Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa. Leelo Kassikäpp

sõnakuulelik tütar ja oligi veel neitsi, kui ta kahekümne kahe aastaselt jõululaupäeval kodukirikus Helduriga paari laulatati. Tol ajal tavaliselt ei laulatatudki, aga isa tungival nõudmisel tehti see tegu väikeses pereringis teoks.

      Marta mäletas eredalt, kuidas ta oma pikas valges siidkleidis ja maani valge leieriga – nii nimetas ema tema pruudiloori – üsna jahedas kirikus altari ees värises. Kohe märgatavalt värises, sest esiteks oli tal õhukeses kleidis külm, ja teiseks, muidu nii südi tüdruku südamesse oli äkki pesa teinud kabuhirm. Hirm, et kuidas selle voodiga ja mehega magamisega olema saab. Kuidas ta peaks käituma ja mida tegema?

      Noore naise värin hakkas tasapisi vaibuma, kui ta tundis Helduri tugevat kindlat käsivart enda kõrval. Mees ei värisenud üldse. Marta piilus silmanurgast tema poole ja Helduri rahulik armas nägu rahustas teda. Sinna oli justkui kirjutatud, et sellelt mehelt ei ole midagi karta, ta ei tee kunagi naisele liiga. Heldur ei olnud ka enam mingi poisike, ta oli Martast tervelt viis aastat vanem. Kindlasti teadis mees sedagi, kuidas naisega voodis olla ja mida teha.

      Marta oli hommikul ema ja tulevase ämma omavahelisest sosistamisest aru saanud, et ämm oli ehtinud Helduri magamistoa pruudikambriks. Selles kambris tuli veeta abikaasadel nii esimene armuöö kui ka kõik järgnevad armuööd.

      Helduriga olid nad suudelnud ka, esimest korda siis, kui mees tuli isalt tema kätt paluma. Jah, tõepoolest, Heldur käis tal vana kombe kohaselt korralikult kosjas. Äiale viinapudel, ämmale uus pearätt ja Martale sõrmus – kõik oli olnud nii, nagu olema pidi. Martal oli veel praegugi see tillukese briljandiga kuldsõrmus sõrmes, samuti Helduri poolt laulatusel pandud laulatussõrmus. Neid ei tahaks ta kunagi ära võtta. Ükskõik, kas ta abiellub uuesti või siis mitte. Heldur peab jääma ja jääb alatiseks tema südamesse. Tema kohta ei võta keegi.

      Kuigi Marta ei olnud oma abielus tundnud sellist kõikehõlmavat kirge, mis oli nüüd nii äkki tema ellu ilmunud, oli tema elu olnud rahulik ja helge. Mida ei ole olnud, seda ei tea tahtagi – nii oli ta alati arvanud.

      Materiaalselt oli Marta praegugi hästi kindlustatud ja seda tänu Helduri ettenägelikkusele. Töölkäimise järele ei olnud mingit vajadust. Kaks korterit Tallinnas ja veel neljatoaline korter Tallinna külje all Tabasalus olid Helduril õigel ajal väga soodsalt ostetud ja remontida lastud. Need tõid piisavalt üüriraha sisse, et Marta saaks oma elupäevade lõpuni ära elada. Naine oli Heldurile väga tänulik, mees oli kindlustanud talle hea mugava elu.

      Nüüd, tagantjärele abieluvoodile mõeldes, ei uskunud Marta enam isegi, et ta sai oma elu esimese orgasmi alles pärast Lennarti sündimist. Kord oli Heldur olnud tormakam kui tavaliselt ja võttis teda kaks korda järjest. Siis teisel korral tundis Marta äkki alakõhus mõnusaid tõmblusi ja lainetavat soojust. Naine ei teadnudki, mida see tunne tähendab. Keegi ei olnud talle orgasmist mitte kunagi mitte midagi rääkinud. Tookord surus ta ennast äkilises õrnusehoos instinktiivselt mehe vastu ja embas teda tugevasti. Heldur tundus üllatuvat, sest tavaliselt oli naine tema lähenemistele vastanud leigelt, aga sel korral äkki nagu ärkas …

      Heldur vaatas naisele küsivalt otsa. Marta, kes oli just kogenud midagi erilist, puges mehele kaissu ja endalegi hämmastuseks rääkis abikaasale, mis tunded olid teda hetk tagasi vallanud.

      Naise üllatuseks mees tõsines ja kuulas teda vaikides, justkui häbeneks midagi. Lõpuks Heldur küsis:

      „Kas sa tõepoolest ei ole mitte kunagi varem seda tunnet tundnud?”

      Marta raputas vastuseks pead.

      „Miks sa siis ometi ei ole seda mulle öelnud?”

      „Mida ma pidin ütlema? Kuidas ma saan rääkida millestki, millest ma midagi ei tea?”

      „Sa ei teadnud? Oh jumal küll!” tarvitas Heldur sõna, mida ta tavaliselt ei kasutanud, silitas naise pead ja oli endale pähe saanud äärmiselt kurva näo.

