Ei saa sinust üle. Happily Inc, 4. raamat. Susan Mallery

      „Need pole minu jaoks.“

      „Ta üritab Silverit voodisse meelitada,“ teatas Cade naerdes. „Ma pole küll päris kindel, kas see on tema tähelepanu võitmiseks parim meetod, aga kui sul pole, mida pakkuda, siis võib ju minu pärast proovida mida iganes.“

      „Suu kinni!“ Drew’ hääletoon oli leebe. Ta oli nõo aasimisega harjunud. Nad olid sünnist saati hästi läbi saanud.

      „Miks haagised?“ küsis Jasper. „Ja sa kasutasid mitmust, nii et neid on siis rohkem kui üks?“

      „Tahan hakata tema firmas osanikuks.“ Ta kaalus, kas mainida probleeme pangalaenuga, kuid leidis, et see informatsioon on privaatne ja lisaks oli Libby Cade’i ema. Nad ei saanud küll eriti hästi läbi, aga vaevalt, et Cade’ile meeldiks, kui Drew tema ema kiruks.

      Samuti ei kavatsenud ta neile rääkida, et oli Silverile valetanud. Jah, ta tahtis Silveri äris osaleda, aga mitte sellepärast, et oma „portfelli arendada“ või mis iganes jama ta oligi Silverile rääkinud. Tema oli läbi ja lõhki pangainimene. Temal polnud teiste firmades osaluse omamise vastu suuremat huvi kui tiibade kasvatamise vastu, aga ta pidi ju Silveri nõusse saamiseks midagi välja mõtlema.

      Kuid mis puutus põhjusesse – miks ta nii suurt vaeva nägi –, siis seda oli juba märksa raskem määratleda. Tal lihtsalt ei õnnestunud Silverit peast saada. Nende minevikku arvesse võttes oleks naise välja kutsumine lõppenud katastroofiga. Aga niimoodi õnnestub tal Silverit uuesti tundma õppida ja teha ühtlasi midagi huvitavat. Kui sellest peaks asja saama, siis väga hea. Kui ei saa, siis laenab ta Silverile raha, et too saaks ta välja osta.

      „Haagised olid müügis ja ma ostsin need ära. Loodan, et Silver laseb mul hakata vähemusosanikuks.“ Jasper kulistas vett. „Miks just see äri?“

      „Me Silveriga tunneme teineteist ammusest ajast. Aitan vana sõpra.“

      Cade turtsatas. „Kas nüüd nimetatakse seda nii?“ Ta pöördus Jasperi poole. „Drew’l ja Silveril oli suhe. Tol suvel, enne kui Drew läks ülikooli, oli neil romaan. Oli vast suvi. Ma mäletan ikka veel enne tööpüha peetud suurt pidu.“

      „Me Silveriga korraldasime kose juures suure peo,“ lausus Drew Jasperile selgituseks. „Alaealised, kõva napsitamine.“

      Cade lõi veepudeli Drew’ omaga kokku. „Mina jäin tookord esimest korda elus täis. Järgmisel päeval maksin selle eest, aga pidu oli vinge.“ Ta muheles.

      Jasper uuris Drew’d. „Nii et teil Silveriga oli suhe? Ja mis edasi sai?“

      „Mina läksin ülikooli.“ Drew kõhkles. „Silveri nõudmisel tegime enne seda lõpu. Mina ei tahtnud, aga tema käis peale.“

      „Ta võib olla kangekaelne,“ kinnitas Cade.

      „Võib jah. Ja siis sõitsin ma ära.“ See polnud veel kõik. See polnud kaugeltki kõik. Veel enne, kui ta jõudis otsusele, mida öelda, mida mitte, pahvatas ta: „Silver ootas last.“

      Cade ja Jasper vahtisid talle jahmunult otsa.

      „Nalja teed või?“ küsis Cade. „Mis juhtus?“

      „Ta tuli mulle ülikooli külla. Mina olin juba ülikoolieluga edasi läinud. Ma ei tahtnud teda uskuda, aga teadsin, mida olime teinud. Tegin talle abieluettepaneku, tema keeldus. Leppisime kokku, et anname lapse ära.“

      Jasper ja Cade vahetasid pilgu.

      „Nii et sul on kuskil laps,“ tõdes Jasper. „Kui vana ta on? Poiss või tüdruk?“

      „Ligemale kaksteist. Ma ei küsinud, kas poiss või tüdruk. Eeldasin, et poiss.“ Ta oli ikka kujutanud ette poissi, kes oli tema koopia. Küllap vist ego-värk. Ja igasuguse muu abi puudumine. Kui nad oleksid saanud tütre, oleks ta muidugi eeldanud, et laps näeb täpselt Silveri moodi välja.

