Kellassepa tütar. Kate Morton

„Kuni ma asjad käima saan.”

      Vahepealsel ajal andsin endast parima, et tema teelt kõrvale hoiduda. Inimese kohta, kes lapsi kasvatada võttis, paistis proua Mack nende vastu üpris sallimatu, röökides ühtepuhku, et saame silmapilk rihma, kui peaksime talle „jalgu jääma”. Päevad olid pikad ja majas ei jätkunud kuigi palju nurgataguseid, kuhu peitu pugeda, niisiis haakisin end hommikuti Lily Millingtonile sappa, kui ta tööle läks. Esialgu ajas ta vastu, muretses, et „võetakse” minu pärast „vahele”, siis aga ohkas ja ütles, et olengi alles roheline mis roheline ja ongi juba aeg näidata, kuidas asjad käivad, vastasel korral tõmban endale veel häda kaela.

      Tänavatel valitses tollal tõeline kaos: hobutrammid ja värvikirevad tõllad; pardid ja sead, keda Leadenhalli turule veeti; müügil olid kõikmõeldavad toidud, mida võib ette kujutada – seajalad, soolatud rannakarbid, angerjapirukas –, ja müüjad hõikusid oma kaupa kõva häälega välja. Kui mööda Covent Gardeni varjulisi munakivikattega teid lõuna poole hiilida, jõudsid turuplatsile, kus oli tosinate kaupa tänavakauplejaid, kelle marjavankrilt sai parimaid maasikaid valida, turu pakikandjad tassisid peas puuja köögivilju kuhjaga täis laotud korve ning rahvasummas sõelusid rändkaubitsejad, müües käigupealt linde ja madusid, harju ja luudasid, piibleid ja lauluraamatuid, penniseid ananassiviilukaid, portselankujukesi, sibulavanikuid, jalutuskeppe ja elusaid hanesid.

      Põhilised olijad jäid mulle pikapeale juba meelde ja Lily Millington kandis hoolt, et nemad mindki teaksid. Mu lemmikuks oli prantslasest mustkunstnik, kes esines ülepäeviti turu lõunapoolses nurgas, mis asus Strandile kõige lähemal. Otse tema selja taha jäi lett, mille ääres üks talumees müüs kõige paremaid kanamune, seega polnud seal kunagi ostjatest puudust ja ka mustkunstniku ümber kogunes alati paras rahvasumm. Algul köitis mu tähelepanu mehe elegantne välimus: mustkunstnik oli pikk ja kõhn, mida veelgi rõhutasid ta toruja säärega püksid ja must silinderkübar; seljas olid tal sabakuub ja vest ning ta vurrud tumeda kikkhabeme kohal läksid otstest peenemaks ja keerdusid ülespoole.

      Ta ei öelnud eriti midagi, vaid kasutas suhtlemiseks rohkem oma suuri söerandilisi silmi, kui laskis müntidel enda eest laualt kaduda, et tuua need siis lagedale publiku hulgas seisjate kübaratest ja rättidest. Ka suutis ta rahva rahakotte ja ehteasju minema võluda, nii et inimesed olid samavõrd hämmeldunud kui ka vihased, nähes oma väärtasju ühtäkki tolle eksootilise võõra valduses.

      „Nägid, Lily?” hüüatasin valjusti, kui olin esimest korda tunnistajaks, kuidas mustkunstnik võlub mündi välja ühe lapse kõrva tagant. „Võlukunst!”

      Lily Millington hammustas vaid ei tea kust välja võetud porgandit ja käskis mul järgmine kord tähelepanelikumalt vaadata.

      „Silmapete,” ütles ta üht pikka palmikut üle õla seljale heites. „Võlukunst jäägu neile, kes seda endale lubada saavad, mitte meiesugustele.”

      Veel ei oimanud ma kuigi täpselt, kes need „meiesugused” on ja millega Lily Millington ja teised endale õigupoolest ülalpidamist teenivad. Arvasin, et küllap oskavad nad oma ametit hästi, ja asi sellega. Teadsin vaid niipaljukest, et vahel käib sellega kaasas tundidepikkune ringiuitamine, aeg-ajalt andis Lily mulle käsu oodata ja kadus korraks rahvasumma, mõnikord aga tuli meil kiiremas korras tänavarägastikku kaduda – kelle eest, ei saanud arugi.

      Siiski tuli ette ka teistsuguseid päevi. Sellest hetkest peale, kui me proua Macki majast väljusime, oli Lily Millington harilikust märksa närvilisem, otsekui kõhn kassiroju, kes ei kannata silitamist. Sellistel puhkudel otsis ta mulle turul välja paiga, kus ma pidin seisma, ja võttis mult lubaduse, et ootan ta ära.

      „Ära sa mitte kuhugi mine, kuuled! Ja vaata, et sa mitte kellegagi ei räägi. Lily tuleb sulle varsti järele.” Kus ta käis, seda ma ei teadnud, sain vaid niipalju aru, et siis oli ta alati kauem ära kui muidu ning naastes oli ta sageli üsna sünge, salatseva näoga.

