Kellassepa tütar. Kate Morton

Tehniline täiuslikkus oli klass omaette, aga lisaks veel see eriline hingestatus, tänu millele tema muusika kaalus kõik teised esitused üles. Hirmus, et selline asi juhtus, lihtsalt hirmus. Leinasin teda kogu südamest.”

      Elodie oli väga üllatunud. Alastairi perekond polnud südamest südamesse rääkijat sorti ega arutanud lihtsalt vestluse käigus selliseid teemasid nagu lein või kaotus. Loomulikult möödus harras viiv õige kähku, juba pööras Penelope jutu varakult saabuvale kevadele ja selle mõjule Chelsea lillenäitusele. Elodie, kes polnud nii vilunud vilkalt ja ettearvamatult teemat vahetama, tundis teise naise puudutust oma käel veel tükk aega hiljemgi ning mälestus ema surmast varjutas terve ülejäänud nädalavahetust.

      Lauren Adler oli olnud kõrvalistmel, rooli taga oli ameeriklasest külalisviiuldaja, nad olid Bathis esinenud ja sõitsid kahekesi tagasi Londonisse. Ülejäänud orkester oli naasnud juba päev varem, kohe pärast esinemist, aga Elodie ema jäi kauemaks, et osaleda kohalike muusikute töötoas. „Ta oli väga suuremeelne,” oli Elodie isa palju kordi öelnud, need olid kätteõpitud laused, osa leinatava imetlemise litaaniast. „Inimesed poleks osanud seda oodatagi, ta oli ju nii muljetavaldav, aga ta armastas muusikat ja tahtis iga hinna eest olla koos nendega, kes seda samuti armastavad. Tema silmis polnud tähtsust, olid nad asjatundjad või amatöörid.”

      Koroneri aruandes, mille juurde Elodie oma uurimissuvel kohalikus arhiivis pääses, oli öeldud, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli külavahetee lahtise kruusa ja valearvestuse kombinatsioon. Elodie oli omaette juurelnud, miks nad ometi mööda asfaltteed ei sõitnud, aga transpordikorralduse kohta koronerid oletusi ei tee. Niisiis, autojuht oli liiga kiiresti kurvi võtnud, mispeale auto kaotas juhitavuse ja viskus põiki teele; löök paiskas Lauren Adleri läbi tuuleklaasi, purustades tema keha nii paljudest kohtadest, et neid oli raske loendadagi. Jäänuks ta ellu, poleks ta enam iial saanud tšellot mängida – tõsiasi, mida Elodie teadis tänu paarile ema muusikust sõbrale, kelle juttu ta peiete ajal diivani tagant peidukohast pealt kuulas. Jutust jäi selline mulje, et surm oli kahest halvast võimalusest see parem.

      Elodie ei näinud asja selle pilguga, nii ei näinud seda ka isa, kes elas kiiresti toimunud matused üle vapustusest tekkinud jäiga enesevalitsusega, mis tegi Elodie mõnes mõttes palju murelikumaks kui isa langemine halli meeleheitesügavikku, mis järgnes veidi hiljem. Isa arvas, et magamistoa suletud ukse taga püsides läheb tal korda oma kurvastust varjata, aga vanad telliskiviseinad polnud sugugi nii paksud. Naabrinaine, proua Smith, naeratas teadvalt ja nukralt, tuli appi, seadis igal õhtul lauale röstsaiad ja pehmed keedumunad ning jutustas Elodiele värvikaid lugusid sõjaaegsest Londonist: oma tüdrukupõlve pommitamisöödest ja välksõjast ja sellest päevast, kui saabus musta randiga telegramm, kus seisis kirjas, et isa jäi teadmata kadunuks.

      Nii seostus ema surm Elodie mälestustes lahutamatult plahvatuste kõmina ja põlengulõhnaga ning alateadvuses ka lapse meeletu igatsusega, et talle lugusid vestetaks.

      „Hommikust.” Margotil kann juba kees, kui Elodie tööle jõudis. Ta võttis riiulilt Elodie lemmikkruusi, asetas enda oma kõrvale ja poetas kruusi sisse teekotikese. „Kel kõrvad on, see kuulgu: täna hommikul ta lausa märatseb. See ajajuhtijast mehike üllitas terve nimekirjatäie „soovitusi”.”

      „Armas aeg.”

      „Täpselt.”

      Elodie viis teekruusi oma kirjutuslauale, möödudes härra Pendletoni kabinetist õige ettevaatlikult, et mitte talle silma jääda. Ta tundis oma vana pahuravõitu bossi vastu küll kollegiaalset kiindumust, aga kord juba üles ärritatud, võis too vahel päris kiuslik olla; Elodiel olid käed niigi tööd täis, puuduks veel, et ta saaks kaela sellise lisaülesande nagu tasustamata registrikorrektuur.

      Poleks tarvitsenud muretseda: härra Pendletoni tähelepanu oli sootuks mujal, ta põrnitses süngelt arvutiekraani.

      Elodie seadis end kirjutuslaua taga sisse, võttis joonistusploki hetkegi viivitamata kotist välja, vabastas surilina rollis köögirätikust ja pani ploki kasutamata seisvast riidehoiuruumist pärit kasti tagasi. See oli vaid ajutine arukaotus ja õnneks läbi. Nüüd tuleb võtta käsile kataloogimine, panna kõik esemed kirja ja määrata neile arhiivis püsiv koht, kuhu nad jäägugi.

