Kellassepa tütar. Kate Morton

sa küsid?”

      „Käisid kuulujutud pooleli jäetud töödest, mingist hüljatud maalist. Pärast seda, kui ta kihlatu surma sai, jätkas Radcliffe maalimist, aga mitte enam endise särtsuga, teemad olid ka hoopis teistsugused, ja siis uppus ta välismaal ära. Kogu see lugu oli väga traagiline. Tollest „hüljatud maali” ideest, et ta töötas enne oma kihlatu surma ühe maali kallal, sai kunstiajaloolaste ringkondades nagu mingi müüt: inimesed aina loodavad ja oletavad ja esitavad teooriaid. Aeg-ajalt võtabki mõni akadeemik asja piisavalt tõsiselt, et väitekiri kokku panna, olgugi et eriti mingeid tõendusmaterjale selle idee toetamiseks senimaani ei leidu. Lihtsalt sosinad, mis on liiga ahvatlevad, et vaibuda.”

      „Arvad, et joonistusplokil võiks sellega mingit pistmist olla?”

      „Raske öelda, kui pole oma silmaga näinud. Ega sul seal kotis veel mõnd köögirätikusse mähitud üllatust ole?”

      Elodie põsed lõid kuumama. „Mitte mingil juhul ei saaks ma joonistusplokki arhiivist välja toimetada.”

      „Noh, äkki astun siis järgmine nädal läbi ja viskan pilgu peale?”

      Elodie kõhukoopas tõmbus miski ebameeldivalt krampi.

      „Helista igaks juhuks ette: härra Pendleton on sõjakas meeleolus.”

      Pippa rehmas häirimatult käega. „Muidugist.” Ta naaldus toolikorjule. „Vahepeal hakkan sinu kleidi juures tööga pihta. See kleit seisab mul juba silme ees: romantiline, uhke. Väga trendikas – 1860. aastate mõttes.”

      „Ma pole kunagi eriline moemimm olnud.”

      „Kuule, tead, nostalgia läheb praegu eriti hästi peale.”

      Pippa oli lihtsalt hell ja sõbralik, aga täna mõjus ta kommentaar häirivalt. Elodie oli nostalgiline, aga teatud tähendusvarjundit ta ei kannatanud. Seda sõna tarvitati väga halvustavas tähenduses. Tihtipeale mõeldi selle asemel hoopis sentimentaalsust, ent seda polnud see kohe kindlasti. Sentimentaalsus oli iiveldamiseni läila, nostalgia aga erk ja valulev.

      Nostalgia kirjeldas kõige sügavamat liiki igatsust: teadvustamist, et aja kulgu pole võimalik peatada ega ümber pöörata, ühtki hetke või inimest ei saa tagasi tuua ega juba tehtut ümber teha.

      Loomulikult oli Pippa soovinud öelda vaid kerge ja humoorika kommentaari ja tal polnud oma väljalõigete albumi sisu kokku korjates aimugi, et Elodie midagi sellist mõtleb. Miks on ta täna nii tundlik? Sestsaadik kui ta ranitsasse kiikas, oli ta rahutu. Ta tundis end hajevil olevat, justnagu oleks pidanud midagi tegema, aga mida nimelt, oli meelest läinud. Eile öösel nägi ta koguni uuesti seda und: ta oli plokki joonistatud majas, millest sai äkitselt kirik, ja taipas, et jääb pulma hiljaks – omaenda pulma – ja hakkas jooksma, aga jalad ei liikunud nagu kord ja kohus – vajusid kogu aeg alt ära, nagu oleksid nöörist tehtud – ja viimaks kohale jõudes nägi ta, et see polegi enam pulm, hilja, juba käib kontsert, ja ema – ikka ainult kolmekümneaastane – on laval ja mängib tšellot.

      „Kuidas ülejäänud pulmaplaanid edenevad?”

      „Kenasti. Kenasti edenevad.” See kostis natuke järsult ja Pippal ei jäänud see märkamata. Pikem jutt oleks kergesti võinud rappa viia, aga Elodie ei tahtnud mitte mingi hinna eest seda närivat tunnet välja paista lasta, seega lisas ta muretult: „Kui sa tahad üksikasjalikumalt teada, siis küsi muidugi Penelopelt. Mulle räägitakse, et tuleb ilus pidu.”

      „Vaata, et tal oleks ikka meeles sulle öelda, kuhu ja millal ilmuda.”

      Nad naeratasid teineteisele, taas liitlased, ja Pippa jätkas suisa põrmustava viisakusega: „Ja kuidas elab peigmees?”

