Kellassepa tütar. Kate Morton

ebaolulised.

      Elgari video lõppes ja Elodie lülitas teleri välja.

      Et polnud Alastairi, kes nõuaks „nädalavahetuse puhul pikemat lebotamist”, tegi ta plaani varakult tõusta ja teha jõe ääres pikk jalutuskäik ida poole. Vanaonu Tipi juurde tuleks jõuda enne seda, kui Tip oma poe uksed avab.

      Ta käis duši all, ronis voodisse, pani silmad kinni ja andis endale käsu magama jääda.

      Öö oli endiselt soe ja Elodie rahutu. Ärev tunne tiirutas püüdmatult pea kohal ringi otsekui sääsk, kes otsib kohta, kuhu susata.

      Elodie pöörles ja vintskles ning keeras uuesti teisele küljele.

      Ta mõtles proua Berryle ja ta abikaasale Tomasele ja juurdles, kas on tõsi, et ühe inimese armastusest – kusjuures veel sellise tibatillukese inimese nagu proua Berry, heal juhul viis jalga pikk ja peenike kui piitsavars – piisab, et teise inimese hirme leevendada.

      Elodie tundis hirmu nii paljude asjade ees. Äkki kulub aega, juurdles ta, enne kui võid teise inimese armastuses kindel olla, nii et see nõnda vägevalt mõjub? Avastab ehk temagi, kui osa teest käidud, et on tänu Alastairi kaheldamatule armastusele hirmust vaba?

      Armastab Alastair teda sel moel? Kuidas sellest aru saaks?

      Isa armastas ema kindlasti just sel moel, ent vapraks muutumise asemel isa hoopis arastus, kui armsama kaotas. Ka Edward Radcliffe armastas tundejõuga, mis tegi ta haavatavaks. Ma armastan seda tüdrukut, ma armastan teda, ma armastan teda ja lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa, sest kui ma temaga koos pole, siis kardan, et …

      Seda tüdrukut. Elodiele tuli pähe naine fotolt.

      Aga ei, see on vaid Elodie enda kinnismõte. Pole ju midagi, mis valge kleidiga naist ja Radcliffe’i omavahel ühendaks; foto tuli lagedale Radcliffe’i ranitsast, seda nüüd küll, aga samas oli foto pandud raami sisse, mis kuulus James Strattonile. Ei, Radcliffe pidas kirjutades silmas oma kihlatut Frances Browni, kelle surm, nagu hästi teada, kiirendas temagi lõppu.

      Kui teda endale ei saa … Elodie veeretas end selili.

      Kummaline asi, mida kirjutada naisest, kellega oled kihlatud. Kihlus peaks juba iseenesest tähendama suisa vastupidist? Naine kuulus ju niigi temale.

      Kui Radcliffe ei kirjutanud seda just pärast Francese surma, silmitsi samasuguse igatsusekuristikuga nagu Elodie isa. Kas siis tegigi Radcliffe maja visandi? Oli see maja päriselt olemas? Elas ta pärast kihlatu surma ehk mõnda aega seal – et toibuda?

      Elodie mõtted parvlesid otsekui tumedasulised linnud aina lähemale ja lähemale.

      Isa, ema, pulmapidu, naine fotol, maja visandil, Edward Radcliffe ja ta kihlatu, proua Berry ja ta abikaasa, saksa poisike üksipäini ukse taga; elu, hirm, surma paratamatus …

      Elodie leidis end kardetud öiste mõtete ummikteelt ja tundis, et nüüd küll aitab.

      Ta lükkas lina eemale ja puges voodist välja. Omadega ennegi sealmaal olnud, sai ta aru, et uinuda ei õnnestu nüüd enam niikuinii. Samahästi võiks siis juba midagi kasulikku teha.

      Aknad olid endiselt pärani ja linnaöö hääled tuttav trööst. Teisel pool teed valitses pimedus.

      Elodie lülitas lambi põlema ja tegi tassi teed.

      Ta torkas makki videokasseti sildiga „Bachi süit nr 1, G-duur, Queen Elizabeth Hall, 1984”, ja võttis siis vanas samettugitoolis ristijalu istet.

      Kell tiksus, kesköö möödus, uus päev asus stardipositsioonile, Elodie vajutas maki mängima ja vaatas, kuidas lavale astub ilus noor naine, jalge ees terve maailm, tõstab aplodeeriva publiku tervitamiseks käe, võtab tšello … ja algab maagia.

      SEITSMES PEATÜKK

      Elodie vanaonu elas Columbia Roadi lõpus aiaga korteris. Ta oli ekstsentriline ja mõnevõrra eraklik, ent käis, kui Elodie ema veel elas, siiski vahel nädalavahetuseti nende pool lõunat söömas. Kui Elodie oli laps, mõjus vanaonu talle pisut hirmutavalt; ta paistis juba siis vana ning lapsel ei läinud hetkekski meelest ta suured kulmupuhmad, oakaunu meenutavad sõrmed ja komme nihelema hakata, kui lõunalauavestlus võttis suuna, mis talle huvi ei pakkunud. Elodiega oleks riieldud, kui ta oleks sõrmeotsad lauaküünla sooja vahasse vajutanud ja jahtunud sõrmejäljed küünla küljest maha koorinud, vanaonu Tipile aga ei öeldud sõnakestki ning nii kuhjas ta vaikselt kokku märkimisväärse hunniku vahast sõrmejäljekettakesi ja kujundas neist linasel lauakattel keerukaid mustreid, kuni kaotas viimaks huvi ja lükkas kõik eemale.

