Kellassepa tütar. Kate Morton

all ringi uisutavad.

      Kes teab, mida see noormees unes võiks näha. Eile õhtul jõudis ta napilt enne pimedat tagasi ja sedamaid tundsin, kuidas maja täitub energiaga. Ta läks otsemat teed linnasemajja, kus ta on end ühes toas sisse seadnud, ja ma olin tal kannul kui välk. Üheainsa sujuva liigutusega kooris ta särgi seljast ning ma avastasin, et ei suuda pilku ära pöörata.

      Ta on sedamoodi nägus nagu mehed, kes oma nägususe peale ei mõtle. Tal on sellised käsivarred ja lai rind, mis tulevad kõvast tööst ja raskete asjade vinnamisest. Selline keha oli meestel, kes Thamesi kaidel tööd rügasid.

      Olid ajad, mil oleksin toast välja läinud või pilgu kõrvale pööranud, kui võõras mees lahti riietub; kord omandatud privaatsustarve on üllatavalt sügavale juurdunud. Ent ega vaatamine tükki küljest võta, sestap jäin paigale ja vaatasin.

      Ju oli tal kael natuke kangeks jäänud, sest toa juurde ehitatud vannituppa suundudes hõõrus ta kaela peopesaga ning kallutas siis pead sinna-tänna. Tänanegi öö oli soe ja märg ning mu tähelepanu köitis ta kukal, millest käsi oli üle käinud, see koht, kus juukseotsad lokki tõmbuvad.

      Ma igatsen puudutust.

      Igatsen, et mind puudutataks.

      Edwardil polnud küll kaitöölise keha, aga mehe kohta, kes tõstab päev otsa vaid pilku maalitavale ja pintslit lõuendi juurde, oli ta tugevam, kui oleks osanud arvata. Mäletan teda küünlavalgel, nii Londoniateljees kui ka selles majas siin, tol ammusel tormiööl.

      Mu külaline laulab duši all. Mitte teab kui hästi, aga ta ju ei tea, et tal praegu publikut on. Lapsena Covent Gardenis jäin mõnikord seisma ja kuulasin teatrites harjutavaid ooperilauljaid. Kuni tuli juhataja, vehkis kätega ja ähvardas, ja ma jooksin varjude hulka tagasi.

      Mu külaline jättis magamistoa ukse küll lahti, aga duširuum on nii väike, et läheb üleni auru täis, nii et duši alt tulles hakkas ta peeglit keskelt puhtamaks pühkima. Mina püsisin distantsi hoides ta selja taga, ja oleks mul hing, oleksin seda kinni hoidnud. Korra või paar, õige valgusega, olen end peeglist näinud. Kõige parem on see söögitoa ümmargune peegel – ilmselt on asi lihvitud servas. Haruharva, kui mul õnnestub end teistele nähtavaks teha. Ei, mitte teha, sest teadlikult pole ma ju midagi teisiti teinud.

      Ent mu külaline mind ei näinud. Ta tõmbas käega üle habemetüükas lõua ja läks riidesse panema.

      Oleks mul ometi nägu. Ja hääl. Tõeline hääl, mida kuuleb kes tahes.

      Taju piiril võib olemine olla õige üksildane.

      Proua Macki juures elas mees, kelle kohta öeldi ainult „Kapten”; esialgu pidasin teda proua abikaasaks, kuid tema osutus hoopis vennaks. Mees oli samavõrd kõhn, nagu proua oli ümmargune, ja lonkas kõndides, sest oli Fleet Streetil tõllaga kokku põrganud ja nüüd oli tal puujalg.

      „Jäi teine ratta vahele kinni, noh,” rääkis mulle väljas üks tänavalastest. „Lohises oma miil maad tõlla järel ja siis murdus tal jalg otsast.”

      Too puujalg oli käsitsi valmistatud kaadervärk, mis kinnitus põlve alla arvukate nahkrihmade ja hõbedaste pannalde abil. Üks sadamatöölisest sõber oli selle välja mõelnud ja teoks teinud, ja Kapten oli väga uhke, külvas oma kunstjäseme üle hella tähelepanuga, poleeris pandlaid ja vahatas rihmu, nühkis liivapaberiga maha viimse kui pinnu. Tõepoolest, puit oli nii sile ja rihmad nii hästi vahatatud, et rohkem kui kord libises jalg kohalt ära, põhjustades neile, kes Kapteni ihuhäda ei teadnud, suurt ehmatust. Kuuldavasti tulnud ette sedagi, et Kapten võttis puujala alt ja vehkis sellega nende inimeste nina all, kelle tegevusega ta rahul polnud.

