Valda Raud. Üks elu. Ela Tomson

ja kogub maailmas välja antud Salingeri teoseid, palub, et kirjastus saadaks talle eestikeelse romaani “Kuristik rukkis”.

      Ülo Alo:

      “Selle raamatu ilmumist pole võimalik üle hinnata, sest neid, keda selle kummaline kiirgus puudutas, polnud vähe. Meenutame kasvõi seda, missugune menu oli teosel meie kirjandushuviliste noorte ja kirjanikegi hulgas. Imetlusväärne, kuivõrd suupäraselt ning samal ajal kujundlikult ja originaalilähedaselt kõlab tõlkeromaani keel. Ja loomulikult ei jätnud “Kuristik rukkis” ükskõikseks Valda Rauda ennastki. Läksid mõned aastad ja ühiste kaante vahel ilmus tema tõlkes peaaegu kogu Salingeri looming.”

Ülo Alo. Viljandi ajaleht Tee Kommunismile 1980, nr. 15.

      1961.

      Jerome David Salinger. Kuristik rukkis.

      Tõlge inglise keelest – Valda Raud.

      ““Mida ta sulle ütles?”

      “Noh … teate, et elu on nagu mäng.” Ja et kuidas seda tuleb mängida ausalt ja reeglite kohaselt. Väga kenasti kõneles. Tähendab, ta ei rääkinud kõrgest lennust ega midagi. Kogu aeg kõneles ainult sellest, et elu on mäng ja sedaviisi.

      “Elu on t õ e s t i mäng, mu poiss. Elu on t õ e s t i mäng, mida tuleb mängida reeglite kohaselt.”

      “Jah, sir, ma tean, et see on nii. Ma tean seda.”

      Või mäng – mingu seenele. Mis mäng see on! Kui sa satud sellele poolele, kus kõik on tõesti täitsa elukullid koos, siis on mäng mis mäng, ma ei vaidle vastu. Kui sa aga satud t e i s e l e poolele, kus neid elukulle ei ole, mis mäng see siis enam on? Pole mäng ega midagi. Mitte sinnapoolegi.”

Jerome David Salinger. Kuristik rukkis. Loomingu Raamatukogu 1961, nr. 32–34. 75

      Mart Raud, Debora Vaarandi, Juhan Smuul ja Valda Raud Kiievis. 1964.

      POEEDI PROUA

      1. september 1963, Anu Tallinnast emale Käärikule:

      Kallis empsu! Üks hea laps kirjutab ikka oma vanematele kirja, kui ilma postikuluta läbi saab. Täna oli esimene koolipäev. Õppejõud toredad. Joonistamist – Muuga33, maalimist – Bormeister34, kompossi – Adamson35. 15. septembrist hakkame uue maja ehitusplatsi ette valmistama, tunnid on kella 8–12, lammutustööd k 12–16. Nii et praegu maaletuleku plaani just pole. Täna jumalat, et su laps uudismaale ei saanud. Ma ise tänan ka. Seal oli seitseteist surmajuhtumit (õnnetused). Vahepeal olid peaaegu näljas. Alla kümne tunni tööd mitte üks päev. Põdesid hirmsaid palavikuhaigusi. Vahepeal oli toiduks olnud ainult suhkur ja leib. Jumal tänatud, meie insta rahvas tuli ikka tervelt ja terves koosseisus tagasi. Mõned on ebanormaalselt paksuks läinud ja tursunud nägudega, mõned jube kõhnad. Surmajuhtumid olnud kõik Leningradi oblasti omade seast. Kõik ütlevad, et oli ka toredat. Aga üldiselt paistavad nad kaunis masendatud olevat sellest, mida nad oma silmaga nägid. Nüüd lõpetan. Olge rõõmsad. Korjake seeni ja püüdke kala, tehke tööd. Kas kurke on? Küll tahaks ube. Kui viitsid, kirjuta mulle väike kirjake, kodus üksinda olles mul päris rõõm seda saada. Musi. Anu

      Anu tudengipõlves.

      September 1963. Kiri emalt Anule:

      Kallis Antsik! Pai laps ikka, kes lapsevanematele vahel ka kirjutab. Õppejõudude puhul võin sind nähtavasti õnnitleda, küll on hea, et sellest igavaks luitunud ringist ometi välja pääseb. Niimoodi õpib ometi ka midagi uut. Uudismaa uudised on muidugi üsna masendavad. Peame tõesti taevast tänama, et sina oma üleväsimuse ja südamehäirega sinna ei sattunud. Ma siiski väga tahaksin, et sa korraks siia supsad, kui sa aga ei saa tulla, siis kirjuta, sõidan ise korraks Tallinna. Sina, muide, jätsid mulle selle kõige tähtsama asja saatmata, mul oleks tarvis Sillitoe raamatut “Key to the Door”36, see asub arvatavasti sinu toas voodipäitsi poolses raamatukapis. Kui leiad, too ka venekeelne, mis vist on Mamma toas akna peal. Kui ei leia, too ainult ingliskeelne. Nüüd siis sellest, kuidas oleme elanud. Pole laita ega ka eriliselt kiita. Nii nagu alati, on mul isaga olles palju tööd, olen katsunud teda hästi sööta ja ka kalal käime tal Kaaroga vastas, vahel ka teda alla jõele saatmas. Tervis on tal keskmine, mõnikord ägedad astmahood, siis jälle tükk aega üsna head tuju ja enesetunnet. Viimaks ometi leidsin lahenduse isa vesti kudumiseks, seesama muster, ühekordsest lõngast, aga jämedate varrastega. Mul on seljatükk juba peaaegu valmis. Kui sa ära sõitsid, küll siis Kaaro oli melanhoolne, ohkis ja puhkis, nii et rinnad ragisesid. Aga nüüd on ta jälle ära harjunud. Sööb ta hästi, iga päev käime temaga piimal ja jõe ääres, aga korda pean kõvasti, tuppa ma teda suurt ei lase. Ela hästi, ole pai laps ja õpi ilusti. Bye-bye! Emme

      Anu Kunstiinstituudi peol. Taga Regina Guli. 1960. aastad.

