Ei saa sinust üle. Happily Inc, 4. raamat. Susan Mallery

meest kogu oma olemusega. Ta oli kinkinud mehele südame ja hinge ning teinud siis näo, et tal pole midagi selle vastu, kui mees läks ära ülikooli. Tal oli olnud isegi nutti teha mehega lõpp, et too saaks elada oma elu ilma temata. Ta oli öelnud, et neil pole nähtud ette kokku jääda ja et mees peaks minema oma eluga edasi.

      Ta oli käitunud õigesti ja on sellepärast enda üle alati uhke. Aga see oli olnud nii uskumatult raske. Ta oli armastanud meest rohkem, kui pidas võimalikuks. Ta oli armastanud meest, teades, et armastus teeb naise lolliks. Ta oli olnud vabatahtlikult loll ja ta süda kisti rinnust ja seda haamerdati lihavasaraga.

      „See kõik on minevik,“ sosistas ta haagistele lähenedes. „See kõik on minevik.“

      Suurema haagise uks oli kutsuvalt lahti. Ta tundis, et vajub taas kössi, kuid sundis end selga sirgu ajama. Mis siis, et ta meelitati kavalusega välja, tema säilitab uhkuse ja vapruse. Ta saab kõigega hakkama. Ta oli Drew’ga palju hullemat üle elanud.

      Ta sisenes haagisesse. Drew istus pikal diivanil, käes e-luger. Ta tõstis pilgu ja naeratas.

      „Tere! Kuidas läheb?“

      Silver ignoreeris mehe küsimust ja esitas hoopis ise küsimuse. „Mida sa siin teed?“

      „Ootan sind. Kui sul juhtub kõht tühi olema, siis mul on süüa.“

      Ta osutas sisse ehitatud lauale ja pinkidele, just nagu eeldaks, et Silver võtab istet. Mida Drew endast mõtleb, et ootab teda koos endaga sööma? Ega see ole mingi seltskondlik visiit. Oleks pidanud haarama Wynni pakkumisest kinni ja võtma pesapallikurika kaasa.

      Silver vajus polsterdatud pingile. Ta toetas käed lauale, langetas sülle ja pani uuesti lauale. Kõik selles olukorras tundus kuidagi imelik ja kohutavalt ebamugav. Tal oli tahtmine panna karjudes jooksu, aga enne, kui ta jõudis seda teha, märkas ta paratamatult, kui imeliselt ilus see haagis oli. See oli just õige suurusega ja kui seda pisut putitada, on siin palju hoiupaiku. Siin oleks ruumi pikale baariletile ja õllevaadile ja...

      „Kalkuniga?“ küsis Drew, hoides käes kahte võileiba. „Või singiga?“

      „Kalkuniga.“

      Drew ulatas talle võileiva, haaras mõlemale dieetkoola ja hunniku salvrätte ning võttis Silveri vastas istet. Ta osutas peaga haagise sisemusele.

      „Tahab kõvasti tööd, aga ma näen selles potentsiaali.“

      „Sina näed?“ küsis Silver silmi pööritades. „Sul pole aimugi, mis sellest võiks saada. Sinu silmis on see üksnes üks vana haagis, minu silmis aga minu äri järgmine faas. Drew, ma olen kõik põhjalikult läbi mõelnud. Ma lihtsalt ei kirjutanud tšekki välja.“

      „Põlgus sellesama raha vastu, mida sa tahtsid ise laenata.“ Drew’ hääletoon oli leebe, ta nägu ilmutas pigem lusti kui solvumist. Ta hammustas võileivast suutäie. „Ilma selle tšekita, mida sa oled valmis mõnitama, poleks ka treilereid. Vähemalt praegu mitte.“

      Drew’ jutus oli iva ja see ärritas Silverit.

      „Olgu,“ torises ta võileiba lahti harutades. „Miks sa siin oled?“

      „Mina naudin unistust. Miks sina siin oled?“

      Silveril oli kange tahtmine anda mehe sääremarja pihta obadus. Nii palju vägivalda, mõtles ta ohates. Tema reaktsioon oli tingitud teadmisest, et Drew’ käes on kogu võim, temal pole aga võimuraasugi. Ja selline olukord ei meeldinud talle.

      Vastamise asemel asus ta võileiba sööma. Drew jätkas samuti söömist ja nad sõid täielikus vaikuses. Drew sai esimesena söönud. Ta avas krõpsupaki ja pakkus seda Silverile, avades seejärel suu.

      „Lugu on nii,“ alustas ta. „Vanaisa kaalub pensionile jäämist.“

      „Okei.“ See polnud mingi kõmu-uudis. Vanaisa Frank polnud enam noor. Ta oli võluv ja elujõuline, aga juba ammu üle pensioniea.

