Mura. Alexandra Lapierre

kes olid järgmisel hommikul veel elus, ei oodanud põrmugi parem saatus. Kui tohutu suur loss vallutati, viisid punased nad oma barakkidesse, et neid vägistada ja neil siis kõri läbi lõigata.

      Ministrid olid varjunud palee kõige kaugematesse ruumidesse, aga nemadki vahistati ja viidi kongidesse, mis olid juba puupüsti täis. Ja hiljem jõudis kätte nende hukkamise järg.

      Hommikul oli Petrogradis tunda kummalist lehka. See ei olnud tulekahjust ega püssirohust … Linn haises veini järele.

      Rahvamass oli Ermitaaži rüüstanud. Pärast kunstiteoste laastamist rünnati keldreid.

      Kui avastati, et seal on kümneid tuhandeid pudeleid – ajaloo kõige hinnalisemad aastakäigud –, hakkasid kraanid voolama. Algas meeletu jooming.

      Alkoholi hõngu oli tunda isegi Nevski prospekti lõpus.

      Rahvast jooksis kohale kõigist linnajagudest. Igaüks tahtis orgias kaasa lüüa ning röövsaagist oma osa saada. Võis näha naisi, kes tõttasid kohale korvidega, ja lapsi, keda poolteiseliitriste pudelite raskus pani kõikuma. Võis näha autode kaupa saabuvaid sõdureid, kes sõitsid suure kolina saatel ära, kaasas tervete kastitäite kaupa pudeleid.

      Keskpäeva paiku saatsid kommunistid kohale punakaartlased. Neist ei olnud abi. Isegi bolševike jaoks oli rahvamass muutunud ohjeldamatuks. Nüüd oli juba lihtsam lasta meestel purjuspäi rentslisse vajuda.

      Õhtul võis klaasikildude ja puruks löödud pudelite vahel näha sadu alkoholiuimas magama jäänud inimesi. Lumi oli värvunud Burgundia veinidest punaseks, Champagne’i veinidest kuldseks.

      Karksete kommete poolest tuntud Lenini ja Trotski ajajärk algas meeletu pohmelusega.

•

      „Suurvalduste riigistamine, kahtlusaluste vahistamine, kodanlaste hukkamine – vestlesime proua Benckendorffiga pikalt praegusest olukorrast”, kirjutab oma päevikus krahv de Chambrun, Prantsusmaa suursaatkonna esimene atašee. „See väike naine lahutab mul meelt. Ta on kõigega kursis. Kindralmajor Knox rääkis mulle, et proua Benckendorff laenab mõnikord oma teenija viletsaid nartse, rõivastub tavalise rahva seast pärit naiseks ja käib Smolnõi palees kuulamas Trotski jampsimist. Mõnel muul ajal meenutaks ta Marivaux’ teoste kangelannasid. Kuuldavasti on ta saanud sõbraks teatud товарищ’itega, kes peavad tribüünil kõnesid. Knox on maruvihane. Minu meelest on proua Benckendorffi uudishimu pigem lõbus. Ta ei anna hinnanguid. Ta kuulab. Ilmaasjata püüan ma talle selgeks teha seda, mida me kõik arvame – et bolševikud on pätid ja röövlid –, aga tema ei lase end nendest väidetest kaasa haarata. Ta selgitas mulle, et sõna bourgeois on nende kõnepruugis moondunud pursuiks – буржуй –, mis ei tähenda vene keeles päris sedasama, mida prantsuse keeles. Siin peetakse seda sõna olemuselt halvustavaks. Ja seda ei kasutata mitte ühe ühiskonnakihi kohta, vaid see tähistab igasugust eliiti. Aristokraate, intelligentsi, kaupmehi, juute, sakslasi, isegi jõukaid revolutsionääre. Proua Benckendorffi kuulates jääb mulje, et pursui kehastab vaenlast. Teisisõnu revolutsiooni vaenlast. Lühidalt öeldes on igaüks, kes käib vannis, kannab valget särki ja loeb, prillid ninal, seltsimees Lenini arvates parasiit, kellest tuleb lahti saada. Nad kavatsetakse massiliselt hävitada. Ühe erandiga, kelleks on … Lenin ise. Sest temagi on pärit väikeaadlike ridadest.

      Rääkisin proua Benckendorffiga veel sellest uskumatust uudisest, et kolm Vene armee saadikut olla Saksamaaga allkirjastanud vaherahu eelleppe. Kuidas julgeb Lenin praegu teha sakslastele rahu sõlmimise ettepaneku, kui nad okupeerivad nii suurt osa Venemaa territooriumist? Kui venelased kirjutavad relvarahule alla, rikuvad nad Antanti põhimõtteid. Prantsusmaa ja Inglismaa suursaatkond satuvad Petrogradis siis väga keerulisse olukorda.

      Proua Benckendorff teatas mulle, et Sir George Buchanan on tagasi Inglismaale kutsutud. See lahkumine on proua Benckendorffi jaoks valus. Välja ei näita ta seda kuidagi, aga minu arvates on ta sisimas väga rusutud. Ja ma saan temast aru. Kui Inglismaa ja liitlasriigid jätavad Venemaa maha, siis mis saab kõigist meie sõpradest?