      Väike Rein vanaisa Mardi süles.

      1964, 22. aprill, Valdalt Tallinnast Mart Rauale Jaltasse:

      Kallis lõunamaa Heinaritsikas või ikka Laulurästas! Juba jälle on minu kirjakord, eks ole! Käisin Shakespeare’i õhtul Kirjanike Majas. Aga selle päratu kuulsa klassiku pärast jäin ühe natuke vähem kuulsa klassiku loomingu esitusest jällegi ilma – televisioonis loeti kell 21.15 ette sinu “Silmatera”, väikeste kärbetega minu loal (!) ja ma oleksin tahtnud hirmsasti kuulata, aga kõige parema tahtmise juures ei jõudnud kusagile vaatama. Ma ei tea isegi, kes luges. Täna on sünnipäev veel Eno Ainol37, ma arvasin, et see oli eile, läksime eile õhtul Anuga sinna, oli armas ja kena olemine. Väike Rein-poiss38 on tõepoolest kombude kombu, ilmatu armas, väikese maheda vallatamisega, ja paistab olevat õige laheda nutiga. Pühapäeval sain Londonist jälle ühe raamatupaki nelja raamatuga, saadab see ajakirjanik Stewart, kes kirjutada ei viitsi. Nende hulgas on üks raamat, mida ma hirmsasti ihaldasin – Virginia Woolfi “Tuletorni juurde”. Ma olen unine ja tahan magada ja ega ma sulle kõike ilma ka kokku kirjutada ei jõua. Sellepärast – ela hästi, ma emban sind ja surun õrnalt oma rinnale 23. abieluaasta kaheteistkümnendal kuul. Sinu naine Valda

      P. S. Magasin juba ära, on uus päev, Shakespeare’i sünnipäev ja Irdi Kaarel vist peab juba Stratfordis kõnet.

      Linda kõlistas ja rääkis, et “Silmatera” olnud väga meeldiv. Lugesid Aksel Orav, Evi Rauer ja veel keegi kolmas, keda ta ei mäleta. Lähen pruukosti võtma. Seesama sinu naine ikka.

      Juuni 1964. Kiri kooliõde Heljale39 USA-sse:

      Kallis Helja! Sellest on nüüd juba neli-viis aastat, kui sain Sinu aadressi, aga ikka ei ole minust kirjutajat olnud. Alles möödunud sügisest alates, kui käisin Inglismaal, on mul siginenud kirjavahetus paari inglasega ja peale selle vahetan mõtteid ühe mulle võhivõõra Kentucky Lõviga, Salingeri uurijaga, kes kirjutas mulle kui “Catcher in the Rye”40 tõlkijale ja see korrepondents ongi pidama jäänud. Sinust ma ei ole enam suuremat kuulnud, kontakt kooliõdedegagi on loiuks jäänud. Möödunud nädalal lõpetas mittestatsionaarselt Tartu Ülikooli Ursula Põks41. Ta töötab ühe meie noorteajakirja (“Noorus”) toimetuses ja ta on ütlemata tore, ma ei oleks võinud arvatagi, et me nii sõbraks saame – kõigist meie kooliõdedest on tema mulle kõige lähem ja huvitavam. Temalt ma kuulsingi möödunud aastal, et oled mehele läinud. Olen Sulle tihti mõelnud, vist ei ole kellegagi peale sinu sidunud mind nii lähedane sõprus.

33

Leili Muuga (1922–2016), Eesti maalikunstnik. Aastatel 1962–1977 ERKI õppejõud, hiljem vabakunstnik.

34

Märt (Mart) Bormeister (1916–1991), maalikunstnik ja pedagoog. Tema maaliloomingut iseloomustavad realistlikult kujutatud maastikud ja linnavaated, viljeles ka nn. ajaloolisi maale.

35

Mari Adamson (1908–2000), tekstiilikunstnik, Adamson-Ericu abikaasa. Aastatel 1944–1977 ERKI õppejõud.

36

Alan Sillitoe romaan “Ukse võti” (Valda Raua tõlge) ilmus Eesti Raamatu sarjas “XX sajandi raamat” 1967. aastal.

37

Aino Pervik (1932, a-st 1961 Raud), kirjanik, Eno Raua abikaasa. Populaarsete lasteraamatute “Kunksmoor” (1973), “Arabella, mereröövli tütar” (1982), “Kallis härra Q” (1992) jt. autor. Kirjutanud ka novelle, luuletusi, kirjanduskriitikat.

38

Rein Raud (1961), Aino Perviku ja Eno Raua poeg. Kirjanik, tõlkija, pedagoog, japanist. Dr. phil. (1994, Helsingi Ülikool). Tallinna Ülikooli rektor 2006–2011.

39

Helja Aulik-Mills oli Valda kooliõde Elfriede Lenderi Eragümnaasiumis.

40

J. D. Salingeri romaan “Kuristik rukkis” ilmus Valda Raua tõlkes 1961. aastal.

41

Ursula Põks (1919–2006), tõlkija ja toimetaja. Oli Valda Raua kooliõde Elfriede Lenderi Eragümnaasiumis ja hiljem tema ustav sõber. Töötas aastaid ajakirja Noorus ja ajalehe Sirp toimetuses.