Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa. Leelo Kassikäpp

kohe ellu viima. Ta asus juba järgmisel päeval otsima internetist ilukliinikuid, kus tegeletakse plastilise kirurgiaga. Kuigi raha ei olnud eriti probleemiks, võrdles ta siiski hinnakirju.

      Sõelale jäid ainult Tallinnas asuvad kliinikud. Võimalus oli otsustada ka Tartu kasuks, kuid ta ei tahtnud nii kaugele sõita, sest tagasisõiduga tekiks kindlasti raskusi. Naine suutis endale suurepäraselt ette kujutada, kui kohutav ta mõnda aega pärast sellist lõikust välja näeb.

      Marta läkski ilukliinikusse kirurgi vastuvõtule. Kohapeal selgus, et otstarbekas oleks koos näo ja kaelaga teha kohe ära ka silmalaugude plastika. Mõnes mõttes oleks see suurepärane. Saaks valu ja vaeva ühekorraga kaelast ära. Samuti oleks taastumisperiood sel juhul ainult ühekordne ja ka hind tuleks soodsam. Igati sobiv lahendus.

      Kõik edasine sujus justkui lepase reega. Naisel õnnestus operatsioonile pääseda juba kaks nädalat pärast Raimiga tutvumist, mil ta mõttes kindlalt selle sammu kasuks otsustas.

      Martale tundus, et näo kenamakssaamisega läheb üsna kiireks, kuna Raim paistis olema temast vägagi huvitatud. No mis sai temal selle vastu olla! Oligi juba hulk väärtuslikke aastaid üksinduses mööda saadetud. Arvatavasti oligi nii, et kas nüüd või siis enam mitte kunagi.

      Et mees oli temast huvitatud, see oli selge, sest Raim oli pärast nende esimest kohtumist Kosel kohe järgmise päeva pärastlõunal helistanud ja kutsunud teda Piritale ujuma. Kuna ilm oli veel meeldivalt soe, siis Marta rõõmustas väga selle ettepaneku üle.

      Just sai ilukliinikus vastuvõtuaeg broneeritud. Küsimus oli ainult selles, et kui Raim tahab ka hiljem tihti kohtuda, kuidas mehele selgitada seda aega, mil tema viibib nii-öelda koduarestis. Mehele ei ütleks ta mitte mingi hinna eest, et kavatseb ennast lõikuda lasta. See ei tuleks kõne allagi. Mida küll mees sel juhul temast mõtleks? Vast seda, et Marta hakkab tema pärast endale noorenduskuuri tegema. Ei, seda lõbu ei kavatse naine talle pakkuda! Küll ta juba midagi välja mõtleb. Aeg annab arutust.

      Raimiga lepiti kokku kohtumine Pirita rannaparklas, et seejärel suunduda koos randa.

      Marta pani päevitusriided juba kodus selga. Pesu ja rannalina pakkis kotti. Otse randa minnes ta tavaliselt nii toimiski. Sellisel juhul oli võimalus veel natuke päevitada, enne kui aeg liiga hiline. Martale meeldis väga päikest võtta. Hoolimata sellest, et senini oli suvi olnud vihmane ja külm, oli Marta juba üsna päevitunud. Koduõues sai oldud igal võimalikul juhul paljalt päikese käes. Keha nägi hea välja, kui nüüd veel nägu ka korda saaks. Õnneks varsti saabki.

      Kui Marta pööras Pirital parklasse, silmas ta kohe Raimi autot. Tööpäeva pärastlõunal oli parklas vabu kohti piisavalt. Raim seisis oma auto kõrval tühjal parkimiskohal ja viipas kutsuvalt. Naine roolis oma auto näidatud paika. Kuna autokatus oli avatud, ulatas ta mehele tervituseks käe. Too ei teinud Marta kätt märkamagi ja kallistas naist põgusalt. Seejärel avas mees galantselt autoukse ja ulatas naisele käe, et abistada teda autost väljumisel. Marta haaras istmelt rannakoti ja astus pakutud kätt vastu võttes autost välja.

      Koos suunduti randa. Raim pani oma käe naisele õlgade ümber, tema pikkuse juures oli seda mugav teha.

      Nad leidsid põõsaste vahel sobiva koha. Päris vee äärde rannaliivale ei tahtnud kumbki minna. Raim soovis kohe ujuda. Siin nad seda kahjuks koos teha ei saanud. Asju ei tohtinud valveta jätta, liiatigi veel autovõtmeid ja telefone. Nad otsustasid, et enne ujub Raim ja siis on Marta kord. See variant sobis suurepäraselt mõlemale, kuna naine tahtiski enne natuke päikese käes mõnuleda.

      Marta võttis kleidi seljast, laotas rätiku maha, pani kübara näole päikesevarjuks ja sulges silmad. Käe asetas kotile, et keegi ei saaks ligi hiilides midagi pihta panna.

      Kaua ta siiski selles asendis vastu ei pidanud. Väga oleks tahtnud näha, kuidas noor kaaslane ujub. Marta tõusiski istuma, pani ette päikeseprillid ja otsis silmadega meest. Otsitavat ei paistnud kusagil – vaata, palju tahad. Marta muutus juba ärevaks.

