Kellassepa tütar. Kate Morton

ringi, jäägitult haaratud sellest, mida iganes nad siis enda meelest peavad tehtud saama. Ent ma olen kannatlik. Mul pole eriti midagi muud teha kui vaadata ja oodata.

      Näen nüüd aknast, et ta suundub väikese kirikaia poole külaservas. Peatub; paistab, otsekui loeks hauakirju, just nagu otsiks kedagi.

      Ei tea, keda ta otsib? Sinna on maetud nii paljud.

      Olen juba maast madalast uudishimulik. Isa ütles ikka, et mul on sündimisest saadik juurdlev loomus. Proua Mack ütles, et on vaid aja küsimus, millal saan õnnetult otsa nagu too vanasõnast tuntud uudishimulik kass.

      Nõndaks. Kadus silmist, jõudis üle künkaharja, nii et enam ei paista kätte, millist teed mööda ta astub, ka pole aru saada, mis tal kotis on või mida ta siin teha kavatseb.

      Võiksin vist põnevile minna. Nagu ma ütlesin, pole mul tükimat aega külalisi käinud, ja uue külalise üle juurelda on alati paeluv. Viib mõtted eemale, et nad ei kipuks vanu luid-konte nokitsema.

      Luid-konte nagu need siin …

      Siis, kui kõik pakkisid asjad kokku ja põgenesid, kui tõllad kihutasid mööda vankriteed nagu põrgulised, kas kiikas Edward siis selja taha ja silmas aohahetuses aknas vaatepilti, millega võinuks asendada ta vana luupainaja?

      Kui Edward Londonisse tagasi jõudis ja uuesti molberti taha asus, kas ta pilgutas siis mõnikord silmi, et minu kujutist minema pühkida? Kas ta unistas neil pikkadel öödel minust, nii nagu minu mõtted kogu aeg temal püsivad?

      Kas oli tal siis meeles, nii nagu on praegu minul, küünlavalguse võbelus toa mooruspuumustrilisel seinal?

      On ka teisi luid-konte, mida ma keelasin endal edasi nokitseda. Mis kasu oleks juurdlemisest, kui pole enam järel mitte kedagi, kelle käest küsida.

      Kõik nad on kadunud. Kõik nad kadusid juba ammu. Ja minu osaks jäävad küsimused. Sõlmed, mida ei anna iial lahti harutada. Üha uuesti ja uuesti ümber pööratud, unustatud kõigi poolt peale minu. Sest mina ei unusta midagi, kuidas ma ka ei püüaks.

      KOLMAS PEATÜKK

      Suvi 2017

      Too kummaline heitlik tunne püsis veel järgmiselgi päeval ning rongiga tööle sõites pani Elodie kirja kõik, mis talle ema unejutust meelde tuli. London rongiakna taga hägustus, punt koolipoisse vaguni teises otsas vahtis itsitades telefoniekraani, tema aga seadis märkmiku põlve najale ja laskis reaalsel maailmal kaduda. Pastakas tuiskas mööda lehekülge, kuid mida lähemale Waterloo jaam jõudis, seda kiiremini rauges innukus, kuni käsi jäi aeglaseks. Elodie vaatas üle, mida ta oli muinasjutu kohta välja kirjutanud, sellest taevakehade-tuulelipuga majast ja elavhõbedakäänulisest jõest ja neist imelistest hirmsatest asjadest, mis metsas öösiti juhtuvad, ja tundis veidi piinlikkust. Lõppude lõpuks oli tegu laste muinaslooga, aga tema on täiskasvanud naine.

      Rong peatus perrooni ääres ja Elodie võttis jalgade juurest põrandalt koti. Ta silmitses joonistusplokki – mis oli nüüd puhtasse riidest köögirätikusse mähitud – ja temast uhkas üle ebakindlusesööst, kui meenusid eileõhtune rahutus, äkiline tung plokk kaasa võtta, kasvav veendumus, et see visand on müstilise mõistatuse ettekuulutus. Tal oli koguni tekkinud kahtlus – jumal tänatud, et tal jätkus mõistust seda isale mitte välja pahvatada! –, et see visand oli kõik need aastad oodanud just nimelt teda.

      Kui Elodie möödus St Mary le Strandist, hakkas telefon helisema ja ekraanile ilmus Penelope nimi. Kui seepeale lõi kõhus laperdama ärevuseliblikas, turgatas Elodiele pähe, et äkki oligi isa jutus iva. Et võib-olla keerutavad neid kummalisi tundeid üles hoopis pulmad, mitte majapilt. Elodie jättis Penelope kõnele vastamata, pistis telefoni tasku. Kohe pärast lõunat, kui ta on juba jõudnud Pippaga kokku saada, võtab ta ühendust oma hirmuäratava tulevase ämmaga, siis on vähemalt midagi konkreetset öelda, kui tuleb aru anda.

