Kellassepa tütar. Kate Morton

teed? Tal oleks täiega hea meel seda näha.”

      Elodiel õnnestus jõuetu naeratus näole manada ja endale sisendada, et Caroline’i panus on ju suureks abiks. Kui isiklikud ebameeldivad tunded kõrvale jätta, siis oligi tema töö foto ja joonistusploki kohta võimalikult palju välja uurida. Ja firma Stratton, Cadwell & Co. arhiivi meeskonnale tuleks vägagi kasuks, kui ehe seos Radcliffe’iga tooks James Strattoni kohta kaasa mingit uut informatsiooni. Victoria ajastu tuntud inimeste kohta ei avastata uut informatsiooni kuigi sageli.

      VIIES PEATÜKK

      Elodie läks kogu pika tagasitee jalgsi, tehes kõrvalepõike Lamb’s Conduit Streetile, sest see tänav oli ilus, ja raamatukaupluse Persephone fassaadi tuvihall šokolaadikarp suutis alati ta tuju tõsta. Ta põikas sisse – harjumuse jõud on suur – ning just seal, kui ta lappas Vere Hodgsoni sõjapäevikuid ja imas endasse 1930. aastate svingimuusikat, hakkas ta telefon läbilõikavalt helisema.

      Jälle Penelope, ja tema nime nähes tabas Elodiet silmapilk paanika.

      Ta lahkus raamatupoest, lõikas kähku üle Theobalds Roadi ning sammus High Holborni ja Lincoln’s Inni aasa suunas. Sammu kiirendades möödus Elodie kuningliku kohtu hoonetest, sööstis punase bussi tagant üle tänava ja kiirustas peaaegu sörkides mööda Strandi edasi.

      Selle asemel et minna otsejoones tagasi tööle, kus härra Pendleton oli täpselt sedasorti tujus, et mõte tabada mõni töötaja eraviisilisi telefonikõnesid pidamast pani ta käsi hõõruma, lipsas Elodie munakivikattega jalutusrajale, mis tegi sujuva käänaku jõe poole, ja leidis Victoria kaldapealselt kohe sadamakai lähedalt ühe vaba pingi.

      Ta õngitses märkmiku välja ja lappas ette selle lehekülje, kuhu oli kirja pannud Gloucestershire’is asuva pulmapeopaiga telefoninumbri; Elodie valis numbri ja leppis nädalavahetuseks aja kokku, et vaatama minna. Andmata kohusetundest ajendatud innukusele aega maha jahtuda, helistas ta Penelopele, palus vabandust, et kõned jäid vahepeal vastu võtmata, ja andis ühe jutiga aru, kui kaugel on asjad peopaiga, loori, kleidi ja videotega.

      Kõne lõpetanud, jäi Elodie veel minutiks-paariks istuma. Hääle järgi otsustades jäi Penelope ülimalt rahule, iseäranis siis, kui Elodie raporteeris, et kohver ema videosalvestistega on nüüd tema käes. Soovitas, et lisaks ühele Elodie ema tšellomänguklipile võiks tseremoonia lõpuossa vabalt võtta veel teisegi. Elodie lubas siis kolm pala välja valida, nii et nad saaksid koos vaagida ja otsustada. „Vali parem viis,” ütles Penelope seepeale. „Lihtsalt igaks juhuks.”

      Nädalavahetus oli niisiis paika pandud.

      Sadamakai juurest väljus praamlaev, mis sõidutas turiste Greenwichisse, Ühendriikide lipu värvides mütsiga mees suunas foto -aparaadi pika objektiivi Kleopatra Nõelale. Silmapilk sööstis praamlaevast vabaks jäänud kohta hõivama metspardiparv, võttes ägedalt loksleval veepinnal osavalt platsi.

      Praamlaeva tekitatud säbarlained uhtusid mõõnaaegset jõekallast, kergitades õhku muda ja soolvee hõngu, ja Elodie mõtles James Strattoni päevaraamatus kirjeldatud suurele haisule aastal 1858. Tänapäeva inimene ei mõista, kui hullult London tol ammusel ajal lehkas. Tänavad olid täis loomasõnnikut ja inimrooja, mädanevaid köögivilju ja loomakorjuseid. Kõik see, ja veel kuhjaga pealekauba, leidis viimaks tee jõkke. 1858. aastal lehanud Thames nii jälgilt, et Westminsteri palee tuli sulgeda, ja need inimesed, kes seda endale lubada võisid, sõitsid Londonist kibekähku minema. Noor James Stratton tuli mõttele moodustada komitee London Puhtaks; 1862. aastal üllitas ta ajakirjas Ehitaja koguni artikli, milles kutsus üles edasistele tegudele. Arhiivimaterjalide hulgas oli korrespondents, mille osapoolteks olid Stratton ja Sir Joseph Bazalgette, kelle saavutuseks oli Victoria ajastu Inglismaa üks suuri triumfe – Londoni kanalisatsioonisüsteem, mis suunas ekskremendid selleks ajaks juba täiesti välja ehitatud kesklinnast eemale, nii et paranesid nii lõhn kui ka tervis, kuna roiskveest põhjustatud haigusi tekkis endisest palju vähem.

