Ei saa sinust üle. Happily Inc, 4. raamat. Susan Mallery

küll mitte. Liiatigi, kui siin elavad Libby-sugused inimesed.

      Silver teadis küll, et peaks käituma viisakalt ja tänama või suruma Libby kätt või midagi sellist. Kuid ta ei suutnud seda teha. Ta noogutas, tõusis püsti ja lahkus ühtäkki umbsena tunduvast kabinetist.

      Ta tundis end kostüümis jaburalt – nagu halloween’i kostüümis laps. Tal ei õnnestu mitte kedagi ninapidi vedada. Tema oli see, kes oli ikka olnud – pisut pöörane Silver Tesdal, kel on baar ja kellele ei lähe karvavõrdki korda, mis temast arvatakse.

      Kontsaklõbinal läbi fuajee minnes pigistas ta portfelli sanga.

      „Silver?“

      Hääl kostis ta selja tagant. Tal polnud vaja ringi keerata. Ta tundis seda häält. Ta manas näkku naeratuse ja üritas mitte tõmbuda kössi nagu vihma kätte jäänud kass.

      „Tere, Drew. Sina ka siin.“

      Ta ei väljendanud mehega kohtumise üle üllatust – Drew töötas ju samuti pangas. Õigupoolest oli Drew California Esimese Säästude ja Laenude panga pärija. Drew’ enda silmis oli see kindlasti väga põnev, Silverile käis see aga närvidele ja, mis puutus tema laenu, siis polnud Drew’ positsioonil mingit tähtsust.

      Drew mõõtis tumedate silmadega ta seelikut, kontsakingi ja portfelli. „Mida sina siin teed?“

      „Käisin vana sõpra vaatamas.“

      „Sul pole siin sõpru,“ nentis Drew.

      „Jah, sellest olen ma täiesti teadlik.“ Ja nüüd veelgi enam.

      Kahjuks aga polnud Drew idioot. Ta pilk liikus juhtkonna kabinettide suunas.

      „Sul oli Libbyga kohtumine.“

      „Tema on ju ärilaenude osakonna juhataja.“ Silver sammus ukse poole.

      Ta ihkas istuda oma autosse ja sõita koju. Seejärel kavatses ta joosta neli miili, käia duši all, karjuda patja ning leevendada pettumust pudeli punase veini ja burgeriga. Järgmisel päeval on ta taas tugev ja kindlameelne, aga täna joob ta veini.

      „Sinu laenutaotlus Airstreamide ostmiseks,“ lausus Drew just nagu kilde kokku pannes. „Laenukomitee koosolek on alles homme.“

      „Nad otsustasid selle varem maha pidada.“

      Parklasse viiv klaasuks oli nii lähedal, et seda oleks saanud peaaegu puudutada. Vabadus oli käega katsutavas kauguses. Nii. Lähedal.

      Drew astus tema ja ukse vahele. „Ta ütles sulle ära.“

      See polnud esitatud küsimusena ja Silveril polnud vähimatki tahtmist sel teemal rääkida.

      Kõige lihtsam oleks minna sarkasmi teed. Võimalusi oli tuhandeid, üks teravam kui teine. Sarkasm võis olla relv, samuti valed ning ka variant lihtsalt Drew’d ignoreerida ja ära minna. Aga ühtlasi olid need tõestuseks, et tal oli vajadus end kaitsta, just nagu võiks Drew talle ikka veel haiget teha. Nüüd, kaksteist aastat hiljem, ei tohiks ta ju sellest enam üldse hoolida. Kui ta ei hooliks, oleks see tõeline võit.

      Ta manas näkku siira naeratuse, nii et ta näis tark ja enesekindel ja kõigeks valmis – või vähemalt nii ta ise lootis. Sest vähemalt tema silmis oli tõde ilmselge.

      „Drew, ma ei lootnud algusest peale, et saan sellest pangast laenu. Andsin endast parima ega muudaks midagi.“ Isegi mitte seda, et armusin sinusse kõigi nende aastate eest. Mis siis, et sina käitusid lapsikult ja täieliku kaabakana, kes sai alles siis aru, mille oli kaotanud, kui selleks oli juba liiga hilja.

      Okei, see viimane väide muidugi näitas, et ta polnud Drew’st täiesti üle saanud, aga vähemalt ei öelnud ta seda välja.

      „Ma räägin temaga,“ ütles Drew.

      „Ei. Mis tehtud, see tehtud. Las olla, nagu on.“

      Kuigi see tähendas, et ta ei saa kahte ilusat Airstreami, mida ringi ehitada. Kunagi, kui tal on õnnestunud koguda küllalt raha, leiab ta teised kasutatud haagised ja ehitab need ringi ning hangib autod, mis jõuavad neid vedada. Ta polnud küll numbreid kokku löönud, aga võib arvata, et selleks kulub umbes kaks aastat. Võib-olla kolm.

