Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa. Leelo Kassikäpp

et kevadeni veeti kuidagi välja. Kuigi Idal kulus palju aega voodihaige venna eest hoolitsemiseks, rabeles ta kasvõi naba paigast, et tulla toime talutöödega.

      Kevadel võeti tallu sulane ja uuesti ka suiline. Aga kus juba õnnetus ees, sinna järgmisel hea tulla. Heinateo ajal kukkus sulane laudalakast alla ja kohe nii õnnetult, et murdis jalaluu. Heinaaeg, teadagi, kiire aeg. Oli vaja kuiv hein kähku varju alla saada. Küün oli alles täitsa tühi. Aga kust sa kõige kiiremal tööajal uut sulast võtad?

      Just siis juhtus tulema harjusk oma kolakohvriga külla. Oli teine noorevõitu ja üsna sile poiss. Käis mööda talusid, pakkus naistele pearätte, sitsikangaid, ehteid, pitse ja muud taolist kraami.

      Kui ta jõudis lõuna paiku Tagametsale, siis oli Ida just veidi aega tagasi koju tulnud venda söötma. Tahtis seejärel tormata kohe tagasi heinamaale, aga harjusk pidas ta väraval kinni. Ärgu nüüd proua kiirustagu kuhugi, vaadaku ikka tema ilusaid pearätte.

      Jutule nad said ja kuidagi läks nii, et see ilmahulgus haistis saaki. Sokutas ennast kiirel ajal tallu abiks. Esialgu ta oligi väga püüdlik, töö lausa lendas käes. Aga see oli esialgu. Oskas teine laulda ka ja õhtuti kandis perenaisele oopusi ette. Mehkeldas Ida ümber, kuidas aga jaksas. Tegi ja toimetas. Ida oli tähelepanust nii liigutatud, et ei andnud endale üldse aru, kuidas olla või mida teha. Vend küll hoiatas, et tüdruk, vaata ette! Aga kes see ikka santi väga tähele pani.

      Asi läkski käest. Kui Alfred tahtis peale jõule harjuskist igal juhul lahti saada ja teda talust välja kihutada, siis selleks ajaks oli Ida vöökoht juba reetlikult paisunud. Vanatüdruk oli mitu head aastat pealt neljakümne ja alles esimene rasedus. Hull lugu igatahes! Aga sellega see lugu kaugeltki veel ei lõppenud.

      Harjuskil jätkus jultumust ja mõistust paluda Alfredilt Ida kätt. Alfred sajatas, mis ta sajatas, aga õe nutt ja härdad palved sundisid teda selle abieluga nõustuma. Ei saanud ju ometi oma lihast õde jätta lapsega tüdrukuks ja ilmarahva naeruks.

      Peigmehekandidaat tahtis talu rahadega suuri pulmi korraldada, aga siin jäi Alfredi sõna peale. Kui üldse, siis tulevad pulmad tagasihoidlikud – ainult lähemad sugulased ja naabrid. See oli seal talus ka viimane kord, kus Alfredil lasti veel miskit öelda.

      Pulmad olidki tagasihoidlikud. Käisin minagi koos ema ja isaga pulmas. Pruut oli üsna armas oma pikas kleidis ja õhetavate põskedega. Ainult leierit ei olnud. Tol ajal kandsid leierit ainult süütud tütarlapsed, aga sealt paistis see süüdiolemine juba kaugele välja.

      Peigmees nägi ka igati viks välja, temale oli ostetud pulmadeks linnast uhke must poeülikond. Lõpuks jõi too linnauntsakas ennast omaenda pulmas täitsa lakku täis ja kukkus praalima, et nüüd on tema Tagametsa peremees. Kuigi talu oli siis vist veel Alfredi nimel, sai vaene mees tagakambris voodis ainult jõuetusest hambaid kiristada.

      Tal oli selleks põhjust ülearugi. Tema kaertega toidetud pulmatäkk oli saanud hoopis selle hulkurist lojuse – nii ta õemeest nimetas – pulmatäkuks.

      Mõni aeg peale pulmi ilmus tallu mingi kõrvuni värvitud linnavuhva. Harjusk esitles teda enda õena. Tuli ja jäigi paigale, kuni nad Idale vahele jäid – aelesid päise päeva ajal tema abieluvoodis. Voh sulle siis õde! Kõhuõde oli hoopis.

      Ida oli muidugi väga löödud ja õnnetu. Mida ta täpselt tegi või ütles, ei tea keegi. Vaevalt et ta julges vennalegi kurta. Igatahes mõne päeva pärast oli see vuhva koos Ida laulatatud abikaasaga talust kadunud. Kas läksid ise või viskas Ida nad välja, mine võta kinni.

      Aprilli algul oli Idal kätte jõudmas mahasaamise aeg. Ta oli üksi kodus, kui algasid tuhud. Oli just venda harinud ja rükkinud üksi halvatut tõsta. See toiming oleks olnud naisterahvale niisamagi üle jõu käiv, sest Alfred oli suur ja raske mees kui härg – mis siis veel viimaseid päevi raskejalgsest rääkida …

      Kui saunik tuli lõpuks õhtuvidevikus tuppa vaatama, et miks perenaisel lehmad lüpsmata, siis ta leidis Ida köögipõrandalt vereloigust. Surnud poisslaps oli sealsamas hingevaakuva perenaise kõrval.

