Mura. Alexandra Lapierre

nagu tema enda poegadele, kelle kiindumus mõisasse oli talle teada, nii meenuvad surmatunnil neilegi noortele sealsed suplused ja piknikud otsekui paradiisi kehastus.

      Selles oli tal õigus.

      Neljas raamatus, mille Meriel Buchanan hiljem avaldas oma Venemaa kogemustest isa suursaadikuks olemise ajal, meenutas ta nende hetkede võlu ikka ja jälle. „Oo suvine Jäneda särava järvega, mis teekäänaku tagant nähtavale ilmus …”

      Raamatust raamatusse naasis Meriel ligi poolesaja aasta jooksul sama teema juurde: „Pikkadel hommikupoolikutel suplesime selges külmas vees, sõitsime metsades galoppi, pidasime kuuvalgel piknikku ja küpsetasime suurte lõkete tuhas kartuleid, vaatasime leekide varje hüplemas kuuskede tüvel, veetsime rahulikke päevi lihtsalt oleskelus, muretult, õnneküllasena, ehkki tagasi vaadates tundub see võimatu, isegi uskumatu, arvestades sõjapinget ja saabuvaid revolutsiooni õudusi.

      Sellest, mis oli tulemas, ei olnud meil aimugi. Mitte üldse. Me ei öelnud midagi sõnades välja. Aga ometi tundsime Jänedal seda, mis on kõige tähtsam.”

      Jäneda. Jäneda jäigi juhtmotiivina Merieli kummitama.

      Veel elu lõpulgi kirjutas ta: „Mõtlen väga sageli päevadele, mis me seal veetsime suures mugavas punastest tellistest majas, vaikuses, põldude liikumatuses, liikumatuses, mis lausa mattis hinge ja mida katkestasid vankrid, millega toodi kasvandusest linnuliha, külast piima ja võid, kõike seda, mida meil oli tarvis, et elada teistest sõltumatult. Oo, kui aeglaselt ja rahulikult sõime terrassil ükskõik mis kell, ajast mitte üldse hoolides! Milliseid ootamatuid rõõme leiutas meile Mura: külaskäigu Revalisse, mis nimetati pärast sõda Tallinnaks, improviseeritud tango kuusepuude all ja ukraina luuletused, mida Mura luges meile, kui istus maas ja vaatas kuldselt helkival pilgul leekidesse!”

      Jäneda suved olid Meriel Buchananit jäädavalt rabanud, sealsed talvised nädalalõpud kehastasid tema silmis peagi hauda variseva nooruse poeesiat.

      „Tundide kaupa kelgutasime või püüdsime suusatada, kuigi minu enda katsetused lõppesid alailma peadpidi lumme kukkumisega. Pärastlõunati kihutasime tuhatnelja metsas reega, mida Mura juhtis. Mõnikord läksime ümber ja ma mäletan, kuidas me naersime hullupööra, kui üritasime padjakuhja alt välja pääseda. Mäletan ka aeglasi tagasisõite mõisasse, mäletan ehapäikest, mis heitis säravvalgetele põldudele punakat kuma, taamal telliskivikarva härrastemaja valgustatud aknad. Meile tundus, et maja ootab meid, tervitab meid aisakellade helina ja pikenevate varjude keskel.”

•

      Ei mingeid piiranguid. Ei mingeid takistusi. Mura kandis hoolt, et neil ei oleks vähimaidki kohustusi. Vabadus, enneolematu vabadus.

      Jänedal neiud alustavad päeva

      Peenes ja rõõmsas negližees,

      lõi Garstin värsse, piip hambus, saapad balustraadil. Komponeeris hommiku hümni, mille kandis ette „Rule, Britannia” viisil.

      Pärast kella kümmet neid saadavad

      Nägusad kottpükstes mehed.

      Oh jumal, jälle rongile Petrogradi

      Taas askeldama saatkonda!

      Maha propaganda!

      Mu mõtted kõik sinna naasevad

      Ikka Jänedale.

      Oh, veelkord, veelkord Jänedale,

      Jääda igaveseks Jänedale!

•

      Igaveseks … Võib-olla suutis Mura sealseid põgusaid hetki nautida neist kõigist kõige rohkem oma väga teadliku januga.

      Ta polnud kunagi suutnud vara tõusta. Nüüd oli ta ärkvel juba koidikul. Istus terrassiga toas voodil ning lasi päevavalgusel tuppa paista.

      Nagu omal ajal Berjozovajas, nii meeldis talle siingi minna külma ilmaga päevadel parki, neil päevadel, mil kutsarid ei suutnud hobuseid tagasi hoida, mil jäine õhk otse näpistas põski. Jäneda valgus muutis lume täienisti roosaks. Isegi teeraja kiilasjää, isegi järv näis roosana. See magus valgus, mis kõike üle külvas, meenutas ammust head elu ning rahustas teda.

      Rahunemist oli aga neil kõigil tarvis.