      Pingsast vaatlusest äratas teda Raimi lustakas hääl:

      ,,Jäätist tahad? Tooksin meile. Mulle maitseb jäätis.”

      ,,Loomulikult tahan! Mulle ka maitseb! Mida rammusam, seda parem. Mingit mahlapulka küll ei tahaks.”

      ,,No sind vaadates küll ei arvaks, et aina rammusat sööd!” Nende sõnadega võttis mees rahakoti ja läinud ta oligi, et üsna peatselt kahe ,,Eriti rammusa” koorejäätisega tagasi olla.

      ,,Just täpselt seesama ongi minu lemmikjäätis!” rõõmustas Marta.

      ,,Seda ei olnudki eriti raske ära arvata, kuna tahtsid rammusat! Oletasin, et see kiri vastab tõele!” lõpetas Raim naljatades.

      Mõnuga sõid nad oma jäätiseid.

      Siis hakkas Raim rääkima:

      ,,Ma pean homme varahommikul sõitma töö tõttu Vastseliinasse. Mul tuli mõte võtta sind kaasa. Broneerisin meile ööbimise Pullijärve puhkekeskuse järveäärses kämpingumajakeses. Olen seal varemgi ööbinud, kahjuks küll üksi … Sealne järv on ujumiseks igati sobiv ja see on hea rahulik koht, veedaksime koos ilusaid õhtuid ja öid … Päeval pean küll tööl olema, aga võin sind võtta linna kaasa, et saaksid tutvuda kohalike vaatamisväärsustega või niisama aega veeta. Võid ka kohapeal järve ääres päevitada ja ujuda. Mis sa sellest arvad? Tuleksid?”

      Hea oli, et mees nii pikalt rääkis. Marta jõudis vahepeal ennast koguda ja mõelda ettepaneku üle järele. Miks ta ei võiks mehega koos minna? Ta oli vaba naine ja mees igati meeldiv. Vast nad veedaksid tõepoolest mõnusalt aega? Aga olla võõra mehega öösel ühes ruumis? Ühes voodis? Kuna mees avaldas soovi veeta koos ka ilusaid öid, siis oli ilmselge, et mees sooviski temaga voodit jagada ja teha kõike seda, mida voodis kahekesi tehakse …

      Marta oli viimast korda mehega ühes voodis maganud kümme aastat tagasi. Naine oli kindel, et kui ta ei tee seda nüüd, siis ei tee ta seda enam mitte kunagi. Kümne aasta jooksul esimene reaalne pakkumine! Seda ei olnud senini juhtunud arvatavasti seetõttu, et Marta ei olnud kellelegi võimalust andnudki. Oli käinud ringi kinnisilmi ega vaadanud meeste poolegi.

      Heldur oli senini olnud naise ainus voodikaaslane. Justnimelt – voodikaaslane, sest seksiga tegelesid abikaasad suhteliselt harva. Marta oli kõiges, mis seksi puudutas, äärmiselt uje olnud. Abikaasa hoidis teda väga ja ei nurisenud kordagi, arvatavasti pidaski sobilikuks, et naine oli voodis tagasihoidlik.

      Raim vaatas Martale vaikides küsivalt otsa. Ta ei kiirustanud ega surunud peale, andis naisele aega järele mõelda. Marta mõistis, et tal ei sobi rohkem midagi küsida ega oma tingimusi seada. Oli kaks varianti: minna ja vaadata, kuidas kõik kujuneb või siis elada edasi samamoodi kui seni – üksinduses. Esimese variandiga ei olnud tal midagi kaotada, küll aga teisega.

      Sel hetkel pidi Marta otsustama oma saatuse ja naine otsustaski:

      ,,Võiksin tulla küll. Mul ei ole midagi erilist plaanis. Olekski hea vaheldus minu mitte eriti tegusatele päevadele. Mulle meeldib väga, et seal on ka järv.”

      Raim naeratas seepeale ja pinge tema näost kadus. Mees pani käed emmates ümber naise õlgade ja suudles teda põgusalt kuklale. Ta ei olnud arvanud, et naine nii lihtsalt nõustub kaasa tulema.

      Marta käis ujumas ja seejärel vesteldi üsna pikalt eesootavatest päevadest. Kuna Raim pidi järgmisel päeval kindlasti juba hommikul kell kümme olema Vastseliinas koosolekul, siis otsustati, et ta tuleb varahommikul kell kuus Martale koju järele.

      Koju jõudes pani Marta kohe mullivanni vee jooksma, lisas tubli sortsu lavendlilõhnalist vannivahtu ja hakkas asju pakkima, et saaks varakult magama. Enne üsna pikka sõitu ja järgnevaid öid-päevi oli vaja ennast korralikult välja puhata.

      Riiete valimine võttis tavapärasest palju rohkem aega. Marta ei olnud sugugi rahul ei selle ega tolle hilbuga. Lõpuks otsustas ta ujumisriietest kaasa võtta komplekti, millel suured sinised lilled mustal taustal. See oli väga ilusa lõikega. Aga öösärk? Võtta midagi eriti uhket? Ei! Siis võib mees arvata, et ta tahab talle muljet avaldada. Oh issand, see on kõige keerulisem küsimus!

      Lõpuks