      Uus peremees tegi juba vähem kui aastaga linnas pordumajades prassides talule suured võlad peale ja nii kõik haamri alla läkski. Mine võta kinni, kuidas tal see õnnestus. Kas ta oli kuidagi Alfredilt allkirja kätte saanud või kuidas see sai nii minna.

      Ida suri teadvusele tulemata haiglas ja Alfred toimetati valla vaestemajja. Seal ta piinles kellegagi sõnagi vahetamata veel ligi kaks aastat. Ta oli olnud uhke mees ja nüüd selline alandus.

      Ema ohkas raskelt, pühkis rätinurgaga silmi ja tõusis:

      „Näed siis, tütreke, kuidas elu võib pöörata. Üks vale samm ja ongi kõik läbi nii sinul kui ka sinu perel. See neetud vandersell!”

      Marta võdistas õlgu, õhtujahedus ja õõvastav lugu oli tekitanud külmavärinaid. Ta oli ema juttu pingsalt kuulanud ja tahtis teada:

      „Aga Liide, see vaeslaps? Mis temast sai?”

      „Ah, mis tast ikka sai! Linna põgenes! Mis häda tal oli vanamehe hooldajaks hakata?” Emal oli põlgusenoodike hääles. „Neil olid juba varem kõik jutud räägitud ja Alfredil oli kombekohaselt kosjaski käidud. Aga mis sellest nüüd enam – tüdruk ei oleks saanud hea elu peale, vaid voodihaige hooldajaks-kasijaks. Ja ega nad poleks lapsigi saanud, Alfred oli ju üle keha halvatud. See kõik hirmutas noort tüdrukut.”

      Marta ei suutnud kuuldut uskuda:

      „Kas Idal siis ei olnud kedagi appi võtta venda hooldama? Mõnda sugulast või kedagi?”

      „Eks igaühel omad elud ja toimetused. Aga kuuldavasti neil lähisugulasi ei olnud jah,” ütles ema järele mõeldes.

      Supp oli jõudnud vahepeal veidi jahtuda, aga soojendamine ei olnud veel vajalik. Marta tõstis toidu lauale ja kuna mõlemal lõid kõhud pika jutu peale pilli, siis söödi esialgu vaikides.

      Kui suurem nälg oli kustutatud, tuli Marta välja oma jutuga, mis oli varemalt keelel kibelenud:

      „Ma pean homme korraks linna sõitma. Sul siin jätkub suppi ka homseks ja …”

      „Lähed oma seda … seda …?”

      Kuni ema otsis tütre silmarõõmu jaoks sobivat sõna, pistis tütar vahele:

      „Ma ei lähe seekord sugugi Raimi pärast, vara veel temaga kohtuda. Mul on hoopis vaja minna kirurgi juurde ennast näitama. Võib-olla ta võtab mul need traagelniidid ka välja,” püüdis Marta nalja heita. „Jään siis ööseks oma koju ja tulen ülehomme autoga tagasi. Kui nüüd Lennart millalgi perega tuleb, nad paneksid imeks, et miks mul autot siin ei ole ja kuidas ma siia sain ja nii edasi.”

      „Noh kui just sedasi, siis mine pealegi. Minul pole siin häda midagi,” leebus ema, lootuses, et võib-olla oli tema jutust mingit kasu ja ta suutis panna tütart oma elu üle veidigi järele mõtlema.

⁎

      Hommikul kõndiski Marta bussipeatusse, kaitseks ikka sall, kübar ja suured päikeseprillid. Niimoodi maskeeritult ja bussi tagumisel istmel ajalehe taha varjununa jõudis ta ühtegi tuttavat kohtamata linna, võttis bussijaamas takso ja sõitis tohtri juurde.

      Kirurg nentis, et Marta haavad olid paranenud üle ootuste jõudsasti, ja tõepoolest eemaldaski kõik pindmised niidid, sisemised õmblused pidavat ajapikku ise ära lahustuma.

      Väga valus oli, kui kirurg sikutas paistetanud silmalaugudest niite välja ja Marta tundis, kuidas ta juba tüdineb ilulõikusega kaasnenud valudest. Õnneks oli veel ainult koera saba jäänud ja asi liikus jõudsalt lõpliku paranemise suunas.

      Piinapingist pääsedes tellis Marta uuesti takso ja lasi ennast koju sõidutada. Oh! Jumal tänatud! Lõpuks ometi omas kodus. Naine avas kõik uksed ja aknad, et pikka aega seisnud läppunud õhku majast välja saada.

      Marta oli hommikul joonud ainult tassi kohvi, siis nüüdseks oli läinud kõht väga tühjaks. Naine otsustas endale valmistada kiire kerge lõunasöögi. Kuna algselt oli olnud plaan pärast operatsiooni end kodus varjata, siis leidus sügavkülmikus igasugust kraami. Kõige peal oli pakk Pealinna pelmeene – hapukoore ja äädikaga