Kellassepa tütar. Kate Morton

oli raudvärav, kust aedkannikesi täis kasvanud jalgtee viis majatagusesse aeda. Šablooni abil tehtud mustad kirjatähed ja osutav sõrm majaesisel valgel telliskivisambal andsid teada, et siinpool asub „Aiamajakorter”. Värav polnud riivis ja Elodie läks sisse. Jalgtee lõpus oli tagumises aiasopis kuur, ukse kohal puust nikerdatud silt „Ateljee”.

      Ateljee uks seisis paokil. Elodie lükkas ukse valla ning seisis nagu ikka silmitsi intrigeerivate esemete uskumatu kollektsiooniga. Vastu Victoria ajastu trükipressi oli toetatud sinine võidusõidujalgratas ning seinaääri palistas terve rida puidust töölaudu. Töölauad olid täis vanamoelisi vidinaid ja kaadervärke: lampe ja kelli, raadioid ja kirjutusmasinaid, mis nügisid metallkandikuid, kus lebasid masinal kirjutatud hõrgult vanamoodsa väljanägemisega kirjad. Lauaalused kapid olid pungil kummalise kujuga varuosi ja salapäraseid tööriistu ning seintel rippus terve armee õlivärve ja tušisulepäid, mis oleksid võinud varju jätta mis tahes kunstikaupluse. „Halloo?” hõikas Elodie üle läve astudes. Ta silmas vanaonu kõrge kirjutuslaua juures ateljee tagaosas. „Tere, Tip!”

      Tip kiikas teda üle prillide, ent muidu polnud mingit üllatusmärki, et õetütretütar tema lävele ilmus. „Just õigel ajal. Kas sa ulataksid mulle kõige pisema uuritsa?”

      Elodie võttis osutatud töövahendi seinalt ja ulatas üle laua.

      „Nii juba läheb,” ütles Tip ja uuristas õrna süvendi. „Nõndaks … mida siis maailmas ka uut kuulukse?” Just nagu oleks Elodie tunni aja eest korraks välja läinud, et poest süüa tuua.

      „Ma abiellun.”

      „Abiellud? Kas sa polegi kümneaastane?”

      „Nüüd juba väheke vanem. Loodan, et saad tulla. Saatsin sulle kutse.”

      „Saatsid või? Kas ma sain ta kätte?” Tip viipas uksele kõige lähemal seisva töölaua servale kuhjunud paberihunnikule. Elektriarvete ja kinnisvarafirmade reklaamvoldikute vahel silmas Elodie kvaliteetsest kreemikasvalgest kaltsupaberist ümbrikku, Penelope enda välja valitud ja adresseeritud. Seda polnud avatud. „Kas teen lahti?” Elodie tõstis ümbriku servapidi üles.

      „Sa oled ju siin. Samahästi võiksid mind ise kõige olulisemate asjade suhtes valgustada.”

      Elodie võttis Tipi vastas laua taga istet. „See toimub kuu aja pärast, kahekümne kuuendal, see on laupäev. Midagi pole vaja, tule ainult kohale. Isa ütles, et sõidutab su hea meelega sinna ja tagasi.”

      „Sõidutab?”

      „Selle koha nimi on Southrop, see on üks Cotswoldsi küla.”

      „Southrop.” Tip keskendus joonele, mida ta mõtles uuristada. „Miks just Southrop?”

      „Mu kihlatu ema tunneb ühte inimest, kellel on seal peopidamis-koht. Ma ise pole seal tegelikult kordagi käinud, aga nädalavahetusel lähen ja viskan pilgu peale. Kas sulle on see paik tuttav?”

      „Kena koht. Pole sinna juba aastaid sattunud. Loodetavasti pole seda progressi käigus hävitatud.” Ta teritas uuritsat Jaapani luisuga ja uuris tulemust ripplambi all. „Ikka seesama noormees, mis? David, Daniel …”

      „Danny. – Ei.”

      „Kahju, mulle ta meeldis. Huvitavad tervishoiualased ideed, mul oleks nagu meeles. Kas ta kirjutab ikka veel seda oma doktoritööd?”

      „Minu teada küll.”

      „Midagi selle kohta, et meil tuleks omaks võtta sama süsteem mis Peruus?”

      „Brasiilias.”

      „Justament. Ja see praegune? Tema nimi on …?”

      „Alastair.”

      „Alastair. Kas tema on ka arst?”

      „Ei, ta töötab Citys.”

      „Pangandus?”

      „Varade ülesostmine.”

      „Aa.” Tip hõõrus tera pehme lapiga. „Järelikult tubli mees?”

      „Jah.”