      Sõrmkindad korralikult kätte tõmmanud, võttis ta kastist auguraua, tindipoti, puidust kirjutuslauagarnituuri ja prillitoosi. Pealiskaudnegi pilk kinnitas, et tegu on kahekümnenda sajandi keskpaigast pärit kontoritarvetega; nimetähed prillitoosil tähendasid, et võib rahumeeli kirja panna, et need kuulusid Lesley Stratton-Woodile; ja Elodie oli rõõmus, et vaja on sooritada selline lõõgastav toiming nagu kõikide arhiveeritavate esemete ülevaatliku nimekirja koostamine. Ta tõi kohale vastse arhiivikasti, pakkis esemed sisse ja kinnitas sisunimestiku hoolikalt kasti küljele.

      Ranits oli huvitavam. Elodie hakkas üksipulgi uurima, täheldas, et nahk on servade juurest kulunud ja parempoolse külje lähedal on tagaküljel mitu kriimustust; õmbluste nõelapisted olid väga kvaliteetsed ning ühel pandlal oli kvaliteedimärgiks viieosaline hõbedaproovitempel, mis andis alust arvata, et pannal on ehtsast hõbedast ja valmistatud Inglismaal. Elodie seadis vasaku silma ette luupmonokli ja silmitses lähemalt: jah, oli lõvi kui hõbeda normaalpuhtuse tunnusmärk; Londonit tähistav leopard – kroonita, mis tähendas, et ese on valmistatud pärast 1822. aastat; vanas inglise kirjaviisis väike „g” kui aastaarvu tähis (kiire pilguheit Londoni daatumite kirjatähtede tabelisse andis vasteks aastaarvu 1862); kuninganna Victoria pea kujutisega tollilõivumärk; ja viimaks valmistaja märk: nimetähed „W. S.”.

      Elodie vaatas järjekordsest kataloogist järele, vedas näpuga ridu mööda, kuni jõudis William Simmsini. Tundis nime ära ja naeratas. Ranits oli valmistatud ettevõttes W. Simms & Poeg, kus tehti eriti hinnalisi hõbedast ja nahast tooteid, firmal oli kuninglik volikiri, ja kui Elodie õigesti mäletas, kauplus lausa Bond Streetil.

      Rahuldav teave, ent mitte veel kogu lugu, sest ranitsa elukäigu kindlakstegemise seisukohalt olid samavõrd olulised ka teised märgid: kriimustused ja kulumiskohad. Näitasid ju need, et ranits, olgu siis päritolult nii eksklusiivne kui tahes, polnud sugugi ainult ehteasi. Teda oli kasutatud, ja mitte vähe, enamjaolt oli ta heidetud üle omaniku õla – parema õla, täheldas Elodie, libistades sõrmi ettevaatlikult üle ebaühtlaselt kulunud ranitsarihma – ja kopsis sammude taktis pidevalt vastu omaniku vasakut reit. Elodie matkis ranitsa õlaleseadmist ja tajus, et tema ise paigutanuks koti vaistlikult hoopis teisele küljele. Küllaltki tõenäoline, et ranitsaomanik oli vasakukäeline.

      See välistas James Strattoni, olgugi et ranitsas oli olnud tema dokumendimapp; ranitsa nahkklapi külge kuumutatud kuldsed nimetähed tegid seda niigi.

      „E. J. R.” Elodie vedas kinnastatud sõrmeotsaga kergelt üle kaldkirjas E. Needsamad nimetähed olid ka visandiplokil. Sel juhul oli alust eeldada, et isik, kes tegi visandid, on sama inimene, kellele kuulusid nimetähed, ja et ranitski oli tema oma. Seega siis keegi kunstnikest? James Stratton suhtles oma elupäevil päris mitme tuntud kunstnikuga, aga need nimetähed ei tulnud esmapilgul tuttavad ette. Alati võis abiks võtta Google’i, aga kunstiteabe jaoks oli Elodiel varuks veelgi kiirem infoliin. Ta võttis mobiiltelefoni välja, vaigistas puperdama hakanud südant, kui märkas, et Penelopelt oli tulnud juba teinegi sõnum, ja läkitas Pippale sõnumi:

      Hommikust! Tuleb sul pähe mõni kunstnik, tõenäoliselt Vic aja keskpaigast, kelle nimetähed on EJR??

      Vastus tuli silmapilk:

      Edward Radcliffe. Tänane kokkusaamine endiselt jõus?

      Äkki saaks 12 asemel juba kell 11? Sõnumeerin aadressi.

      Edward Radcliffe. Nimi oli ebamääraselt tuttav, ehkki tegu polnud ühegagi neist kunstnikest, kellega James Stratton korrapäraselt kirju vahetas. Elodie trükkis nime Google’isse ja klõpsas Wikipedia leheküljel. Artikkel oli napivõitu ja ta libistas pilgu esimesest poolest kiiresti üle, märgates, et Edward Radcliffe’i sünniaasta – 1840 – tegi ta James Strattoni suhteliselt lähedaseks eakaaslaseks ning et Radcliffe sündis küll Londonis, kuid veetis mingi aja lapsepõlvest Wiltshire’is. Ta oli olnud kolmest lapsest vanim, seejuures ainuke poeg; ta isa paistis kunstiarmastaja ja ka emal oli kunstialaseid