      „Laps,“ lausus Cade vaikselt. „Meie Bethanyga tahame lapsi. Mida varem, seda parem, aga sina jõudsid meist kõigist ette.“

      „Me olime noored ja rumalad.“ Nad olid olnud kirglikult armunud, mõtles ta nüüd. Selles polnud vähimatki kahtlust.

      „Kas sa tahad lapse pärast tema firmas osanikuks hakata?“ küsis Jasper. „Süütundest?“

      „Ma ei tunne süümepiinu.“ Drew pidas pausi. „Me olime ise lapsed. Meist poleks saanud õigeid lapsevanemaid. Silveri firmasse tahan ma investeerida sellepärast, et minu arust oleks see arukas samm. Olen numbreid uurinud. Silver on väga töökas, tal on korralik kasum ja ta on sunnitud iga nädal klientidele ära ütlema. See on arukas äriline otsus.“

      „Ahah.“ Oli näha, et ta sõnad ei veennud Jasperit. „Mis Silver ütles?“

      „Ma küsiksin pigem, millega ta sind lõi, kui sa talle rääkisid, millega sa olid hakkama saanud?“ küsis Cade naerdes.

      „Ta mõtleb selle üle.“ Drew naeratas. „Tal polnud selle vastu midagi.“

      „Valetad.“

      „Okei, aga ta kuulas mind tõesti ära.“

      Jasper jõi veepudeli tühjaks ja viskas selle nurka prügikasti. „Nii et sina investeerid siis Silveri firmasse – ja mis edasi saab? Kas sa aitad tal teisi haagiseid töös hoida?“

      „Detailide üle me veel arutleme.“

      „Kas pank mõjub sulle halvasti?“ küsis Cade kaastundlikult. „Ma ei saa aru, kuidas sa suudad terved päevad seal istuda. See on üks suur kivist lõks.“

      Drew teadis, et pank ei ole lõks, vaid linnaga seotud elav ja hingav olend. Pank tähendas võimalusi ja tal oli miljon ideed, kuidas kõike paremaks muuta.“

      „Pank ei puutu siia üldse,“ ütles ta küsimusele vastamisest kõrvale hiilides.

      Cade vangutas pead. „Kas su vanemad käivad sulle endiselt pinda?“ Ta pöördus Jasperi poole. „Drew’ vanemad on... ebatavalised. Nende silmis pole Happily Inc küllalt suur. Nemad on tahtnud ikka olla kuskil mujal, teha midagi muud. Drew’ isa Howard oli tegev poliitikas ja temast sai suursaadik, kui Drew käis veel koolis. Kus ta oligi?“

      „Andorras,“ vastas Drew, meenutades, kui elevil ta oli, et vanemad sõidavad ära ja jätavad tema siia, kuigi ta käis alles keskkoolis. Ta kolis vanaisa Franki juurde ja tema elu muutus palju lihtsamaks. „Hispaania lähedal.“

      „Pole kuulnud,“ ütles Jasper. „Võib-olla peaksin asja põhjalikumalt uurima ja valima selle mõne raamatu tegevuskohaks.“

      Cade naeris. „Peaksid jah. Igatahes suunati Howard pärast seda veel paari kohta suursaadikuks ja siis tuli ta diplomaatilisest korpusest ära ja liitus ühe lobifirmaga.“

      „Nad on endiselt sellega seotud,“ tunnistas Drew pahuralt. „Laiendavad firmat ja teevad oma esimesele lapsele ruumi.“

      Nende ainsale lapsele, lisas ta endamisi. Tema vanemad – eriti ema – oleksid ülimalt õnnelikud, kui ta võtaks paariks aastaks üle perekonnapanga ja liituks seejärel vanemate lobifirmaga. Kuigi panga juhtimine pakuks talle huvi, polnud tal vähimatki huvi hakata lobistiks.

      „Nii et see pole siis sinu unelmate töö?“ küsis Jasper.

      „Mitte sinnapoolegi.“

      Jasper vaatas naerdes Cade’i poole. „Kahju, et nad pole sinu vanemad. Kujuta ette, kui õnnelikud nad oleksid, teades, et nende poeg abiellub ehtsa printsessiga.“

      „Ära parem räägi,“ ütles Cade, kuid vaatas Drew’ poole. „Oled sa oma emale juba kihlusest rääkinud?“

      „Ei, ja ei kavatsegi seda teha. Seda ma küll ei taha, et minu ema sõidaks siia eesmärgiga minna sinu pulma või mis iganes ürituseks see kujuneb.“

      Cade oli ostnud El Bahari kuningalt täku. „Tallitüdruk“, kes täku kohale toimetas, osutus