olev surnukeha oli kõige värskem. Kärbestel kulus talumajast kahe ülejäänu avastamiseks pisut kauem aega, kuigi välisuks seisis kutsuvalt lahti. Need, kes rändasid kaugemale esimese kingituse juurest koridoris, said tasuks teise, seekord magamistoast. See oli väiksem, aga vähem võistlejate alla maetud.

      Esimesena sündmuspaigale jõudnud kärbsed sumisesid rahulolevalt leitsakus, samal ajal kui veri mustavate loikudena põrandaplaatidele ja vaibale valgus. Õues rippus pesu endiselt kuivatuskarussellil, päikesest krõbekuiv ja kõva. Kivisillutisega jalgrajal lebas hüljatuna lapse tõukeratas. Kilomeetri raadiuses tuksus vaid üks inimsüda.

      Nii et mitte keegi ei reageerinud, kui laps sügaval maja sisemuses nutma hakkas.

      Esimene peatükk

      Isegi need, kes jõulude vahelisel ajal kirikuläve ei kulutanud, said aru, et leinajaid on rohkem kui istekohti. Sissepääsu juurde oli juba musta ja halli riietatud inimestest pudelikael tekkimas, kui Aaron Falk autoga kohale jõudis, tolmu ja räbaldunud lehtede pilv taga.

      Naabrid, püüdes oma otsusekindlust varjata, rüselesid parema koha saamise nimel, kui rahvasumm uksest sisse nirises. Teisel pool tänavat tiirutasid ajakirjanikud.

      Falk parkis oma sedaani pikapi kõrvale, mis oli samuti paremaid päevi näinud, ja keeras süüte välja. Kliimaseade jäi lõginal vait ja salong hakkas otsekohe soojenema. Ta võttis hetke, et rahvast uurida, kuigi tal ei olnud selleks tegelikult aega. Ta oli terve tee Melbourne’ist venitanud, nii et viietunnisest sõidust sai rohkem kui kuuetunnine. Olles veendunud, et mitte keegi ei paistnud tuttav olevat, astus ta autost välja.

      Õhtupooliku kuumus mähkis end tekina tema ümber. Ta tõmbas tagumise ukse järsult lahti, et pintsakut võtta, ja kõrvetas seda tehes käe ära. Pärast põgusat kõhklust kahmas ta istmelt kübara. See oli laia servaga, jäigast pruunist kangast ega sobinud matuseülikonnaga kokku. Aga kuna poole aastast oli tema nahk sinaka jumega nagu lahja piim ja ülejäänud aja kaetud vähiohtu kuulutavate tedretähnidega, oli Falk valmis sellise moeapsuga riskima.

      Ta oli sünnist saadik kahvatu, lühikeste valgete juuste ja nähtamatute ripsmetega, ning oli oma kolmekümne kuue eluaasta jooksul sageli tundnud, et Austraalia päike püüab talle midagi öelda. Seda sõnumit oli kergem eirata Melbourne’i pikkade varjude keskel kui Kiewarras, kus varju ei jätkunud kauaks.

      Falk heitis pilgu linnast välja viivale teele ja seejärel oma käekellale. Matused, peied, üks öö, ja ta on läinud. Kaheksateist tundi, arvutas ta. Mitte rohkem. Seda kindlalt meeles pidades sammus ta rahvahulga poole, üks käsi kübaral, kui ootamatu kuum tuuleiil hõlmad laperdama pani.

      Seest oli kirik veel väiksem, kui ta mäletas. Falk seisis õlg õla kõrval võõrastega ning lasi end sügavamale rahva sisse juhtida. Ta märkas seina ääres vaba kohta ja põikas sinna, tehes endale ruumi farmeri kõrval, kelle puuvillane särk oli kõhu ümber pingul. Mees noogutas talle ja pööras seejärel pilgu taas otse ette. Falk nägi tema varrukatel kortse kohas, kus need olid alles hiljuti olnud üles keeratud.

      Falk võttis kübara peast ja lehvitas endale vargsi tuult. Ta piilus tahes-tahtmata enda ümber ringi. Näod, mis olid alguses võõrad tundunud, olid nüüd selgemalt näha ning Falk tundis seletamatut üllatust, kui nägi rahva seas tuttavaid, kellele oli lisandunud kanavarbaid, halle juukseid ja kilosid.

      Kaks rida tagapool olev vanem mees tabas Falki pilgu, noogutas ja nad naeratasid teineteisele nukralt äratundmise märgiks. Mis ta nimi oli? Falk püüdis meenutada. Ta ei suutnud keskenduda. See mees oli olnud õpetaja. Falk nägi teda klassi ees seismas ja püüdmas tülpinud teismelistele mänguliselt geograafiat või puidutööd või midagi muud huvitavaks muuta, aga see mälestuspilt vilksas muudkui ta silme eest minema.

      Mees osutas peaga enda kõrvale pingile, viidates, et ta teeb ruumi, kuid Falk raputas viisakalt keeldudes pead ja pööras pilgu uuesti ettepoole. Ta vältis ka parematel aegadel tühjast-tähjast lobisemist ning antud olukord oli kahtlemata parimatest aegadest kohe väga kaugel.

      Jumal, kui väike keskmine kirst oli. Kahe täismõõdus puusärgi vahel tundus see veel hullem olevat. Kui see võimalik oli. Pisikesed peadligi kammitud juustega lapsed näitasid näpuga selle poole: issi, vaata. See kast on jalgpallivärvides. Need, kes olid piisavalt vanad, et teada, mis selle sees on, vaatasid kirstu rabatud vaikuses, nihelesid oma koolivormides ja nihkusid tasapisi emadele lähemale.

      Kolme kirstu kohalt vaatas vastu neljaliikmelise perekonna suurendatud foto. Nende tardunud naeratused olid liiga suured ja hägusad. Falk tundis selle foto uudistest ära. Seda oli palju kasutatud.

      Foto all olid põllulilledega kujundatud nimed: Luke. Karen. Billy.

      Falk silmitses ainiti Luke’i pilti. Tihedates mustades juustes oli nüüd mõni hall triip, aga ta tundus ikkagi olevat paremas vormis kui enamik üle kolmekümne viieseid mehi. Tema nägu oli vanem kui Falki mälestustes, aga nad ei olnud peaaegu viis aastat kohtunud. Enesekindel naeratus oli sama, samuti pisut iseteadev pilk tema silmis. Ikka samasugune, olid sõnad, mis pähe kargasid. Kolm kirstu rääkisid muud.

      „Pagana