Kellassepa tütar. Kate Morton

ette lugesin, kunagi rahul. Mul oli päris tõrjutud tunne. Sa peitsid raamatud voodi alla, et ma neid üles ei leiaks, ja nõudsid, et ma lugemise asemel räägiksin raiesmikust keset suurt ja hämarat metsa ja nõiutud majast jõe ääres.”

      Elodie naeratas.

      „Eks ma siis proovinud, aga rahule ei jäädud. Trambiti jalgu, pilluti selliseid sõnu nagu „ei!” ja „mitte sedasi!”.”

      „Armas aeg.”

      „See polnud sinu süü. Ema oli imeline jutuvestja.”

      Isa vaikis melanhoolselt, kuid Elodie, kes vaatas harilikult hoolega ette, et ta isa ammust kurbust ei häiriks, ajas tragilt oma rida edasi. „Isa, mul tuli mõte – kas see jutt võiks olla pärit mõnest raamatust?”

      „Oleks vaid. Siis oleks mul palju vähem aega läinud, kui püüdsin oma lohutamatut last lohutada. Ei, see oli väljamõeldis, perekonnapärimus. Mul on meeles, et ema ütles, et talle jutustati seda siis, kui tema pisike oli.”

      „Ma arvasin ka, aga võib-olla ema eksis? Võib-olla see, kes talle jutustas, oli seda lugu raamatust lugenud? Mõnest sellisest illustreeritud Victoria ajastu lasteraamatust.”

      „Eks võis ju olla, miks mitte.” Isa kortsutas kulmu. „Aga milles asi?”

      Ühtäkki närvi minnes võttis Elodie kotist joonistusploki, avas majapildi kohalt ja ulatas isale. „Leidsin selle täna tööl ühest kastist.”

      „Ilus … ja näha on, et hea kunstniku tehtud … kaunid suletõmbed …” Ta silmitses pilti veel veidi aega ja vaatas siis Elodiele ebakindlalt otsa.

      „Isa, kas sa ei näe? See on selle unejutu maja. Pildil on täpipealt sama maja.”

      Isa pööras pilgu visandile tagasi. „Noh, maja ju on. Ja jõgi on ka, nagu ma näen.”

      „Ja mets, ja päikese ja kuuga tuulelipp.”

      „Jah, aga … kullake, ma julgeksin öelda, et on tosinaid maju, mis vastavad sellele kirjeldusele.”

      „Nii täpselt kohe? Kuule nüüd, isa. See on seesama maja. Detailid on identsed. Enamgi veel, kunstnik on tabanud ka sama tunde mis unejutumaja puhul. Näed?” Äkitselt tabas Elodiet omandivaist ja ta võttis ploki isalt tagasi. Selgemini poleks ta niikuinii osanud seletada: ta ei teadnud, kuidas, või mida see peaks tähendama, või miks see visand töö juures arhiivist välja ilmus, ent ta teadis, et pildil on maja ema unejutust.

      „Anna andeks, armsake.”

      „Pole midagi andeks anda.” Seda öeldes tundis Elodie pisarapakitsust. Naeruväärne! Töinata nagu laps mingi unejutu päritolu pärast. Kobamisi otsis ta uut teemat, midagi – ükskõik mida –, et jutt ei katkeks. „Tipist ka oled midagi kuulnud?”

      „Veel ei ole. Aga tead ju küll, milline ta on. Tema telefoni ei usu.”

      „Lähen teda nädalavahetusel vaatama.”

      Taas võttis maad vaikus, ent sedapuhku polnud see ei sundimatu ega seltskondlik. Elodie vaatles sooja valguse mängu puulehtedel. Ta ei saanud ise ka aru, miks ta niimoodi ärritus. Mis seal vahet, juhul kui see olekski sama maja? Üks kahest: kas tegi kunstnik visandi selle raamatu jaoks, mida ema luges, või oli selline maja kusagil päriselt olemas ning keegi juhtus seda nägema ja võttis jutu sisse. Elodie mõistis, et aitab sellest majajutust, nüüd tuleks mõelda ja öelda midagi meeldivat ja lahket …

      „Kuulda on, et homme pidi ilus ilm tulema,” ütles isa täpselt samal hetkel, kui Elodie hüüatas: „Isa, sellel majal on kaheksa korstnat. Kaheksa!”

      „Oh, armsake.”

      „See on see maja sealt ema jutust. Vaata katuseviile …”

      „Mu kallis tüdruk.”

      „Isa!”

      „Täiesti arusaadav.”

      „Mis asi?”

      „Asi on pulmades.”

      „Mis pulmades?”

      „Muidugi sinu.” Isa naeratus oli lahke. „Tähtsad sündmused kipuvad minevikku valusalt meelde tuletama. Ja sa tunned emast puudust. Oleksin pidanud ette nägema, et praegu tunned sa temast veel rohkem puudust kui kunagi varem.”