      Marta ei mõistnud midagi. Tal hakkas mehest kahju ja ta lohutas:

      „Sellest ei ole ju midagi, et ma varem ei teadnud. Hea, et ma nüüd lõpuks teada sain. Võtame asja nii …”

      Meest see ei lohutanud, aga edaspidi sai Marta siiski veel ja veel tunda seda erakordset tunnet.

      Naist valdas nüüd lausa ketserlik mõte: huvitav, miks ema ei olnud talle kunagi sellest tundest rääkinud? Kas ta ise oli üldse oma elus seda tundnud? Kas tema range isa oli kunagi voodis oma naisele hea olnud?

      Emas ei ole õrnu tundeid. See võibki olla seetõttu, et ta ei ole oma elus kirge tundnud. Heitis voodis mehele alla ja lasi ennast lihtsalt võtta.

      Et ema võeti, seda Marta teadis, sest mõnikord laupäevaõhtuti pärast sauna oli vanemate magamistoast kuulda voodi naginat ja isa ähkimist. Aga emast ei olnud midagi kuulda. Mitte niimoodi kuulda, nagu nüüd teda võis kuulda, kui ta Raimiga armatses. Nüüd oli teda ikka väga kõvasti kuulda. Hea, et kuuljaid ei olnud. Siis ta oleks olnud sunnitud ennast tagasi hoidma.

      Üks asi oli siiski täiesti kindel. Kui ema senini ei olnud oma ainsa tütrega naise ja mehe omavahelistest lembehetkedest rääkinud, siis ei tee ta seda enam kunagi. Marta mõtles, et kui temal oleks olnud tütar, siis ta oleks rääkinud temale kindlasti kõigest varakult. Siis tema tütar oleks saanud juba noorena kogeda oma mehega sellist jäägitut kehalist ühtekuuluvust, nagu tema seda nüüd alles küpses eas tundis.

      Ei, tegelikult ta ei kahetsenud midagi oma elus, aga …

      Pojaga oli teisiti. Marta ei suutnud meesterahvaga intiimsustest rääkida. Lootis, et seda teeb Heldur, aga kas ja kuidas mees seda tegi, jäi Martal teadmata.

      Lennartil oli vist siiski tarkus saadud, sest nad on Lille-Maiga väga armastav ja harmooniline paar. Võimalik, et hoopis Lille-Mai ise teadis, kuidas mehega õnnelik olla. Igatahes tundus noorpaariga olevat kõik korras.

      Võib-olla oli minia ema Katre oma ainsale tütrele rohkem abielusaladusi avaldanud kui tema ema omal ajal temale. Katre oli hella ja avatud hingega, niipalju kui Marta teda tundis.

      Ema tuli tuppa ja katkestas Marta mõtisklused:

      „Õige siin unistama jäänud! Vaata ikka kella ka. Varsti lõuna ja sa pole veel söögitegemist alustanudki. Muudkui ehid ja lõigud ennast … Küllap on sul mõni mees silmapiirile ilmunud, peaksid just pingutama, aga sina lähed laisaks kätte …”

      No selge, emasüda oli vist kogu aeg aimanud, et Martal oli toimunud elumuutus. Oma ema eest ei varja midagi, isegi kui tahaks. Marta tundis, et ta ei tahtnudki enam varjata. Ta tõusis, pani käed emale kaela ümber ja saladus vallandus kui paisu tagant:

      „Emmeke, ega ma ei tahtnudki varjata! Lihtsalt ei ole õiget hetke leidnud, et sinuga sellest rääkida, Las see söök oodata veel natuke. Muidugi olen armunud! Kuidas see olekski saanud jääda sulle märkamata, kui mul õnn ajab lausa üle ääre! Ma olen kohe väga-väga armunud …”

      Ema tundus sellest tundepurskest veidi ehmuvat:

      „Aga tema? Kas ka tema on sinusse armunud või …”

      „Muidugi, emmekene, kuis siis muidu. Ikka on, kohe väga on! Meie oleme armunud!”

      Ema seedis veidi saadud informatsiooni ja küsis seejärel mõtlikult:

      „On ta ikka vaba mees? Ega sa ometi abielumehega semmi? Ja kuidas nüüd nii äkki?”

      „Oh ei! Seda küll mitte! Ta on lesk nagu minagi. Ja üks poeg on tal ka. Me tutvusime Kosel trahteri parklas, tol korral, kui ma viimati siit koju sõitsin. Mul parklas kukkusid autovõtmed auto alla, ta tuli mulle appi … ja nii see läks. Jõime veel seal Kose Tarekeses kohvi ja käisime Paunküla veehoidlas ujumas ja …”

      Marta tundis tohutut kergendust. Nüüd oli põhiline räägitud ja õnneks ei olnud ema veel küsinud, kui vana see mees on. Aga ta oli liiga vara rõõmustanud …

      „Kui tal on poeg, siis ta on kindlasti juba vanaisa ka?”

      Vot see oli lõks! Kuidas öelda, et kallima poeg on alles viisteist aastat vana.Marta kohmetus, aga otsustas olla aus. Tulgu siis edasi, mis tuleb.

      Nagunii tuli kõik ära rääkida