Mura. Alexandra Lapierre

tulid automaatkuulipildujatega. Nad kõik pöörasid kaldapealsele ning tormasid Talvepalee poole.

      Keskpäeval saime teada, et laskemoonaladu oli rüüstatud ning relvad olid ülestõusnutele jagatud. Julgeoleku hooned ja paarkümmend politseijaoskonda olid leekides ning justiitsministeeriumis lõõmas samuti tulekahju. Mura tänava otsas oli rahvahulk vallutanud vangla. Poliitvangid ja kriminaalid suundusid korruselamute hoovidesse. Vihast joobnuna lõid nad surnuks valvekoeri, põletasid kalesse ning peksid uksehoidjaid.

      Linn oli kontrolli alt väljas. Olukord muutus iga tunniga hullemaks.

      Õhtul ajendas karjumine mind rõdule minema. Teisel pool Neevat nägin Peeter-Pauli kindluse kohal mulle nii tuttava keisrilipu asemel lehvimas punalippu.”

      Oh, veelkord, veelkord Jänedale,

      Jääda igaveseks Jänedale!

      11. peatükk

      VEEBRUARIREVOLUTSIOON

Veebruar–oktoober 1917

      Tänavatelt kostvatele karjetele ja segadusele vastas tubade vaikus.

      Tol päeval, 1917. aasta veebruarirevolutsiooni teisel päeval, sosistati pimedas, söandamata süüdata lampe, sest kardeti tõmmata ligi mässajate tähelepanu ja tulistajate püssikuule.

      Kaeveldi tummalt, sosistati ängistatult. Üksikud suurilmadaamid, kellel oli olnud piisavalt julgust, et minna jalgsi üksteisele külla, näisid olevat kaotanud hääle, et kohale jõudnult kõnelda alandustest, mis nad olid pidanud läbi elama, ja jutustada õudustest, mida nad olid pealt näinud. Ainuüksi kile telefonihelin katkestas nende jutupominat.

      Mura juures helises esikuseinale kinnitatud telefoniaparaat lakkamatult.

      Kõik küsisid temalt uudiseid ja püüdsid kuulujuttudes selgust saada. Mura kuulus nii paljudesse ringkondadesse: õukonnale lähedaste aristokraatide hulka, duuma liberaalse saadiku, õemees Kotšubei lähikonda, liitlasriikide suursaatkondade töötajate sekka … Mura oli tõeline sõlmpunkt, meeletu infoallikas!

      Nagu nooruses, kui mõni vahejuhtum – väiksemat sorti haigus, tüli, mõni kiri, kaksikute armuasjad – oli Berjozovajas elurütmi sassi löönud ning sundinud harjumusi muutma. Sellised raputused koduses rutiinis olid talle väga meeltmööda.

      Midagi, üks väline sündmus oli viimaks ometi juhtunud ja Mura soovis sellest kõike teada saada. Soovis seda mõista, omaks võtta, vallata, selle kohta infot jagada. Tema valmisolek vastata küsimustele ja täiendada fakte omapoolsete üksikasjadega oli sama lapselikult hoogne kui ajal, mil Mura oli saadikuks ja sõnumiviijaks Alla, Anna ja Mummy vahel. Ta joobus oma rollist, võttis selle seikluse täienisti omaks.

      Ja kuigi Mura teadis paremini kui kõik teised naised ta lähikondsete seas, kui võimsa kataklüsmiga oli tegu, ei tundnud ta vähimatki hirmu. Ta tundis vaid sama tegutsemishimu, millest oli omal ajal kirjutanud John, kui ta oli 1914. aastal üksinda Berliinis olnud ning käinud uudiseid kogumas: „Ma olen sellest omamoodi ärevuses. Ettevalmistused sõjaks, läbirääkimised – see kõik pakub mulle huvi. Mul on lausa häbi olla nii rahul praeguse olukorraga ja uudishimulik tuleviku suhtes. Süüdistan end, et tunnen peaaegu rõõmsat palavikku, millega olen harjunud. Aga ärevus ei kahane sellegipoolest.”

      Kakskümmend, kolmkümmend korda päevas haaras ta mustast bakeliidist toru, et kuulata helistajate tuhandeid vastandlikke versioone ja neile reageerida. Mura seisis telefoniaparaadi juures pikki tunde.

      Krahv de Chambrun, vana sõber Prantsusmaa saatkonnast, helistas talle selleks, et soovitada teatud teid vältida. Nevski prospekt oli suletud ning seda valgustas üksainus mereväeprožektor Admiraliteedi tornis. Veel eile oli krahv lootnud, et kõik laabub. Täna hommikul oli ta enda sõnutsi aga väga mures.

