Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa. Leelo Kassikäpp

saati. Lootsin, et helistad varem! Mida te seal kahekesi teete, et alles nüüd sulle meelde tulin? …”

      „Ei olegi midagi erilist teinud, aga ema oli kogu aeg kõrval ja …,” luiskas Marta, ise pisikest südametunnistusepiina tundes.

      „Tahaksin sind juba näha! Ja tead isegi, mida veel … Ma ei pea seda ometi ütlema? Kas ma tõepoolest ei tohi natukesekski külla tulla? Sõidan nädalavahetusel poissi vaatama ja sina jääd mulle tee peale. Võiksime kohtuda kusagil mujal, kui sa ei taha mind oma ema silma alla.”

      „Ei-ei, järgmine nädalavahetus ei ole hea mõte! Lennart tuleb perega meile külla ja minul ei sobi siis sinuga kokku saama tõtata!” teatas Marta kahetsusega hääles. Naisel oli hea meel, et seekord ta ei pidanudki mehele valetama, sest Lennart oli millalgi tõepoolest tulemas.

      Küll oli tore jälle üle hulga aja kodus olla! Marta nautis päise päeva ajal oma mullivanni mõnusid. Ema juures oli õuesaun ning endisesse sahvrisse ehitatud dušinurk ja tualett. Kuidas küll vanasti õuepeldikuga hakkama saadi ja seda ka talvisel ajal? Nüüd, suures mullivannis mõnuledes, tundus see aeg väga kaugena.

*

      Marta kuulis läbi une telefoni nõudlikku helinat. Äkki Raim helistab? Peaks vastu võtma, kuigi ei viitsiks veel päevaga alustada, aga Raimi häält tahaks küll kuulda …

      Heitnud pilgu telefoniekraanile, valdas naist pettumus. Võõras number! Phäh! Oleks teadnud, oleks edasi maganud! Oleks-poleks … Nüüd ei olnud enam midagi parata:

      „Tere hommikust! Marta kuuleb …”

      „Oi, nii tore! Lõpuks ometi sain sind kätte …,” kostis telefonist naisterahva rõõmus reibas hääl. See hääl tundus Martale esialgu võõrana. Võõras hääl ja nüüd veel niimoodi rõõmustab, et sai teda kätte. Kummaline …

      Hääl ei andnud Martale aega pikemaks juurdlemiseks, tõmbas hinge ning jätkas kiirustades ja veidi seosetult:

      „Mina olen Aili – sinu kunagine klassiõde. Sain sinu emalt numbri … Ma ei teadnudki, et pesitsed pikemalt tema juures. Olime sinuga seitsmendas-kaheksandas klassis koguni pinginaabrid. Mäletad mind?”

      Marta oli juba virgunud ja mõte hakkas tööle. Muidugi ta mäletas Ailit, aga nad ei olnud üüratu hulk aastaid üldse suhelnud. Loomulik, et talle tundus helistaja häälgi võõras. Kuigi nüüd, juba helistajat teades, eristas ta tuttavlikku tämbrit.

      „Muidugi mäletan sind, aga nii palju aega on vahepeal möödunud ja pealegi ma ei osanud üldse aimata, et sina mulle praegu helistad …,” vastas Marta viivitamisi.

      „Ma helistan nüüd ka ikka asja pärast! Ja koguni kõigile klassikaaslastele!”

      Martal tekkis huvi. Kõigile klassikaaslastele?

      „Mul tuli siin äkki selline vahva mõte! Meil ei ole juba paarkümmend aastat klassikokkutulekut olnud, just nüüd, kus meil tervelt nelikümmend viis aastat lõpetamisest möödas, võiksime selle kokkusaamise ära teha. Viiekümneni pole ka mõtet oodata, ja pealegi, kui meeldib, võime siis jälle uuesti teha! Viis aastat on just täpselt nii pikk või lühike aeg, kuidas ta kellelgi on. Minul jäävad aastad aja kulgedes pigem aina lühemaks!” Klassiõde oli sattunud jutusoonele ja paristanud uudise ühe soojaga Martale seedimiseks.

      Peaasi, et see nüüd lähiajal ei toimuks, aga kui nägu juba kannatab näidata-vaadata, siis miks ka mitte …

      „Millal täpsemalt sul see üritus plaanis on ja kus toimuks?”

      „Tead, mul oli selline mõte, et kutsuksin teid kõiki enda poole. Mul on siin Lääne-Virumaal Rakvere lähedal väike majapidamine – turismitalu või nii. Metsatuka talu. Mõned loomad, heinamaad ja mets … Mõtlesin, et kui teeks õige augustikuu viimasel nädalavahetusel? …”

      Ilulõikuse viimaseid jälgi saab selleks ajaks edukalt meigiga varjata. See olekski hea aeg, saaks olla täieliku taastumiseni paar päeva eelkõige Raimi silme alt ära, jõudis Marta mõelda, enne kui hoogu sattunud Aili jätkas aruandlust:

      „Meid on alles veel ainult kakskümmend üks. Kalle sai autoavariis surma ja Alma jõi salaviina … Kuulsid ka sellest Pärnu tragöödiast? Hele elab Londonis. Võtsin temaga Messengeris ühendust. Kirjutas vastuseks, et ei hakka praegu küll selle kokkutuleku pärast Eestisse tulema. Pidid olema kiired ajad. Katrin elab Soomes. Tema lubas veel mõelda ja kindlat vastust ei andnud. Priidu elab Tartus, aga tema on juba mitu aastat ratastoolis – suhkrutõve tagajärjel amputeeriti mõlemad jalad. Tema ka ei tule … Praeguseks on kümme inimest lubanud tulla. Mõned on veel läbi helistamata. Mida sina arvad? Tuleksid? … Ei pea kohe vastama. Natuke on veel aega. Aga oleks tore, kui sa paari päeva jooksul otsustaksid, siis tean arvestada. Kui oled tulija, siis räägime juba edasi, mis ja kuidas mul on korraldus kavandatud.”

      „Olgu pealegi. Sobib! See on tõepoolest tore, et otsustasid kokkutuleku korraldamise enda peale võtta ja liiatigi veel oma kodus. Ma ei olegi sinu pool käinud ja püüan kindlasti tulla. Helistan sulle homme õhtul tagasi. Kuulmiseni!” lõpetas Marta kõne.

      Aga miks mitte? See oleks hea vaheldus, kuna ta kohe väga kibeles linna ja Raimiga kohtuma. Kriitiline pilk peeglisse andis teada, et ilmselgelt oli veel vara mehe silme alla ilmuda.

      Kokkutulekuni oli veel tervelt nädal. Marta mõtles et käib seal ära, pärast sõidab veel ema juurest läbi ja teeb talle enda äraoleku ajaks söögi valmis ning on seejärel mõne päeva linnas omas kodus. Raimiga oleks parem kohtuda õhtuhämaruses. Kutsuks ta enda juurde külla ja teeks küünlavalgusõhtu? See oleks väga hea mõte! Siis jälle ema juurde tagasi. Vanainimese luud ei parane nii kiiresti ja kipsi ei ole veel võimalik eemaldada. Hädapärast saaks ema mõnda aega üksigi hakkama, aga päriselt linna ei kipugi. Targem oleks veel veidi taastuda.

*

      Järgmisest teeotsast peaks vist pöörama paremale? Aili oli juhatanud: Rakverest võta suund Narva poole, Narva maanteelt pööra teisest teeristist paremale poole kruusateele, sõida vana veski juurest vasakule ja sealt veel paar kilomeetrit kuni hobuste koplini – oledki kohal.

      See vist ongi see kruusatee? Tolmab ka, kurivaim! Marta lasi kähku autokatuse alla. Näole ei ole puudrit juurde vaja, niigi panin paksu korra peale. Arvaku teised pealegi, et olen kõva meikija, vähemasti ei paista välja tegelik põhjus. Armsaks saanud laia äärega õlgkübar ja suured päikeseprillid täiendasid maskeraadi.

      Marta oli toiminud kavalalt ja pannud pilkupüüdva ning väljakutsuva suvekleidi selga, mis peaks kõikide pilgud tema näolt suunama küllaltki paljastavasse dekolteesse. Õnneks päikesepaisteline ilm soosis taolist kleidivalikut ja push-up rinnahoidja andis efekti juurde. Häh! Kelle asi see on! Temal pole häbeneda midagi. Siledaks sikutatud nägugi hakkas juba moodustama kehaga kena tervikut, mis oli suurepärane. Kuu aja pärast peaks ta nägema küll nii hea välja, et julgeb ennast Raimi kõrval tunda võrdväärsena. Ega Raim olegi teisiti arvanud, küps naine oli alati olnud tema iluideaal.

      Marta oli mõelnud, et Raimi naiseideaali kujundas periood, kus ta noorukina huvitus oma ajalooõpetajast. Selles ei olnud midagi üllatavat, poisid on ennegi ilusaid naisõpetajaid imetlenud, aga et õpetaja läks sellega kaasa ja tulemuseks oli Raimi jaoks esmakordne seksuaalvahekord, siis kindlasti see oligi mõjutanud noormehe edasist elukäiku ja suhte-eelistusi.

      Teine tegur võis olla see, et Raimil ei olnud ema ja Beritiga kaasnes ka igatsetud ema, kes pakkus armastust, hoolt ja hellust.

      Kui Berit jäi rasedaks ja nad kavatsesid abielluda, siis loomulikult olid nende mõlema lähedased sellele liidule vastu. See ei olnud ka mingi ime. Raim oli veel väga noor, nende vanusevahe oli kakskümmend kaks aastat ja seda pruudi kahjuks, mis oli perekondade arvates igati taunimisväärne. Ahhaa! Aga neil on Raimiga vanusevahe koguni kakskümmend kuus aastat. Mis-nüüd-küll-saab?

      Raimi sõnul oli Berit olnud hästi väikest kasvu ja habras – nägi palju noorem välja. Mees ei varjanud Marta eest, et ta oli oma naist väga armastanud ja neil oli hea klapp: nii seksuaalne kui ka vaimne. Pärast Beriti surma ei olnud Raim mitu aastat naiste peale mitte mõelnudki, igatsedes nii väga oma esimest armastatut.

      Tol