      Just sellisel päeval kõnetas mind too musta mantliga mees. Mulle tundus, et ootan Lilyt juba terve igaviku, ja puhtast tülpimusest liikusin natuke edasi ning kükitasin telliskivimüüri äärde, selle asemel et püsida täpselt samas kohas, kuhu Lily mu ootele jättis. Vaatasin hajameelselt, kuidas poetüdruk roose müüb, ega pannud seda musta mantliga meest enne tähelegi, kui ta juba mu kohal kõrgus. Ta hääl sundis mind võpatama: „Noh, nõndaks, mis meil siin on?” Ta küünitas kätt, haaras mu lõua jõhkralt pihku, pööras mu näo enda poole ja vidutas mind tähelepanelikult üle vaadates silmi. „Noh, tüdruk, mis su nimi on? Kes su isa on?”

      Oleksin äärepealt juba vastanudki, ent korraga ilmus välgukiirusel Lily ja seadis end meie vahele seisma.

      „Siin sa mul oledki,” ütles ta ja kahmas oma kondiste ja tugevate sõrmedega mu käsivarrest kinni, „otsisin sind juba igalt poolt. Ema ootab pikisilmi kanamune. Kähku koju!”

      Veel enne, kui oleksin jõudnud kas või aevastada, sikutas Lily mu kättpidi minema ja me siksakitasime läbi põiktänavate.

      Alles enne Seven Dialsit jäi ta viimaks seisma.

      Ta keeras mu näoga enda poole, põsed punaselaigulised. „Ütlesid sa talle midagi?” küsis ta. „Sellele mehele?”

      Raputasin pead.

      „Oled ikka kindel?”

      „Ta küsis mu nime.”

      „Kas sa ütlesid?”

      Raputasin jälle pead.

      Lily Millington pani mõlemad käed mu õlgadele, mis alles liikusid suurest jõupingutusest, sest joosta oli tulnud nii kaugele ja nii kiiresti. „Mitte kunagi ära ütle kellelegi oma tõelist nime, kuuled, Birdie? Mitte kunagi. Ja kohe kindlasti mitte temale.”

      „Miks mitte?”

      „Sest see ei ole ohutu. Mitte siin. Ainuke võimalus olla väljaspool ohtu on olla keegi teine, kui sa oled tänaval.”

      „Nagu silmapete?”

      „Täpipealt.”

      Ja siis rääkis ta mulle parandusmajast, sest just sealt oli too musta mantliga mees tulnud. „Kui nemad seal tõe välja uurivad, siis pannakse sind luku taha, Birdie, ega lasta enam kunagi välja. Sind sunnitakse töötama, kuni sõrmed verel, ja antakse iga väiksemagi asja eest piitsa. Proua Mack satub ka vahel marutama, aga meiesugustel võib minna veel palju halvemini. Ma kuulsin ühest tüdrukust, kes pandi põrandaid pühkima. Põrandale jäi kübeke mustust, ja tüdruk kisti riidest lahti ja nüpeldati luuaga üleni siniseks nagu pajapõhi. Ja üks väike poiss topiti kotti ja tõmmati sarika külge rippuma, sest ta oli voodisse pissinud.”

      Mu silmad hakkasid pisaratest kipitama ja Lily nägu muutus lahkemaks. „Nonoh. Ära vesista, muidu annan sulle ise kolki. Aga sa pead mulle pühalikult tõotama, et ei ütle ilma pealgi kellelegi oma tõelist ja õiget nime.”

      Tõotasin, et ei ütle, ja viimaks jäi ta enam-vähem rahule.

      „Olgu.” Ta noogutas. „Lähme siis koju.”

      Pöörasime ümber nurga Little White Lion Streetile ning kui nähtavale ilmus kauplus, kus müüdi linde ja linnupuure, ütles Lily: „Üks asi veel, kui siin juba lubaduste jagamiseks läks. Sa ei lähe ju proua Mackile keelt kandma, et ma su omapead jätsin, mis?”

      Lubasin, et ei lähe.

      „Tal on sinu suhtes „erilised plaanid”, nii et ta kaksaks mul pea otsast, kui teada saaks, millega ma tegelesin.”

      „Millega sa siis tegelesid, Lily?”

      Ta vaatas mind mitu hetke päris pineva pilguga ja kummardus siis päris mu kõrva ligi, nii et tundsin kirbet higilõhna. „Ma panen raha kõrvale,” sosistas ta. „Väga kena ju proua Macki heaks rabada, aga kui sa teenistusest natuke enda jaoks kõrvale ei pane, ei saagi iial vabaks.”

      „Lily, kas sa käid asju müümas?” Ma küll kahtlesin selles, sest ilmaski ei tassinud ta kaasa puuvilju, kala ega lilli nagu teised kaubitsejad.

      „Teatud mõttes tõesti.”

      Rohkem ta mulle selle