      Helistas Cunard, kes kinnitas Chambruni sõnu, Mura ei tohi mitte mingil juhul kantseleisse minna. Ülestõus levis kõikjale. Mässajate poolele üle läinud sõduritel ei olnud nüüd enam muud valikut kui jätkata alustatut ja tappa ohvitsere. Cunard oli isiklikult näinud, kuidas ülestõusnud kiskusid ühe vana polkovniku õlgadelt pagunid ning sülitasid talle näkku. Ohver oli protesteerinud, mispeale olid sõdurid tulistanud talle kuuli pähe otse tänaval suursaatkonna ees.

      Politseinikele peeti jahti. Meriel teatas, et kinnivõetud politseinikud märgistatakse kriidiga, seejärel seotakse köiega kokku ning lastakse kuulipildujaga Marsi väljakul maha.

      Helistas Mummy ja rääkis hädadest, mis olid tabanud nende sugulast vürstinna Saltõkovat, kelle palee ruumides tegutses suursaatkond. Kui vürstinna oli eile õhtul lauda istunud, tormasid kokapoisid paanikas kohale, sest teenijate ust löödi parasjagu maha. Vanadaam jõudis vaid trepist alla joosta, üle hoovi tõtata ning otsida varjupaika palee teises tiivas, kus elasid Buchananid. 80-aastane proua oli paljapäi, õhtukingades, jooksnud ja komistanud lumehangedes, kui väljas oli 15 kraadi külma. Suursaadiku kabineti aknast nägi ta, mis tema juures toimub: mässajad rebisid puruks seinavaipu, peksid kildudeks peegleid, moonutasid hulganisti tsaari ja tsaarinna portreesid. Metslased tühjendasid kõik veinikeldri pudelid ja oksendasid vaipadele, olles ise purupurjus. Nendega liitus salk naisi, et koos meestega juua ja hoorata vanaproua voodis. Täna hommikul olid need naised määrinud väljaheidetega alkoovi roosa siidi. Vürstinna oli seda kõike pealt näinud. Mässajatest elajad hoidsid teenijaid hirmuvalitsuse all, sundisid neid põlvili teenima ega paistnud üldse kavatsevat lahkuda. Vürstinna ei julgenud koju minna ega teadnud, kelle poole pöörduda. Inglise suursaadik ei saavat teda enam kuigi kaua võõrustada, sest oli saanud oma valitsuselt käsu mitte sekkuda Venemaa sisekonfliktidesse.

      „Ja tead, mida nad tegid mu sõbranna krahvinna Kleinmicheliga?”

      „Tean, Mummy. Nad vahistasid ta.”

      Kuna ema ja tütar ei saanud linnas liikuda, vestlesid nad tundide viisi telefonitsi. Teineteisest kaugel olemise ajal peetud telefonikõned said neile sama loomulikuks kui salongivestlused.

      „Aga sa võib-olla ei näinud, mis loosungi nad panid ta rõdule?”

      „Nägin … Kohutav!”

      „„Revolutsioonilised jõud on vahistanud ohtliku spiooni, kes oli Saksa keisri teenistuses. Ta jääb vahi alla kuni kohtuprotsessini.” Kindel see, et nad tapavad ta ära!”

      „Oh ei, Mummy. Ta on vana proua. Nad lasevad ta lahti.”

      Miski Mura hääles ärritas ema: „Tütar, talitse oma keelt! Küll sa näed, kui need julmurid lähevad Jänedat rüüstama! Ma ei taha, et see sinuga juhtuks, aga küll sa näed … Ja mul on sulle veel üks nõuanne: vaheta ka oma nime. Nad juba tapsid krahv Friedrichi ja vaese Stackelbergi, kes oli nende meelest Saksamaa palgal nagu su onupoeg krahv von Benckendorff. Sina oled nende nimekirjas järgmine. Mõelda vaid, mu väikseke, mõelda vaid, et sa veel kaitsed neid kriminaale …”

      Mura vältis vastasseisu: „Kuidas me kõik võisime olla nii pimedad? Et me kuidagi ei aimanud, mis on tulemas?”

      „Kui tsaar troonist loobub, nagu kõik räägivad, on Venemaaga lõpp.”

•

      Koidikul helistas Mummy uuesti.

      „Tema Majesteet loobus täna öösel troonist!”

      Mummy oli nii suures šokis, et ta hääl oli kahanenud õige hapraks. Mura ei suutnud kaastunnet maha suruda. Ta ema maailm oli kokku varisenud.

      Ometi ei saanud ta ema eest varjata kergendustunnet ja rõõmu, mida uudis temas tekitas. Ta oli saanud sellest teada pisut varem, kui Garstin oli helistanud.

      „Ma saan aru, et sa oled vapustatud, Mummy. Aga vaata, see oli parim lahendus.”

      Tundus, et vanadaam oli pahviks löödud: „Venemaa on surnud!”

      „Ära satu paanikasse … Otse vastupidi, Venemaad ootab ees uuestisünd.”

      „Meid ei saa enam mitte miski päästa!”

      „Võib-olla välja arvatud demokraatia.”

      „Me langeme kaosesse!”

      „Mummy,