      Strattonile mõeldes meenus Elodiele, et tal on töökoht, kus ta peaks praegu viibima, ja töö, mida peaks tegema. Hinges hakkas kripeldama: mõelda vaid, kui kaua sellest juba möödas on, kui ta töölt lahkus, et Pippaga kokku saada! Ta kiirustas tööle tagasi ja rõõmustas, saades kohale jõudes teada, et härra Pendleton kutsuti mujale ega naasegi täna kontorisse.

      Elodie tahtis äkitselt tekkinud töökusesööstu viimseni ära kasutada ja tolle hälbinud arhiivikasti ülejäänud esemed õhtupoolikul korralikult ära kataloogida. Mida varem sellega ühele poole saab, seda parem.

      Ta alustas sellest, et sisestas andmebaasi otsisõna „Radcliffe”, ja üllatus, saades tulemuseks kaks vastet. Siia tööle tulles oli Elodie üks esimesi ülesandeid olnud kogu register perfokaartidelt arvutisse üle kanda; muidu tundis ta ikka uhkust oma vaat et fotograafilise mälu üle, mis puudutas James Strattoniga seotud inimesi ja paiku, nüüd aga polnud tal üldse meeles, et oleks Radcliffe’i nime varem kusagil kohanud.

      Uudishimulikult otsis ta vastavad dokumendid kaustahoidlast välja ja tõi oma kirjutuslauale. Esimene oli 1861. aastast pärit kiri James Strattonilt kunstikaupmees John Haverstockile, kellega tal oli plaanis järgmisel nädalal õhtust süüa. Oma kirja viimases lõigus väljendas Stratton tungivalt soovi „… teada saada, mida teate Teie ühe maalikunstniku kohta, kelle nimi mulle hiljaaegu juhtumisi ette sattus – Edward Radcliffe. Räägitakse, et ta olla haruldaselt andekas inimene, ehkki, saanud võimaluse mõningatele tema tehtud töödele pilku heita, täheldasin, et vähemalt osaliselt seisneb tema „anne” oskuses meelitada noori naisolevusi paljastama rohkem kui neil ehk tavaliselt kombeks, ehkki seda kõike loomulikult üksnes kunsti nimel.”

      Niipalju kui Elodie mäletas, polnud James Strattonil ainsatki Radcliffe’i maali (ta jättis meelde, et see tuleks siiski üle kontrollida); seega polnud Stratton, vaatamata huvile maalikunstniku vastu, Radcliffe’i tööde omandamisest ehk kuigivõrd huvitatud.

      Teine märge esines mõned aastad hiljem Strattoni 1867. aasta päevaraamatus. Ühe sissekande lõppu oli ta kirjutanud:

      Täna õhtul külastas mind maalikunstnik Radcliffe. Tema saabumine oli ootamatu ja kellaaeg väga hiline. Tunnistan, et olin, raamat käes, tukkuma jäänud, kui uksekoputi mind ärkvele ehmatas; vaene Mabel oli sängis ja ma pidin kella helistama, et ta meile suupisteid tooks. Selle oleksin võinud rahumeeli tegemata jätta ja rampväsinud tüdrukul magada lasta, sest lauale toodud õhtueinest ei puutunud Radcliffe mitte raasukestki. Saabumisest alates marssis ta muudkui mööda vaipa edasi-tagasi, oli väga ärritatud olekus ega lasknud end kuidagi rahustada. Pidas end ülal nagu hullunud elajaloom, silmad meeletud ja pikad juuksed sassis, sest neid ta oma peenikeste kahvatute sõrmedega pidevalt rehitses.

      Temast kiirgus vangistatud energiat, mees oli otsekui kurjast vaimust vaevatud. Ringi tammudes pomises ta midagi arusaamatut needustest ja saatusest, asjalugu paistis tõepoolest kurb ja andis mulle põhjust tõsist muret tunda. Kaotus, mida ta kannatab, on mulle ehk pareminigi teada kui teistele, aga ta kurbust on kole pealt näha; ta on otsekui meeldetuletus, mida südame murdumine võib kõige tundlikumate hingedega teha. Tunnistan, et olin ennegi kuulnud, et temast on saanud inimvare, aga päriselt uskusin seda alles nüüd, kui oma silmaga näha sain. Kindlasti teen, mis vähegi võin, küllap aitaks see kaalukausse veidike tasakaalu sättida, kui saaksin aidata tal endiseks tagasi saada. Veensin teda ööbima jääma, kinnitasin, et tuba valmis seada ei teeks vähimatki tüli, aga tema keeldus. Palus hoopis, et võtaksin hoiule paar isiklikku eset, ja muidugi olin nõus. Seda palvet esitades oli ta närviline ja ma aimasin, et algusest peale polnud tal seda kavatsust olnud; mõte asjad minu juurde hoiule jätta oli tulnud pigem hetkeuiu ajel. See ese on kõigest nahkranits, tühi, kui mitte arvestada üht visandiraamatut. Oma loaga poleks ma mitte mingil juhul hakanud sinna sisse vaatama, aga enne äraminekut käis ta peale, et tahab näidata. Vaene hing, võttis mult tõotuse, et hoian kotti ja joonistusplokki väljaspool ohtu. Mina ei hakanud pärima, kelle eest seda kaitsta tuleb, küsisin vaid, millal teda tagasi on oodata, aga vastust ma temalt ei saanud. Vaatas mulle ainult sedasi kurvalt otsa, tänas õhtusöögi eest, mida ei söönud, ja läks minema. Tema armetu olek jäi tuppa alles ja on praegugi siinsamas,