      Elodie soovis juba mitmetuhandendat korda, et ema oleks ikka veel elus ja aitaks jõudude vahekorda pisutki tasakaalustada. Autoriteetsetest allikatest – ja mitte ainult omaenda isalt – uuris ta välja, et Lauren Adler oli ebatavaline isik. Seitsmeteistaastaselt tabas Elo-diet uurimistuhin, esmalt tuhnis ta internetis, seejärel taotles British Library raamatukogu lugejakaardi ning kogus kokku viimse kui artikli ja intervjuu, mida Lauren Adleri särava karjääri kohta võis leida. Õhtuti luges ta oma toas kõik need artiklid läbi, nii et moodustus ettekujutus ülevoolavalt elujõulisest ja rabavalt andekast noorest naisest, tšellovirtuoosist, kes valdas oma instrumenti täiusliku meisterlikkusega. Eriti suurt rõõmu tundis Elodie aga intervjuude lugemisest, sest jutumärkide vahelt avastas ta ema enda sõnad. Ema mõtted, hääle, ainuomase väljenduslaadi.

      Kord Kreekas leidis Elodie hotellitoa voodi alt raamatu ja sattus lugema, seal kirjutas üks surev naine terve rea kirju elust ja sellest, kuidas tuleks elada, ta tahtis veel mullapõuestki oma lastele juhatust jagada.

      Elodie ema aga ei saanud peatse surma kohta vähimatki hoiatust ega teadnud oma ainsale tütrele selliseid tarkuseteri jätta. Ent intervjuud olid peaaegu sama head, ja seitsmeteistaastane Elodie uuris kõik üksipulgi läbi, õppis pähe ja kandis valitud katkendeid tualettlaua taga istudes ovaalsele peeglile ette, nii et neist said otsekui hardalt austatud luuleread, Elodie üliisiklikud käsulauad.

      Sest vastupidi Elodiele, keda vaevasid vistrikud ja teismeea kohutav ebakindlus, säras Lauren Adler seitsmeteistaastaselt eredalt: andekas ja samavõrd tagasihoidlik, oli ta kuulsatel Royal Albert Halli klassikalise muusika kontsertidel juba sooloesinemisteni jõudnud ja kindlalt rahva lemmikmuusikuks saanud.

      Koguni Penelope, kelle enesekindlus oli sama põline ja vankumatu nagu veatu pärlikee tema kaela ümber, rääkis Elodie emast närvilise aupaklikkusega. Ilmaski ei öelnud ta lihtsalt „sinu ema”, ikka ja alati „Lauren Adler”: „Kas Lauren Adleril oli kontserdipalade hulgas mõni lemmikteos?”, „Kas oli mõni kontserdisaal, mida Lauren Adler eelistas kõikidele teistele?”. Sellistele küsimustele vastates võttis Elodie oma võimed kokku. Ta ei hakanud ütlema, et suur osa tema teadmistest pärineb intervjuudest, millele kõik, kes teavad, kust otsida, vabalt juurde pääsevad. Penelope huvi oli meelitav ja Elodie haaras sellest innukalt kinni.

      Alastairi suurejoonelise suguvõsahäärberi, esivanemate portreesid täis riputatud seinte, tviidi ja tvilli riietatud vanemate ning kogu perekondlike traditsioonide taagaga silmitsi seistes oli igasugune edumaa Elodie silmis teretulnud.

      Juba nende suhte alguses mainis Alastair, et tema ema on klassikalise muusika fänn. Tüdrukupõlves oli emagi pilli mänginud, ent debütandieas loobus. Alastair jutustas lugusid, mis tegid ta Elodiele armsaks, rääkis kontsertidest, kuhu ema ta viis, kui Alastair oli alles poisike, kui põnev oli Londoni Sümfooniaorkestri õhtune avakontsert Barbicanis või dirigendi lavaletulek Royal Albert Hallis. Kontserdil käisid Alastair ja ema alati kahekesi, see oli nende eriline omavaheline aeg. („Kahjuks leiab mu isa, et see on veidi ülemäärane, tema kultuurialane lemmikharrastus on ragbi.”) Nende traditsiooniline igakuine „kohtinguõhtu” oli siiani vastu pidanud, kontserdile järgnes alati õhtueine.

      Pippa oli sellest kuuldes kulme kergitanud, eriti Elodie tunnistuse peale, et teda pole veel kordagi kaasa kutsutud, aga Elodie ei teinud kulmukergitust märkamagi. Ta oli kindel, et on kusagilt lugenud, et meestest, kes oma ema kenasti kohtlevad, saavad kõige paremad elukaaslased. Pealegi oli vahelduseks tore, et ei peeta endastmõistetavaks, et temagi peaks tingimata olema klassikalise muusika aficionado. Muidu kippus üks ja sama vestlus pidevalt korduma: võhivõõraste inimeste küsimused, mis pilli ta mängib, hämmeldunud näod, kui tema vastab, et ei mängi ühtki pilli. „Isegi mitte natuke?”

      Alastair aga mõistis. „Mina sind ei süüdista,” oli ta öelnud, „pole ju mõtet võistelda täiuslikkuse etaloniga.” Ja ehkki Pippa oli sellest kuuldes pea pahaselt selga heitnud („Sina oled omal kombel täpselt sama täiuslik!”), oli Elodie taibanud, et mitte seda polnud Alastair silmas pidanud – Alastair polnud ju mõelnud teda kritiseerida.

      Mõte näidata pulmatseremoonia ajal Lauren Adleri esinemiste videosalvestisi oli just Penelope idee. Kui Elodie rääkis, et isal on Lauren Adleri esinemistest terve komplekt videoid, nii et kui Penelope soovib, palub ta isal