      „Lahke?”

      „Jah.”

      „Lõbus?”

      „Armastab nalja.”

      „See on hea. Tähtis on valida selline inimene, kes oskab sind naerma ajada. Seda rääkis mulle ema, ja polnud asja, mille kohta tema poleks üht-teist teadnud.” Tip vedas uuritsaga piki ette joonistatud looget. Tal oli käsil jõepilt; oli näha, et vastne joon moodustab osa veevoolust. „Tead, su ema käis ka enne oma pulmi minu poolt läbi. Istus täpselt seal kus sina praegu.”

      „Kas tema jahtis ka RSVP-vastust?”

      Elodie tegi nalja, aga Tip ei naernud. „Mingis mõttes tuli ta sinust rääkima. Oli natuke aega tagasi avastanud, et on rase.” Tip silus oma linoleumitükki, surus pöidlaga üht õhukest lahtist ribakest ülaservas. „See oli talle raske aeg, ta ei tundnud end hästi. Olin tema pärast mures.”

      Elodiel oli ebamäärane mälestus, nagu oleks talle räägitud, et esimestel raseduskuudel vaevasid ema hommikused iiveldushood. Isa sõnutsi oli Lauren Adleril just raseduse pärast tulnud üks esinemine ära jätta. „Mind polnud plaanis, nojah.”

      „Ega vist,” nõustus Tip. „Aga sind armastati, mis on vaieldamatult palju olulisem.”

      Kummaline oli kujutleda, kuidas ema, noor naine, istus rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi selsamal toolil, kus praegu istub tema, ning rääkis lapsest, kellest sai Elodie. See süütas Elodies ühtekuuluvustunde. Üldiselt ju ei mõelnud ta emast kui oma eakaaslasest. „Kas ta muretses, et lapsesaamine tõmbab ta karjäärile kriipsu peale?”

      „Arusaadavalt. Aeg oli siis teistsugune. Ja kõik oli keeruline. Tal vedas, et Winston, su isa, ette astus.”

      Veidravõitu väljendi peale, mida Tip tema isa kohta kasutas – just nagu oleks isa Elodie ilmaletuleku puhul end vabatahtlikult mingisse väeteenistusse möllinud –, tõmbus Elodie kaitsesse. „Minu arust ei võtnud ta seda kui mingit ohvrit. Isa oli ema üle uhke. Mõtteviisilt oli ta oma ajast ees. Isa ei pidanud mingil juhul endastmõistetavaks, et naine peaks ameti ainult sellepärast maha jätma, et on naine.”

      Tip heitis talle üle prillide arupidava pilgu. Oleks just nagu tahtnud midagi öelda, kuid jättis siiski ütlemata, ja nii sigines nende vahele ebamugav vaikus.

      Elodiel oli tunne, just nagu peaks ta oma isa kaitsma. Just nagu peaks ta ka ennast kaitsma, ja ema. Nende olukord oli olnud unikaalne, Lauren Adler oli olnud unikaalne. Ent isa polnud mingi märter ning teda polnud vaja haletseda. Isale meeldis olla õpetaja; palju kordi oli ta Elodiele rääkinud, et õpetajatöö on ta kutsumus. „Isal oli asi algusest peale klaar,” lausus ta. „Temagi oli väga hea muusik, kuid sai aru, et ema talent oli teistsuguse kaliibriga; et ema koht oli laval. Isa oli tema suurim fänn.”

      Valjusti välja öeldult kõlas see kulunult, magedalt, aga Tip naeris ja Elodie tundis, kuidas see kummaline pinge hajub. „Seda ta oli,” kinnitas Tip. „Ei hakka vastu vaidlema.”

      „Igaüks ei saa olla geenius.”

      Tip naeratas talle lahkelt. „Kes teaks seda veel paremini kui mina.”

      „Vaatasin ema kontsertide videoid.”

      „Ah soo.”

      „Orelimängu asemel tulevad pulmatseremooniale ema tšellopalad. Mina pean välja valima, aga see pole lihtne.”

      Tip pani uuritsa käest. „Kui ma teda esimest korda mängimas kuulsin, oli ta nelja-aastane. Mängis Bachi. Hea, kui ma nii vanalt endale kingad õigesti jalga sain.”

      Elodie naeratas. „Kingadega ongi ausalt öeldes janti kui palju.” Ta näperdas töölaual lebava pulmakutse nurka. „Imelik oli neid videoid vaadata. Mõtlesin, et tunnen temaga sidet – et tuleb nagu mingi äratundmine …”

      „Olid alles väga noor, kui ta suri.”

      „Vanem kui ema siis, kui sa esimest korda