Ei saa sinust üle. Happily Inc, 4. raamat. Susan Mallery

ka mitte?“

      „Noh, ei tea. Kas sa oled kunagi professionaalse või isegi amatöörbaarmenina töötanud? On sul vähimatki aimu, mida kujutab endast väga lühikese aja jooksul jookide serveerimine kahe- või kolmesajale inimesele? Kas sul on baarmeni litsents? Kas sa teed Mojitol ja Margarital vahet?“

      „Tequila.“ Drew muheles. „Okei, pean õppima. Aga ma olen valmis seda tegema. Ma tahan seda teha. Ma tahan olla rohkemat kui pelgalt tšeki välja kirjutanud isik. Ma tahan olla kaasatud.“

      Silveril tõmbus sisimas pingule. Närvid, mõtles ta. Närvid ja kartus. „Kas sa lähed baarmenide kooli?“

      „Lootsin üht-teist neti vahendusel õppida ja sina õpetaksid ülejäänu. Silver, ma olen töökas, ma olen õhtuti ja nädalavahetustel vaba ja ma ei kavatse jootrahaga jalga lasta.“

      „Kas sa ei võinud haagiste ostmiseks lihtsalt raha laenata?“ küsis Silver veel enne, kui sai pidama. Kuigi ta poleks elu seeski arvanud, et võiks selle küsimuse peale üldse mõeldagi – rääkimata selle välja ütlemisest –, oleks Drew’le võlgu olemine olnud märksa parem kui oma ettevõtte osast loobumine.

      „Oleksin, aga parema meelega teeksin ma seda.“

      Tüüpiline. Mehed peavad saama oma tahtmise ja muu maailm pole üldse oluline. „Võib-olla oleks linna rauapood huvitatud osaniku saamisest.“

      „Võib-olla oleks sinu äri põnevam.“

      „Oh, ei tea. Kõik need võimsad masinad, puitmaterjali osakond. Täielik meeste mängumaa.“ Ta surus huuled kokku. „Kui vähemusosanik sa tahad olla?“ Kümme üheksakümmend oleks väga hea. Unistada ju võib.

      „Viiskümmend kaks nelikümmend kaheksa.“

      Silver üritas mitte võpatada. See oli peaaegu viiskümmend viiskümmend.

      „Ostan end sisse kahe haagisega,“ märkis Drew, just nagu oleks ta Silveri mõtteid lugenud. „Ja investeerin kakskümmend tuhat nende ümberehituseks. Loodetavasti jääb paar dollarit üle, et osta nende vedamiseks autod.“

      „Mul on sääste,“ ütles Silver, püüdes samal ajal rehkendada. „Nii palju, et saab autod osta.“ Liiatigi poleks tal nüüd vaja haagiseid osta ega maksta nende ümberehituse eest. Tegelikult jääks tal nii palju raha üle, et arutada lähemalt mõningaid teisi ideid.

      Kui ta jääks Drew’ plaaniga nõusse, saaks ta oma plaanidega edasi minna. Tema ettevõte saaks kasvada ja ta ei peaks enam iga nädal töid ära ütlema. Aga selle eest tuleb maksta kõrget hinda – tuleb Drew’ga koos töötada. Kas ta suudaks seda teha?

      „Ma lihtsalt ei tea,“ tunnistas ta. „Ma pole kindel, et me suudame koos töötada.“

      „Omal ajal õnnestus see meil väga hästi.“

      „Siis me käisime – ja tegime suhtele lõpu.“

      „Aga me saime läbi. Pealegi pole ma enam poisike.“

      „Jäta ometigi!“

      „Ma ütlen, et me klapiksime.“

      Ärialaselt, mõtles Silver. Drew rääkis üksnes ärist. Kui tema tahab midagi enamat, siis on ta täielik loll. Ja ta ei kavatsenud enam iialgi ühegi mehe pärast – kõige vähem veel Drew’ pärast – lolliks jääda.

      „Pean selle üle mõtlema,“ lausus ta. „Anna mulle paar päeva, et selle üle järele mõelda, ja siis räägime uuesti.“

      „Sobib.“ Drew vaatas prinditöökoja poole. „Ega Wynnil ole midagi selle vastu, et haagised jäävad siia?“

      Silver tajus, et Drew manipuleerib temaga. Üritab panna teda tegema pakkumist, et haagised võiks parkida teise treileri juurde õuele, kusjuures mees teab väga hästi, et kui ta selle sammu astub, on tal märksa raskem pakkumisest ära öelda.