      „Ei, isa, ma …”

      „Tegelikult olen juba mõnda aega tahtnud sulle ühe asja üle anda. Oota korraks.”

      Isa läks raudastmetega trepist alla ja kadus maja sisemusse ning Elodie ohkas. Oma vööle seotud põlle ja liiga magusa à l’orange’i pardiga polnud isa lihtsalt selline inimene, kelle peale saaks kaua pahane olla.

      Elodie märkas musträstast, kes jälgis teda ühe paariskorstnapitsi otsast. Lind vaatas väga pinevalt, reageeris siis inimkõrvale kuulmatule käsklusele ja lendas minema. Muruväljakul hakkasid kõige pisemad lapsed ulguma, ja Elodie mõtles isa jutule, enda pirtsakusele ja isa püüdlikele unelugudele; pikkadele aastatele, kui nad olid jäänud ainult kahekesi.

      Vaevalt see isale kerge oli.

      „Hoidsin seda sinule,” ütles isa taas trepiotsale ilmudes. Elodie oli arvanud, et isa läks tooma neid videokassette, mis ta oli palunud kõrvale panna, ent kastike, mida isa käes hoidis, oli nende jaoks liiga väike, polnud kuigivõrd suurem kui kingakarp. „Teadsin, et ühel päeval – siis, kui on õige aeg …”

      Silmad hakkasid läikima, isa raputas pead ja ulatas kasti Elodiele. „Palun vaata ise.”

      Elodie kergitas kaant.

      Karbis oli pahmakas heledat siidorganzat, elevandiluuvalget, kaarjate sakkidega serv peene sametpaelaga ääristatud. Ta sai otsekohe aru, mis see on. Seda kullatud raamis fotot oli ta alumisel korrusel nii palju kordi uurinud.

      „Ta oli sel päeval nii ilus,” lausus isa. „Ma ei unusta elu sees seda hetke, kui ta kiriku ukseavasse ilmus. Olin juba pooleldi valmis mõtlema, et äkki ta ei tulegi. Mu vend kiusas mind mitu päeva enne laulatust ikka päris halastamatult. Tema meelest oli see nii lõbus, ja küllap ma olin talle kerge saak. Ma ei suutnud nagu uskuda, et sain jah-sõna. Olin kindel, et midagi läheb untsu – kõik kokku oli liiga hea, et olla tõsi.”

      Elodie sirutus isa kätt võtma. Ema surmast oli möödas kakskümmend viis aastat, isa silmis olnuks see peaaegu nagu eile. Elodie oli tookord alles kuueaastane, aga ta mäletas siiani, millise pilguga isa ema vaatas, kuidas nad kõrvuti jalutades käest kinni hoidsid ja sõrmed vaheliti põimisid. Ta mäletas ka koputust uksele, politseinike summutatud hääli, isa õudset karjatust.

      „Kell on juba palju,” ütles isa ja patsutas põgusalt Elodie rannet. „Peaksid hakkama koju minema, armsake. Tule kaasa, lähme alla – ma leidsin ka need videokassetid, mille järele sa tulid.”

      Elodie pani karbile kaane peale. Peab isa koormavate mälestuste seltsi jätma, ent tal oli õigus: kojusõit on pikk. Pealegi sai Elodie juba aastaid tagasi selgeks, et isa kurvastust ravida käib talle üle jõu. „Aitäh, et sa loori minu jaoks alles hoidsid,” tänas ta, tõusis ja riivas huultega põgusalt isa põske.

      „Ema oleks sinu üle uhke.”

      Elodie naeratas, kuid isa kannul trepist alla minnes juurdles ta, kas see oleks ikka tõsi.

*

      Elodie kodu oli väike nett korter Barnesis ühe Victoria ajastu hoone kõige ülemisel korrusel. Trepikojas püsis fritüüri õlihais, esimese korruse kalapoe panus, aga Elodie trepimademel polnud seda enam peaaegu üldse tunda. Avatud planeeringuga korter polnud õigupoolest palju enamat kui kööginurgaga elutuba ja veidra kujuga magamistuba, mille külge oli traageldatud vannituba; ent aknatagune vaade pani Elodie südame laulma.

      Ühest magamistoaaknast avanes vaade teistele viktoriaanlikele ridamajadele: vanad telliskivid, valged lükandaknad ja terrakotavärvi korstnapitsidega poolkelpkatused. Vihmaveetorude vahelt piludest nägi vilksamisi Thamesi jõge. Mis veel parem – aknalaual istudes paistis jõgi kätte terves pikkuses kuni käänakuni, kus jõest viis üle raudteesild.

      Teise