      Mõte, et tuleb nii kaua oodata, viis ta masendusse, aga just sellepärast oligi tal plaan pärastpoole veini juua.

      „See pole õige,“ ütles Drew. „Ma nägin su äriplaani. Sa oled väga hea risk.“

      „Libby sõnade kohaselt piiripealne. Nii et sugugi mitte hea risk.“ Drew’ silmis välgatas midagi. Või siis nii, mõtles Silver. Mõned asjad ei muutu iial. Drew ei osanud valetada.

      „Sellega on kõik,“ teatas Silver ukse poole minnes.

      Mitte üksnes laenuprotsessiga, mõtles ta, vaid ka kõige sellega, mis oli nende vahel kõigi nende aastate eest olnud. Ta oli tegelnud viha, solvumise, kurbuse, vimma ja kõigi muude emotsioonidega. Tal oli hea meel tunnistada, et sellise pettumuse ja häbi hetkel mehega silmitsi seistes ei tundnud ta peaaegu mitte midagi. Lõpuks ometi. Lõpuks ometi oli Drew lihtsalt üks kutt, keda ta oli omal ajal tundnud. On vast ime!

      Ta jõudis autoni, istus sisse ja mõtles, mida edasi teha. Jooks, dušš, vein ja burger. Laenu saamise tähistamine oleks olnud märksa parem, aga seda ei sündinud, nii et tal on õigus veeta õhtu norutades. Järgmisel hommikul aga tuleb end kokku võtta ja panna paika uus plaan. Milles ei sisaldu panku ega laene. Ta saab ise hakkama, ta on võidukas ja, kui aus olla, siis ka pisut pohmellis. Aga nii või teisiti saab ta hakkama.

      DREW Lovato mõtles paar päeva kõige üle järele. Üks variant oleks kutsuda kokku ärilaenude komitee erikoosolek, aga ta oli heitnud pilgu eelmise koosoleku protokolli ja seal oli kirjas, et Silveri taotlus oli lükatud tagasi häältega 7–2. Vaevalt, et otsust tema palve peale muudetaks. Libbyl oli õnnestunud taotluse kohta esimesena arvamust avaldada ja küllap see oli mõjunud. Temal võiks ehk õnnestuda hääletust ühe hääle jagu muuta, kuid vaevalt leiduks kolm inimest, kes oleksid valmis ei asemel jah hääletama.

      Ta ei teadnud, mis tädil Silveri vastu oli, aga midagi oli, mõtles ta pahuralt. Kuid Silver vajas äri laiendamiseks raha.

      Varsti, tõotas ta endamisi. Kui vanaisa jääb pensionile ja tema võtab panga üle, siis muudetakse ka panga poliitikat. Tema eesmärk oli toetada kohalikke ettevõtteid ja aidata linnal areneda. See tähendas aga laenude andmist sellistele ettevõtetele nagu Silveri oma.

      Tema teine mõte oli korraldada laen, mis näiks olevat panga antud, aga tegelikkuses kasutaks ta selleks oma raha. Kuid pangaseaduste rikkumine ei oleks hea mõte. Talle ei meeldiks vangi sattuda.

      Ei jää muud üle, kui lihtsalt anda Silverile haagiste ostmiseks vajalik raha. Ta naeratas endamisi, kujutades ette, kuidas see jutuajamine võiks areneda. Karta on, et Silver teeb ta pihuks ja põrmuks, sest lisaks sellele, et Silver oli ilus, tark ja otsusekindel, oli ta ka neetult uhke, väga sõnakas ja kohati impulsiivne. Selle tulemusena oli elu temaga pehmelt öeldes huvitav, aga vahetevahel kippus Silver ka asju loopima.

      Samas võiks pakkuda Silverile laenu pangaga samadel tingimustel. Neid riske, mis tegid laenukomiteele muret, Drew’ puhul ei eksisteeri. Tema teadis, et Silver loobuks pigem neerust, kui jätaks temale laenu tagasi maksmata. Mis tähendab, et Silver ei pruugi ta pakkumist vastu võtta ja võib ta roppude sõnadega läbi sõimata.

      Viimane variant – ja kui aus olla, siis meeldis see talle endale kõige rohkem – oli hakata Silveri firmas vähemusosalusega osanikuks. Tema annaks raha ja nad arendaksid koos firmat.

      Selle idee kasuks rääkis üsna mitu asja. Kuigi ta oli arvanud, et on Silverist üle saanud, oli ta tabanud end viimastel kuudel naisest rohkem mõtlemast, kui tema tervisele hea oli. Silveris oli midagi – kombinatsioon kindlameelsusest ja nipsakusest –, mida oli võimatu ignoreerida.

      Drew teadis, et talle meeldiks Silveriga koos olla, ja kui koosolemine ei vii ka külgetõmbe taassüttimisele, siis meeldis talle mõte Silveri väikese firma arengule kaasa