      Eile käis saatkonnas abi palumas paarikümne ohvitseri abikaasa delegatsioon. Oli raske näha, kuidas need õnnetud on sunnitud kerjama. Praegu kannavad nad veel korralikke mantleid ja kleite, viimaseid jäänukeid minevikust. Nende abikaasad on vangistatud kasarmutesse, kus neil tuleb teha sunnitööd, ja nad saavad reasõduriga samasugust palka. Neist alamad mehed ei lase neil leiva teenimiseks mujal töötada. Üks daam rääkis, et tema mehel, kaardiväe leitnandil, oli õnnestunud põgeneda ja ta oli veetnud öö vaksalis söekotte laadides. Товарищ’id said aga asjast aru ning konfiskeerisid need paar rubla, mille ta oli suure vaevaga välja teeninud. Teiste venelaste, keskklassi venelaste saatus ei ole sugugi etem. Professorid on sunnitud tegema igasugust füüsilist tööd.

      Tekib küsimus, kuidas need pursuid peaksid ellu jääma. Kõik eravaldused on konfiskeeritud, pangakontod arestitud, hüvitiste ja pensionide maksmine tühistatud. Valitseb viletsus. Käisin proua Narõškini juures vaatamas ühte Marie-Antoinette’i büsti, mida ta soovib Louvre’ile müüa. See eksemplar on ainus omalaadne, kuna kõik teised hävisid meie revolutsioonis. Igatahes oleks parem, kui see kuju ei läheks ühel heal päeval ehtima mõne Atlandi-taguse seakaupmehe elutuba. Palju aristokraatide perekondi on Peterburist lahkumas. Mõni neist tapetakse põgenemise ajal. Tsaari minister, vana Goremõkin, kellest räägitakse, et ta olla olnud proua Benckendorffi ema armuke, tapeti äsja tema Sotši villas koos naise, tütre ja väimehega.

      Proua Benckendorff rääkis, et ta ema korter Fontanka kaldapealsel on rekvireeritud. Ema elutoas magavad relvastatud sõdurid ja mitukümmend naist, talle endale jäeti vaid väike uberik, mida ta jagas oma teenijaga.

      Proua Benckendorff võttis praegu ema enda juurde elama … Kuniks temagi korter konfiskeeritakse. Selle suhtes ei ole tal mingeid illusioone. Juba kolm korda on tema juures öösel läbiotsimisi korraldatud.

      Paar päeva tagasi nägin, kuidas üks kindral ja üks papp – endisaegse Venemaa hiilgus – rookisid Talvepalee ees lund. See on ka ainus ränk töö, mida neil lubatakse teha, et nad ei sureks nälga. Kamp noori sõdureid vaatas neid ja irvitas.

      Kui Sir George Buchanan viib endaga kaasa oma kantselei töötajad, saame võib-olla proua Benckendorffi tööle võtta.

      Ta päritolust oleks meile kasu läbirääkimistes Ukrainaga. Sõda ja revolutsioon on seal soodustanud separatistlikke meeleolusid. Ukrainlased ei looda enam edumeelsesse ja vabasse riigikorda Vene ülemvõimu all, olgu ta siis monarhistlik või bolševistlik. Nad nõuavad rahvaste enesemääramise õigust, mida Trotski meile ühtelugu korrutab.

      Eile käis nende esindaja suursaadiku juures kinnitamas ukrainlaste tulist soovi autonoomia järele, kuni saavutatakse täiemääraline iseseisvus. Just Prantsusmaalt soovivad nad abi oma sõjaväe, rahanduse ja hariduse korraldamiseks. Ukraina on Venemaa viljasalv. Sealsed maad on muinasjutuliselt viljakad. Meie majandusliku ja intellektuaalse mõjuvõimu suurendamise huvides on Ukraina ümberkujundamine nii oluline, et seda ei saa ignoreerida. Proua Benckendorff saaks meie sidemeks noore vabariigiga.

      Ka tema abielust baltisaksa aristokraadiga oleks meile suhetes Eesti patriootidega mõnevõrra kasu. Nad võitlevad tuliselt kahe ohu – saksastamise ja bolševismi – vastu. Meie suursaadik on neile tõotanud, et Prantsusmaa valitsus toetab väikeste rahvusriikide püüdlusi, kui Antant on sõja võitnud ja oma rahutingimused kehtestanud.

      Ma ei ole söandanud proua Benckendorffile liigselt läheneda. Esialgu arutan temaga lihtsalt kuulujutte.”

• • •

      Meriel Buchanani ja ta vanemate ärasõidu eelõhtul korraldas Inglismaa suursaadik 25. detsembril 1917 vastuvõtu oma personalile, kantselei töötajatele, sõjaväe- ja mereväemissioonide liikmetele, kõigile kohalikele brittidele. Ja saatkonna lähedastele sõpradele vene aristokraatide seas. Saltõkovide palees peeti hüvastijätupidu, viimast vastuvõttu.

      Õnnekombel ei olnud tol õhtul elektrikatkestust ning lühtrite kristall säras peakorruse esindusruumides kogu oma hiilguses. Nagu vanasti. Nagu enne sõda. Nagu enne