Kellassepa tütar. Kate Morton

ja valge juukserant ümber palja pealae; proua Berry korteris olid need pildid iga viimase kui seina ja kummuti peal.

      „Me olime lapsed. Tookord oli ta perekonnanimi alles Bernstein. Teise maailmasõja algul tuli ta Saksamaalt ühe sihukese rongiga Inglismaale. Kindertransport, tead ehk? Minu ema ja isa olid oma nimed kirja pannud, et võivad kasuvanemateks hakata, ja 1939. aasta juunis saadeti meile Tomas. Mul on siiani meeles, kui ta ühel õhtul kohale jõudis: tegime ukse lahti ja seal ta oli, ihuüksi, jalad nii peenikesed ja kriimuline kohver käes. Naljakas pisike olevus, väga tumedad juuksed ja silmad ja mitte sõnakestki inglise keelt. Hirmus viisakas. Istus õhtulauda ja kannatas ema tehtud hapukapsadki välja, ja pärast sööki juhatati ta trepist üles, teisel korrusel oli tema jaoks tuba valmis seatud. Mina olin muidugi lummatud – olin endale palju kordi venda palunud – ja tookord ammu oli minu ja tema toa vahel seina sees auk, hiireurg, mida isal polnud jätkunud aega parandada. Mina ikka piilusin läbi selle augu, ja sellepärast ma teadsin, et igal õhtul heidab ta voodisse, mille mu ema talle valmis seadis, aga kui maja jääb pimedaks ja vaikseks, siis tassib ta oma teki ja padja kapi juurde ja ronib kappi magama. Ju ma teda sellepärast vist hakkasingi armastama.

      Tulles oli tal kaasas üksainuke foto, see oli keeratud tema vanemate kirjutatud kirja sisse. Hiljem rääkis ta mulle, et tema ema oli selle õhukese pakikese ta kuuevoodri vahele õmmelnud, et see tee peal kaotsi ei läheks. Tomas hoidis selle eluaeg alles, selle foto. Tema vanemad teineteise kõrval, kenasti riides, ja nende vahel tema, õnnelik väike poiss, kellel polnud veel aimugi, mis neid ees ootab. Vanemad surid Auschwitzis, nii ema kui ka isa. Hiljem saime teada. Me abiellusime niipea, kui mina sain kuusteist, ja läksime kahekesi koos Saksamaale. Pärast sõda oli nii palju segadust, paljud jubedused selgusid alles ajapikku. Ta oli väga vapper. Ma muudkui kartsin, et millal see teda tabab, see teadmine, kui palju ta on kaotanud.

      Siis, kui saime teada, et me ei saagi lapsi; siis, kui tema parim sõber ja äripartner teda tüssas ja vahepeal paistis juba, et läheme pankrotti; siis, kui ma rinnast tüki avastasin … tema oli alati nii vapper. Nii vastupidav – nüüd öeldakse vist sedasi. Ta ei olnud tundetu – palju kordi nägin teda nutmas –, aga ta sai oma pettumusest, raskustest ja kurvastusest üle; ta kogus end ja läks edasi, iga kord. Kusjuures mitte nagu arulage, kes ei saa aru, mis on ebaõnn, aga nagu inimene, kes lepib sellega, et elu on juba olemuselt ebaõiglane. Et ainuke tõeliselt õiglane asi on ebaõigluse ülim suvalisus.” Ta kallas klaasid uuesti täis. „Ma räägin seda kõike sulle mitte sellepärast, et tuli tahtmine mälestusi heietada või päikesepaistelistel reedeõhtutel oma noortele sõpradele kurbi lugusid jutustada; lihtsalt … tahtsin, et sa saaksid aru. Tahtsin, et sa näeksid, milline palsam on armastus. Mida tähendab elu jagada, päriselt jagada, nii et väljaspool selle kindlaid müüre on väga vähe sellist, mis tõesti loeb. Sest maailm on väga lärmakas, Elodie, ja ehkki elu on täis rõõmsat ja imelist, on seal ka kurjust ja kurbust ja ülekohut.”

      Elodie ei osanud selle peale õieti midagi kosta. Nii rängalt saadud elutarkusele takka kiita tundus imal, no tõepoolest, mis kogemusi oleks temal oma kaheksakümne nelja aasta vanuse sõbranna mõtetele lisada? Proua Berry ei paistnud vastust ootavatki. Ta rüüpas vähehaaval napsi, tähelepanu keskendunud millelegi Elodie selja taga, ja nii läksid ka Elodie mõtted oma rada. Korraga taipas ta, et pole Alastairist päev otsa midagi kuulnud. Penelope mainis ennist telefonikõnes, et Alastairil oli New Yorgi nõukogu liikmetega koosolek ja kõik läks väga kenasti. Vahest ehk ongi Alastair nüüd oma kolleegidega väljas ja nad tähistavad ettevõtete liitumist?

      Elodie ei olnud siiani kuigi kindel, millega Alastairi firma üldse tegeleb. Midagi oli sel pistmist firmade ülesostmisega. Alastair oli seletanud rohkem kui korra – kõik seisneb konsolideerimises, rääkis ta, kahe majandusüksuse liitmises, nii et nende ühendatud väärtus saaks kasvada –, ent Elodiel tekkisid siis ikka umbes sedasorti küsimused, mis võiksid pähe turgatada lapsele. Elodie töövaldkonnas tähendas ostmine mingi eseme kättesaamist ja omamist. Millegi käegakatsutava ja tõelise, mida saab peos hoida ja mille iga täke jutustab selle eseme lugu.