      Ta mõtles Mickyle, keda oli näinud kahvatumas ja vankuma löömas, kui too oli lugenud ühte Iirimaalt saabunud kirja. Sõnagi lausumata oli Micky läinud oma tuppa. Mura sai aru, mis oli juhtunud. Laev, millel Micky poeg oli teeninud, oli põhja läinud. Sean oli hukkunud. Juba esimesed pommid olid ta merel tapnud.

      See lein selgitas guvernandi ja laste eemalolekut. Nad olid Petrogradi jäänud.

      Tõtt-öelda soovis Mura igal hommikul ja igal ööl, et nad – Kira, Paul ja Tanja – oleksid siin, Jänedal, soovis, et nad kõik oleksid turvaliselt tema juures. Mura soovis, et Mummy oleks kõrvaltoas … Alla ja Anna siin lähedal.

      Allalt ei olnud ta mingeid uudiseid saanud. Teada oli ainult niipalju, et ta elas Prantsusmaal ning et ta ajakirjanikust abikaasa Moulin tegeles propagandaga. Ängistushetkedel kartis Mura, et Alla võib soovida Kira ära kutsuda. Alla jäi aga endale truuks ega andnud endast märku.

      Anna oli seevastu korraldanud näitemängu, milliseid ta oskas oma rangele hoiakule vaatamata suurepäraselt esitada … 5. veebruaril oli ta Petrogradis duuma kirikus suure saladuskatte all abiellunud oma ukrainlasest kavaleriga, olles samal ajal endiselt abielus Jonoviga. Anna ei vaevunud lahutama. Ega ootama leseks jäämist. Temast sai kahemehepidaja! Tõsi küll, tema esimene abikaasa oli surmaagoonias. Talle olid jäänud veel loetud päevad. Anna hoolitses ta eest, valvas ta heaolu üle. Samas oli Anna mitmendat kuud rase ning tal ei olnud vähimatki kavatsust lasta end Alla kombel häbistada, et sünnitada vallaslaps. Tulevase lapse isa oli väärikas partii, sealse maakonna aadlimarssal. Kuigi tal ei olnud vürstitiitlit, oli ta kuulsast Kotšubeide suguvõsast ning pärines otseliini pidi Krimmi tatari beidest. Seda võimalust ei tohtinud Anna käest lasta. Raha tal ei olnud ning loota võis ta ainult iseendale. Ta vajas kaitset oma kahele lapsele, kelle Jonovi peatne surm pidi jätma rahatuteks orbudeks. Vassili Vassiljevitš Kotšubei oli Anna järele lausa hull. Kes teab, millal mees võib meelt muuta? Seetõttu kasutaski Anna selliseid abinõusid, mis olid tema arvates hädavajalikud.

      Mura imetles Annat, tundis talle kaasa. Ta teadis, kui väga oli Anna armastanud Jonovit.

      Uue õemehe vastu tundis Mura sümpaatiat. See mees oli täielik vastand Mummy reaktsionääridest aristokraatidele! Ta oli liberaal. Provintsi assamblee liikmed olid ta ühehäälselt valinud neljanda duuma liikmeks. Ta kuulus progressi pooldajate blokki9, mis seisis vastu tsaari omavolile.

      Õe järjekordsest abiellumisest ning kaksikabielust mõeldes leidis Mura, et ta mõistab Annat. Muragi tundis hirmu tuleviku ees. Tundis hirmu Johni pärast. Tundis hirmu Inglise ohvitseride pärast. Tundis hirmu Venemaa pärast.

      Venemaa oli Mura jaoks omaette olem, mida ta kandis endas. Venemaa kuulus talle füüsiliselt, Mura tundis teda oma ihus. Venemaa oli hinnalisem ja tähtsam kui tema enda isiksus. Venemaa oli üheaegselt tema maa, tema rahusadam, tema perekond, tema ise, kõik tema omaksed … Isamaa.

      Mõte, et Venemaa võidakse vallutada, et teda võidakse alandada, hävitada, et temast võib hommepäev saada osa Saksamaast, täitis Mura õuduse ja häbiga.

      Sellele ei tohtinud rohkem mõelda.

      Mura mõtles sellele ikkagi.

      Rasputini mõrv 1916. aasta detsembris ei muutnud tsaarinna hoolimatuses ega ta valitsuse jaburuses midagi. Tsaari lähikondsete korraldatud mõrv vaid rõhutas režiimi dekadentsust. Mura silmis võis olukorra kokku võtta üheainsa lausega: Romanovite õukond meenutab Borgiate oma. Ja Petrogradi tänavad muutusid röövlipesaks, kus toimusid üha uued ülestõusud ja rüüstamised.

      Praegu tuli nautida seda, mida olevik sai veel pakkuda.

      Isegi ilma Micky ja lasteta oli maja rahvast täis.

      Tookord, 1917. aasta märtsi esimeses pooles, oli sinna saabunud

9

Kotšubei oli parempoolne liberaal, nn 17. Oktoobri Liidu liige ehk oktobrist.