      Pippa ja Alastairi tutvus polnud alanud kuigi hästi, mis polnudki teab kui üllatav, sest Pippal olid vankumatud arvamused ja terav keel ning lolle ei talunud ta kuigi hästi. Mitte et Alastair olnuks loll – Elodie võpatas selle mõttes toimunud keelevääratuse peale –, lihtsalt Alastair ja Pippa polnud põrmugi sarnased. Kahetsedes oma ennistist teravust, otsustas Elodie ilmutada kröömikese ebalojaalsust, et sõbratar võidupunkti kirja saaks. „Tal paistab olevat hea meel, et ema vägesid juhatab.”

      Pippa naeratas laialt. „Ja su isa?”

      „Oh, mu isa sa ju tead. Tema on õnnelik, juhul kui mina olen õnnelik.”

      „Ja kas oled?”

      Elodie vaatas talle kindla pilguga otsa.

      „Okei-okei. Oled õnnelik.”

      „Isa andis mulle videokassetid.”

      „Tal polnud selle vastu siis midagi?”

      „Ei paistnud olevat. Ta ei öelnud kuigi palju. Ma arvan, et ta mõtleb sama moodi nagu Penelope – et tänu videotele oleks ema nagu ise seal.”

      „Kas sul endal on sama tunne?”

      Elodie ei tahtnud seda arutelu jätkata. „Mingi muusika peab ju nii või naa olema,” kostis ta ennastõigustavalt. „Sama hästi võib seda ju esitada keegi oma perest.”

      Pippa oli seda nägu, just nagu tahaks veel midagi öelda, ent Elodie jõudis ette. „Olen ma sulle üldse rääkinud, et mu vanemad olid sunnitud kiiremas korras abielluma? Juulis abiellusid, ja mina sündisin novembris.”

      „Vaat milline piletita reisija siis!”

      „Tead hästi, mis tunne mul pidudel on. Alati otsin, kuhu saaks peitu pugeda.”

      Pippa naeratas. „Saad ikka aru, et sellele peole sa pead tulema? Sinu külalised tahavad sind näha.”

      „Kui jutt juba külalistele läks – kuule, ole nii kena, äkki saad kutsele vastuse saata?”

      „Misasja? Postiga? Mark peal ja puha?”

      „Nähtavasti on see tähtis. Sellest tehti suur number.”

      „Noh, kui see just suur number on …”

      „On küll, ja mulle tehti selgeks, et mu sõbrad ja perekond saboteerivad süsteemi. Tip on mu nimekirjas kohe järgmine.”

      „Tip! Kuidas temal läheb?”

      „Lähen talle homme külla. Sa ei taha kaasa tulla?”

      Pippa kirtsutas pettunult nina. „Mul on galeriiüritus. Ja kui juba jutuks tuli …” Ta andis ettekandjale märku, et toodaks arve, ja tõmbas rahakotist kümnenaelase.

      Oodates osutas ta raamitud fotole Elodie tühja kohvitassi kõrval. „Mul oleks sellest paljundust tarvis, et saaksin hakata su kleiti kavandama.”

      Taas tabas Elodiet too kummaline omandivaistukihvatus. „Ma ei saa seda sulle laenuks anda.”

      „Seda muidugi. Ma teen sellest moblaga pildi.” Pippa kergitas raami, seadis foto sedasi, et tema enda vari ei langeks peale.

      Elodie hoidis käsi väevõimuga paigal, soovis, et sõbratar juba rutem valmis jõuaks, ja mähkis foto siis uuesti puuvillasesse surilinasse.

      „Tead mis,” ütles Pippa, uurides telefoniekraanilt fotot. „Ma küsin õige Caroline’ilt. Ta kirjutas Julia Margaret Cameroni ja Adele Bernardi teemal magistritöö. Vean kihla, et tema oskab meile selle modelli kohta midagi rääkida, vahest ehk sedagi, kes selle foto tegi.”

      Caroline oli kunstikooli ajal Pippa mentor, filmitegija ja fotograaf, pälvinud tunnustust oskuse eest leida ilukübemeid sealt, kust seda võinuks kõige vähem oodata. Tema kujutised olid metsikud ja peibutavad, puha hõredad puud ja majad ja hõllanduslikud maastikud. Ta oli kuuekümne ringis, ent ta nõtked liigutused ja ammendamatu energia võinuksid kuuluda palju nooremale naisele; lapsi tal polnud ning näis, et Pippasse suhtub ta teataval määral nagu tütresse. Elodie oli temaga paar korda seltskondlikel üritustel kokku puutunud. Caroline’il olid abaluuni ulatuvad vapustavad hõbedased juuksed, alt sirgeks lõigatud ja tihedad, ja ta oli naine, kelle enesekindlus ja ehedus panid Elodie tundma end veidi küündimatult.

      „Ei,” ruttas ta ütlema. „Ära küsi.”

      „Miks mitte?”

      „Lihtsalt