      „Siis, kui Tomas oli suremas,” võttis proua Berry jutulõnga uuesti üles, „päris lõpus, läksin ähmi täis. Mul oli suur mure, et äkki ta hakkab hirmu tundma; ma kohe ei tahtnud, et ta peab üksinda minema. Öösiti nägin unes kogu aeg seda väikest poissi, üksipäini meie ukselävel. Ma ei rääkinud midagi, aga me olime ju eluaeg teineteise mõtteid lugenud, ja ühel päeval pööras ta järsku pea minu poole ja ütles, et sellest päevast peale, kui me kohtusime, pole ta enam kordagi millegi ees hirmu tundnud.” Ta silmad lõid läikima ja häälest kostis siiras imestus. „Kuuled? Mitte millelgi siin elus polnud enam võimu teda hirmutada, sest ta teadis, kui väga ma teda armastan.”

      Elodiel oli klimp kurgus. „Soovin, et oleksin teda tundnud.”

      „Ma ka. Sa oleks talle meeldinud.” Proua Berry võttis oma klaasist suure sõõmu. Kuldnokk sööstis alla ja maandus nende vahele lauale, seiras tähelepanelikult tõugupurki, laskis kuuldavale valju hüüu ja paiknes õunapuuoksale ümber, et vaatlust sealt jätkata. Elodie naeratas ja proua Berry naeris. „Mis sa arvad, kui jääksid õhtust sööma,” ütles majaproua. „Räägin sulle siis mõne õnnelikuma loo, sellest, kuidas me Tomasega ostsime ükskord juhuslikult farmi. Ja siis teen sulle säru. Kaardid on mul juba segatud ja ootavad.”

      „Oh, proua Berry, tuleksin hea meelega, aga täna õhtul ma ei saa.”

      „Isegi mitte kaarte mängida?”

      „Kahjuks tõesti. Tähtaeg kukub.”

      „Said tööd juurde? Tead mis, sa töötad liiga kõvasti.”

      „Mitte sedapuhku, praegu on pulmadega nii palju tegemist.”

      „Pulmadega nii palju tegemist! Ausalt, praegusel ajal kiputakse kõike ülearu keeruliseks ajama. Kas ei piisa siis sellest, et on kaks inimest, kes teineteist armastavad, ja keegi, kelle kuuldes nad selle välja ütlevad? Minu meelest on sedagi liiast. Kui saaksin uue võimaluse, jookseksin ära Toscanasse ja ütleksin Tomasele oma tõotused ühe keskaegse küla serval künka otsas, kus päike paistab näole ja mul oleks juustes kuslapuuokstest pärg. Ja siis võtaksin mõnuga ette ühe suure pudeli head Chiantit.”

      „Teistsugust Chiantit vist ei olegi?”

      „Tubli tüdruk!”

      Trepist üles jõudnud, heitis Elodie kingad jalast ja tegi aknad lahti. Proua Berry aias kasvav kuslapuu oli suvega ägedalt vohama hakanud, klammerdudes maja tagaseinal telliskivide vahele, nii et hõrk aroom heljus sooja pärastlõunatuulekesega üles ja täitis terve korteri.

      Elodie põlvitas põrandale ja avas videokassette täis kohvri, mille isa oli tema jaoks valmis pakkinud. Elodie tundis kohvri ära, isa oli selle ostnud kaheteistkümne aasta eest, kui Elodie talle augu pähe rääkis, et ta läheks Viini klassikalise muusika turneele. Kohver oli näinud paremaid päevi ja nägi sedavõrd väärtusliku lasti kohta väga ilmetu välja. Kes võinuks arvata, et selles kohvris on isa süda, ja Elodie arvates oli samamoodi mõelnud ka isa: sedasi on turvalisem.

      Sees oli vähemalt kolmkümmend videokassetti, kõik hoolsalt siltidega varustatud, kuupäev, kontsert, toimumiskoht ja muusikapala isa korraliku käekirjaga peale märgitud. Tänu proua Berryle oli Elodie käsutuses Londoni kindlasti üks viimaseid videomagnetofone, ja nüüd ühendaski ta selle oma teleriga.

      Ta võttis suvalise videokasseti ja pani videomagnetofoni.

      Äkki käis kõhusopis närviline võbelus.

      Videokassett polnud täielikult tagasi keritud ja tuba täitus otsekohe muusikaga. Lauren Adler, hinnatud tšellosolist ja Elodie ema, ilmus ekraanile suures plaanis. Ta polnud veel alustanud, vaid embas tšellot, pillikael enda kaelaga ühte põimunud, orkester selja taga mängimas. Sellel videol oli ta väga noor. Lõug oli püsti, pilk kinni dirigendil; pikad juuksed valgusid kosena üle õlgade selga mööda alla. Ta ootas. Lavatuled valgustasid üht näopoolt, jättes teise dramaatiliselt varju. Ta kandis peenikeste õlapaeltega mustast atlass-siidist kleiti, kaunid käsivarred – petlikult haprad, ent tugevad – olid paljad. Ta ei kandnud mingeid ehteid peale kuldse abielusõrmuse; sõrmed toetusid pillikeeltele,