      „Räägin temaga,“ lubas Silver. „Wynn on üsna mõistev ja ma ei usu, et tal on midagi selle vastu, kui need on pargitud kõrvaltänavale.“ Ta naeratas. „Minu arvates peaksid sa muretsema hoopis politsei pärast. Ma olen päris kindel, et sa rikud mingit parkimisseadust.“

      „Olen valmis riskima.“

      Miks ka mitte? Võttes arvesse tema perekondlikke sidemeid, võis arvata, et talle tehakse igasuguseid erandeid – ka politsei poolt.

      Silver tõusis püsti ja võttis võileivapooliku. „Tänan lõuna eest. Võtan ühendust.“

      „Jään ootama.“

      Ka Drew tõusis püsti. Nad sattusid väikeses haagises liiga lähestikku. Silver nägi mehe tumedatel iiristel kuldseid tähne ja suunurgas vaevumärgatavat armi. Drew polnud ainus, kes tema ruumi sisse tungis – seda tegi ka minevik, mis ähvardas ta enda alla matta.

      „Silver, ma loodan, et sa jääd sellega nõusse. Su äril läheb tõesti väga hästi. Ma usun, et kui sa lased end pisut aidata, saad astuda järgmise suure sammu.“

      Silveril oli tahtmine küsida, kas Drew on ka kunagi kahetsenud, kuidas kõik oli välja kukkunud. Ta tahtis teada, kui kaua oli mehel läinud aega, et ta unustada ning minna edasi järgmise ja järgmise naise juurde. Ta ihkas nii väga teada, kas Drew mõtles ka kunagi nende ühise lapse peale, kelle nad olid sunnitud ära andma.

      Aga ta ütles hoopis: „ Ma mõtlen selle üle.“

      „Sa tead, kust mind leida.“

      „Seda olen ma ikka teadnud.“

      DREW jälgis, kuidas Jasper läheneb. Sõber liikus kiiresti nagu madu ja ründas hetkel, kui seda oli kõige vähem oodata. Ta oli omandanud karmide kogemustega tarkuse end Jasperiga mitte lõdvaks lasta, sest see mees ründas siis üksnes aktiivsemalt ja vilkamalt ja võitlusvalmimalt.

      Trennisaalis oli kuulda üksnes nende hingamist ja kokku puutuvate keppide kolkse. Tavaliselt mängis siin muusika, kuid siis mitte, kui nad tegid trenni võitluskeppidega. Siis tuli keskenduda.

      Jasper oli tahtnud paari aasta eest kasutada ühes oma romaanis võitluskeppe. Ta oli palganud treeneri, kes oli valmis tulema nädalaks Happily Inci, et teda õpetada. Ka sõbrad kutsuti intensiivses trennis osalema, samuti mitmed siinsed treenerid. Drew’ teada oli raamat valmis ja kirjastajale saadetud, aga Jasper treenis endiselt keppidega, sest see meeldis talle.

      Drew’ nõbu Cade istus ohutus kauguses matil ja jagas nõuandeid, kiitust ja vandesõnu.

      „Ole ettevaatlik, Drew. Pea silmas ta vasakut kätt. Jasper, minu ema lööb ka paremini kui sina. Oh, väga hea. Vinge värk.“

      Jasper sundis Drew’d taganema. Drew astus kõrvale, tegi pettemanöövri ja ründas. Jasper libastus matil ja kukkus ühele põlvele just hetkel, kui kell helises.

      „Väga tubli,“ kiitis end jalule ajav Cade. „Täna meil vedas. Üksnes käputäis sinikaid ja ei ühtki katkist luud.“

      Kepid olid puidust ja nende löögid karmid. Selle alaga käisid kaasas vigastused. Õnneks oli piirdutud sinikatega, aga need olid sageli suured ja nende paranemine võttis aega.

      Jasper viskas Drew’le käteräti ja võttis teise endale. Nad sammusid nurka toolide poole. Tee peal haarasid nad seina äärest külmikust veepudelid.

      Jasperi maja oli nii kõrgel mägedes, et selle ümber kasvasid puud. Suvel oli siinne temperatuur tunduvalt jahedam kui linnas ja talvel sadas isegi aeg-ajalt lund.

      Jasperi maja oli olnud umbes kaheksakümne aasta eest kahe toaga tare. Sellele oli tehtud tosinkond juurdeehitust. Maja kujutas endast suurt stiilide ja materjalide segadikku. Mõned toad olid suured ja uhked, mõned omapärase kujuga ja kehva konstruktsiooniga.

      Kui Jasper maja ostis, lasi ta ehitada sellele juurde kabineti ja trennisaali. Viimases olid kodusele jõusaalile omased masinad ja lisaks suur avatud ala, mille üht seina kattis