      Mina polnud ainuke laps, kelle eest hoolitsemine oli proua Macki õlule langenud. Lisaks proua mitmetele teistele tegevusaladele, mida arutati üksnes tasandatud häälel ja looritatud väljenditega, oli ta pisikeseks kõrval äriks laste kasvatada võtmine. Igal nädalal pani ta ajalehte järgmise kuulutuse:

OTSITAKSEAuväärne lesknaine,kellel endal ei ole enam väikesi lapsi,võtab hooldada või lapsendabükskõik kummast soost lapse*Kuulutaja pakubhubast kodu ja vanemlikku hoolitsustTasu väike, vanus alla kümne aasta*TINGIMUSED5 šillingit nädalasvõi alla kolmekuuste lastetäielik lapsendamine 13 naela eest

      Esialgu ei saanud ma aru, mis mõtet on alla kolme kuu vanuseid lapsi eraldi välja tuua, aga proua juures oli üks tüdruk, minust vanem, kellel oli kõige kohta üht-teist teada, ja temalt kuulsin, et proua Mack oli mitu imikut lapsendanud.

      Lily Millington oli selle tüdruku nimi, ja tema rääkis mulle titadest, poisist nimega David, Bessie-nimelisest tüdrukust ja kaksikutest, kelle nime enam keegi ei mäletanud. Kahjuks olid kõik need titad kehvapoolse tervisega ja surid. Mulle näis, et neil oli kohutavalt vähe õnne, aga kui ma sedasi ütlesin, kergitas Lily Millington veidi kulme ja ütles, et õnnega, olgu hea või halvaga, polnud seal vähimatki pistmist.

      Proua Mack selgitas, et mind enda juurde võttes tahtis ta vastu tulla mu isale ja ühtlasi ka Jeremiah’le, keda ta, nagu välja tuli, väga hästi tundis; proual olid minu suhtes erilised plaanid ja ta oli kindel, et ma ei valmista talle pettumust. Tegelikult, sõnas ta ja vaatas mulle eriti karmilt otsa, kinnitanud mu isa talle, et ma olen tubli tüdruk ja teen kõik sedasi, nagu kästakse, nii et isa võib minu üle uhke olla. „Kas oled tubli tüdruk?” küsis ta. „Kas su isal oli õigus?”

      Vastasin, et oli küll.

      Asjad käivad sedasi, jätkas proua, et igaühel tuleb oma ülalpidamise nimel üht-teist teha. Kui midagi üle jääb, siis saadab ta selle mu isale, et tal oleks kergem end uues kohas sisse seada.

      „Ja siis saab ta lasta mind järele saata?”

      „Jah,” kinnitas proua käega vehkides. „Jah, jah. Siis saab ta lasta sind järele saata.”

      Lily Millington naeris, kui talle rääkisin, et proua Mackil on minu suhtes erilised plaanid. „Oh, küll tema sulle juba tegevust leiab, selles ära sa mitte kahtlegi. Nupp tal nokib ja naelajao liha nõuab ta igaühelt välja.”

      „Ja siis lähen ma isa juurde Ameerikasse.”

      Iga kord, kui ma seda ütlesin, sasis Lily mu juukseid; isa tegi ka alati niiviisi, seetõttu hakkas Lily mulle veel rohkem meeldima. „Et lähed, musirull?” ütles ta. „Vaat see on alles midagi,” ja eriti heas tujus olles küsis ta: „Mis sa arvad, äkki jätkub su kohvris siis ruumi ka minule?”

      Ta rääkis, et tema enda isa oli olnud „tühine kehkenpüks” ja ilma isata on tal parem. Lily ema aga oli olnud näitlejanna („Vaat kui peenelt mõne asja kohta annab ikka öelda,” turtsatas proua Mack iga kord, kui seda kuulma juhtus), ja kui Lily oli päris pisike, siis sai temagi jõulude ajal laval esineda. „Gaasilambihaldjad, sedasi meid kutsuti. Sellepärast, et me kumasime seal laval esireas nii kollaselt.”

      Kujutasin vägagi hästi ette, kuidas Lily on haldjas või siis näitleja, kelleks ta kavatses hakata. „Näitleja ja lavastaja nagu Eliza Vestris või Sara Lane,” rääkis ta, lenneldes köögis uhkelt ringi, lõug püsti ja käsivarred laiali. Võis kindel olla, et peaks proua Mack sellist juttu kuulma, viskaks ta sulle märja lapi ja puhiseks: „Kasi parem need mustad nõud puhtaks ja lavasta nad riiulile tagasi, vaat sedasi!”

      Lily Millingtonil olid terav keel, äge iseloom ja eriline oskus proua Macki vihale ajada, samas aga oli ta lõbus ja tark ning neil esimestel nädalatel pärast seda, kui ärkasin ja leidsin, et olen Seven Dialsi korteris, mille all asub kauplus, kus müüakse linde ja linnupuure, oli ta mu päästja. Lily Millington tegi kõik säravamaks. Ta tegi mu vapramaks. Ei usu, et temata oleksin suutnud isast lahus olekut üle elada, olin ma ju nii harjunud olema kellassepa tütar, et ei teadnud ilma isata sedagi, kes ma õigupoolest olen.

      Aga inimese ellujäämistahe on ikka kummaline asi küll. Selles majas elutsedes on mul olnud palju võimalusi lähedalt pealt näha, kuidas inimesed suudavad