      „Sellega kaasnevad komplikatsioonid,“ jätkas Drew. „Nimelt, kes saab pärast seda nõukogu esimeheks.“

      „See pole ju mingi küsimus. Pärija oled ju sina, või kuidas?“ Drew oli Franki esimese lapse esimene laps. Sellega kaasnes suur võim. Tema saatuseks oli olnud juba enne lasteaeda minemist kunagi panka juhtida. Tol ajal, kui nad käisid, oli Drew rääkinud oma tulevikust elevuse ja ootusega. Talle oli meeldinud mõte pangandusse minna. Nii pöörane kui see ka polnud. Aga selline Drew juba kord oli.

      „Libby tahab seda ise teha.“

      „Sa oleksid pidanud seda mulle enne sööki rääkima,“ lausus Silver võileivapoolikut eemale lükates. „Miks teda üldse sellele kohale kaalutakse?“

      „Sisuliselt võib igaüks sellele kohale kandideerida. Mina olen kõige loogilisem valik, aga see ei tähenda, nagu oleks pank minu ainus huvi.“

      „Mina arvasin, et see on ainus asi, milleks sind ette valmistatakse. Kas see pole siis kogu sinu eksistentsi mõte? Sa armastad panka. Ära tule mulle rääkima, et sa ei taha olla selle linna pangakuningas.“

      Drew naeratas. „Silver, me kõik areneme ja muutume. Mina vähemalt küll. Aeg-ajalt on mul tahtmine teha midagi ootamatut – lihtsalt selleks, et näha, kes seda märkab.“

      „Mida see peaks tähendama?“

      „Pole aimugi, aga see kõlab hästi.“ Drew toetas end pingi seljatoele. „Nii et mul on siis need kaks haagist.“

      Silver oli just pingest vabanemas, kuid nüüd ta kangestus. Tal polnud aimugi, mis sünnib, aga tal oli kahtlane tunne, et Drew’ silmis on see pelgalt mäng. Julm mäng, mille sihtmärk on tema.

      Talle meenus, kuidas nad olid mänginud erinevaid mänge, kui nende sport oli olnud teineteisele naudingute pakkumine. Nad olid nii meeletult armunud – või vähemalt tema küll oli. Drew’ kohta oli raske öelda. Vaatamata sellele, et mees tol ajal väitis nii, jättis ta naise silmagi pilgutamata maha.

      Aga sellega pole vaja praegu tegelda. Tuleb keskenduda käesolevale probleemile – nimelt sellele, mida Drew nende kahe Airstreami eest tahab.

      Drew toetas suured käed lauale ja kummardus Silverile lähemale. „Ma oleksin tänulik, kui sa kuulaksid mu ära – ja siis võime asja arutada.“

      Silveril polnud aimugi, mis „asi“ see võib olla, ning tal polnud vähimatki tahtmist lubada, et ta ei sega vahele ega karju ega peksa Drew’d. Aga kui ta ei noogutaks, siis kahtlustaks Drew, et ta on rohkem endast väljas, kui välja näitab.

      „Olgu,“ lausus Silver. „Räägi.“

      „Ma tahan hakata sinu ettevõtte vähemusosanikuks.“

      „Mida? Oled sa peast põrunud või? Kas sa kukkusid ja lõid pea ära? Vähemusosanikuks? Osanikuks? Minu ettevõttes? Selles, mille ma mõtlesin ise välja ja mille nimel ma kogusin raha ja millele panin aluse ja arendasin ihuüksi edukaks ettevõtteks?“ Ta vahtis Drew’le raevunult otsa. „Ihu. Üksi. Drew, see on minu firma. Üksnes minu. Osanikuks? Oled sa pilves või?“

      Drew naeratas. „Kuula mind ära.“

      Silver naaldus pingile ja ristas rinnal käed. „Lase tulla.“

      „Ma tahan hakata oma portfelli kasvatama. Olen mõelnud hakata nii mõnegi linna ettevõtte osanikuks. Kui sellest saab asja, siis nii-öelda laiendan oma impeeriumi, otsin võimalusi Palm Springsis, võib-olla ka Riverside’is või San Diegos. Kui Libby su laenutaotluse tagasi lükkas, sain ma aru, et mul on avanenud võimalus tegutseda.“ Ta kehitas õlga. „Tunnistan, et treilerite ost oli impulsiivne otsus, aga ma sain aru, mida sa kavatsed teha. Mulle meeldib sinu äriplaan. Sa oled kõik põhjalikult läbi kaalunud.“

      Silver püüdis mõelda, et see kompliment ei tähenda midagi. Tal polnud vaja mehe heakskiitu. Oluline oli üksnes see, et Drew pakkus talle võimaluse laieneda.

      „Kuidas see peaks sinu arvates toimima?“ küsis ta,