      Elodie ema oli oma onusse väga kiindunud. Lauren oli ainus laps ja nad said Tipiga headeks sõpradeks, kui too aastaks nende juurde elama kolis; Lauren oli siis alles päris noor. „Ema rääkis ikka, et Tip on hoopis teistsugune kui kõik teised täiskasvanud,” oli isa Elodiele rääkinud. „Ütles, et sinu vanaonu Tip on nagu Peeter Paan – poiss, kes ei kasvanud iial suureks.”

      Ema surma järel sai Elodie seda oma silmaga näha. Kõikide nende heade soovidega ilmunud täiskasvanute seas tuli Tip, kaasas keraamiline ehtekarp, mille kaant ehtisid imelised merikarbid ja kivikesed, kahhelplaadikillukesed ja säravad klaasitükikesed – asjad, mida lapsed märkavad, aga millest täiskasvanud pimesi mööda kõnnivad.

      „Mis asi on aardekarp?” küsis Elodie tookord.

      „Võluasjake,” vastas Tip, ja seejuures polnud näha jälgegi liialdatult leplikust naeratusest, mille täiskasvanud selliste teemade puhul harilikult näole manavad. „Ja see siin on just nimelt sinule. On sul mõni aare?”

      Elodie oli noogutanud, mõeldes emalt jõulukingiks saadud väikesele kullast pitserisõrmusele.

      „Noh, nüüd on sul kindel koht, kus neid kallisasju hoida.”

      Tipist oli väga lahke omalt poolt midagi ära teha, talle tähelepanu pöörata, kui kõik ülejäänud keskendusid vaid omaenda kurbusele. Sellest ajast saadik polnud nad teineteisega kuigi tihti kokku puutunud, aga Elodie ei olnud tema lahkust unustanud ja lootis, et vanaonu tuleb pulma.

      Hommik oli särav ja mööda jõeäärset rada jalutades rõõmustas Elodie, et saab väljas selle valguse sees olla. Viimaks pruuni sametkattega tugitooli magama jäänud, saatis ta möödunud öö mööda katkendlike unenägude käes räheldes ning ärkas koidulindude häälte peale. Nüüd Hammersmithi sillale liginedes mõistis ta, et polnud painajast vabanenud: kael oli kange ja peas kummitas tšellomängukatkend.

      Vee kohal tiirutas käputäis kajakaid ja taamal paadikuuride juures asusid sõudjad varakult teele, et ilusat ilma võimalikult hästi ära kasutada. Elodie jäi ühe hallikasrohelise sillasamba juures seisma, naaldus käsipuule ja vaatas allpool keerlevat Thamesi. Täpselt siin hüppas leitnant Charles Wood 1919. aastal jõkke, et uppuvat naist päästa. Elodie mõtles leitnant Woodile iga kord, kui üle silla läks. Naine pääses eluga, kuid Wood suri päästmise käigus saadud vigastuste põhjustatud teetanusse. Saatuse julm iroonia – inimene jääb Esimese maailmasõja ajal lennuväes teenides ellu, et surra rahuajal sangarisurma.

      Selleks ajaks, kui Elodie Chelsea kaldapealsele jõudis, hakkas London ärkama. Elodie kõndis kuni Charing Crossi raudteesillani ja istus siis kuningliku kohtu ees bussile number 26. Tal õnnestus ülemisel korrusel kõige ette koht saada: lapsepõlveaegne meelelahutus, mis pakkus endistviisi rõõmu. Buss sõitis mööda Fleet Streeti pika tee Citysse, möödus Old Bailey kriminaalkohtuhoonest ja Pauluse katedraalist, sõitis Threadneedle Streetil ja pööras siis Bishopsgate’i juurest põhja poole. Nagu alati, nii kujutas Elodie praegugi tänavaid ette sellistena, nagu need pidid välja nägema üheksateistkümnendal sajandil, ajal, kui London kuulus James Strattonile.

      Elodie väljus bussist Shoreditch High Streetil. Raudteesilla all oli lasterühmal hiphopitund, ümberringi seisid emad-isad, kaanega kohvitopsid pihus. Elodie läks üle tee, lõikas krunditaguste tänavate kaudu otse ja pööras ümber nurga Columbia Roadile, kus hakati poeuksi lahti tegema.

      Columbia Road oli üks neid elavaid, kuid peidus tänavaid, mis on Londonile nii iseloomulikud: lühike rida poode üksteisega liitunud telliskivimajades,