Valda Raud. Üks elu. Ela Tomson

autoritest olen tõlkinud Dreiserit, Hemingwayd, Salingeri, Mark Twaini ja alles üsna hiljuti andsin kirjastusele ära Harper Lee “To Kill a Mockingbird”.42 See raamat meeldib mulle väga ja eestikeelne tõlge ilmub juba sel aastal. Mart oli vahepeal üsna haige ja ei ole terve nüüdki – tal on krooniline bronhiit ja tulevaks talveks ei taha tohtrid tal enam hästi lubada Tallinnasse jääda. Sõidab vist novembrist alates Jaltasse. Ka kevadet vastu võtmas oli ta Krimmis ja mina käisin tal seal järel. See oli ütlemata ilus reis – Jalta säras noores roheluses ja kirendas märatsevas õitemöllus. Suved me veedame Viljandimaal Mardi kodukohas, vanas talus. Kuna mul Tartumaaga on sidemed katkenud, olen seda Viljandimaa paika hakanud armastama nagu oma kodu. Ootan päris põnevusega homset maalesõitu. Meil on kaks last, mõlemad juba täiskasvanud – tütar Anu, 21 aastat vana ja poeg Annus43, 18 aastat vana. Anu on vaikne, tagasihoidlik, andekas ja hea huumoriga neiu, õpib Kunstiinstituudis tekstiili, kolmandal kursusel. Lõpetas just oma esimese rüiuvaiba kudumise ja sõitis Tartusse Etnograafiamuuseumi vanu kangaid ja mustreid joonistama. Poeg on meil omamoodi Holden44 – pikk, ilus, tundlik, aga vahel laisavõitu, lõpetas möödunud aastal keskkooli. Nii et ma ei või oma elu üle nuriseda. Sõjajärgseil aastail oli raskem, nüüd on parem, majanduslikult lahedam. Ja naljast ja naerust ei ole meil puudus, Mart on muidugi võrratu lõuapuu, aga ega noorsugu ka palju maha ei jää. Eks kulla sõber, kui see kiri peaks Sind leidma, lase endast kuulda. Lennuposti kirjad tulevad teie maalt meie maale üsnagi kähku. Valda

      7. august 1964. Valda Käärikult Mardile Tallinna:

      Tere, kallis Mardike-Pardike! Tööd on palju, iga päev üks rohimine. Aga kui mõelda, kuivõrd on siiski iga Kääriku nurgake, iga jalatäis maad siin seotud sinu teostega, siis oleks siiski patt siin seda asja laokile lasta.

      24. november 1964. Valda Mardile Jaltasse:

      Kullakallis Mart! Süda natuke kripeldab: mis see Mart ometi vahib, et juba ei saada teadet õnneliku päralejõudmise kohta Krimmi, soojale maale? Aga ehk võttis Moskva lörtsisadu ja reisiväsimus-vapustus mehe maha. Öösel tulevad sihukesed mõtted. Loodan siiski, et oled terve või enamvähem nii, või kui ongi halvem, eks siis käepärased targad tohtrid kohe aita. See nädalakene pärast sinu ärasõitu kadus nagu silmapilk. Paar päeva tegin tööd, lõpetasin ära esimese jutu tõlkimise. Pühapäeva hommikupoolikul käisime fotosnikkudega Kadriorus pildistamas ja aparaati proovimas, oli külm ja päikesepaisteline, küllalt käre. Pühapäeva õhtul oli meil siis see Annuse sõjaväkke saatmise pidu. Neiud-noorikud ise korraldasid, nii et väga palju vaeva meil sellega ei olnud. Alles hommikul kell pool viis läksid viimased külalised ära. Peale Milla oli veel paar õige huvitavat tüdrukut. Eriti meeldis mulle üks priske Tsirgulinna piiga. Annus läks ära täna hommikul õige vara. Eile oli väga külm ilm, aga täna ladiseb lörtsi ja lobjakat nii mis hirmus. Loodan, et seal lõunamaal on ilm sinu vastu ikka sõbralik. Anu ei ole oma pidutsemist veel jätnud, neil on täna kateedri õhtu, Mari Adamsoni kulu ja kirjadega, aga studendid ise korraldavad, teevad võileivad ja muu. Annus saatis sulle tuhat tervist, ta oli tubli poiss, et su asjad maalt ära tõi. Natuke tühi ja imelik on muidugi, aga mina igatahes ei mõtle mingitele sentimentaalsetele tundmustele alistuda, vaid teen usinasti tööd, ja küll see siis end hiljem ära tasub ja siis on jälle tore koos olla. Rohkem uudist ei ole. Kallistan sind, suudlen kirglikult ja katsun nõiduda siit kaugelt maalt, et sa hästi terve oleksid. Kui arstid omaltpoolt ka natuke nõiuvad, ehk siis aitab. Kirjuta ruttu! PEAD! Sinu oma Valda.

      Kell 18. 40 Tuligi telegramm, et jõudsid pärale. Horošoo! Ole sa terve saatmast ja olemast.

      3. detsember 1964. Mart Valdale Jaltast:

      Parem on mul iga päev, aga täna on tunduvalt kergem. Niisugust ravi ei saa iga päev. Püüan seda vääriliselt vastu võtta. Hakkasin siin tasapisi teada saama, et oskan ja suudan küll veel laule teha, kui tervist on. Vabanda, olen sunnitud praegu lõpetama, sest mulle toodi tuppa lõhnav kohvikann. Suudlen sind oma hääletult ja sügavalt hingavale rinnale surudes. Tervita meie tütart ja ütle talle, et isa ikka veel usub tema kuulumist kirjaoskajate suurde, eesrindlikku armeesse. Martin, mees ja isa, ütleb seda.

      Leningrad.

      15. detsember 1964. Valda Mardile Jaltas:

      Kallis Mart! Anna andeks, et ma sulle kohe ei vastanud – olen vahepeal sinu käest saanud juba kolm kirja. Nüüd panen kõik verstapikkuselt paberile, sest mul on palju, millest pajatada. Esmalt sellest, kuidas ma kaks päeva Leningradis olin ja kuidas me siin Anuga kaks päeva oma kauget külalist vastu võtsime. Forman45 tuli 3. detsembril Moskvasse, kus tal oli nädal aega tööalaseid nõupidamisi. Moskvast ta helistas ja tuletas meelde minu lubadust temaga Ermitaažis pilte vaadata. Ju ma muidugi lubasin, kui sellest juttu oli. Ja mul ei olnudki midagi selle mineku vastu. Tuba õnnestus kinni panna Astoria hotellis. Sõit läks mul natuke kehvasti – olime kahekesi kupees ühe “admiraliga”, kes oli ütlemata purjus. Ta pakkus mulle vahetpidamata suitsu ja kordas kolme küsimust: kuhu ma sõidan, milleks ma lähen, kui kauaks jään. Ja lisas, et Astoria hotell pole suurem asi. Siis katsusime veidi puhata ja ta küsis ka, kas ta tohiks minu juurde magama tulla, aga kui ma kaunis ägedalt protesteerisin, läks ta kenasti oma koikusse tagasi. Siples ja oigas hirmsasti ja suitsetas vahetpidmata, nii et ma ei saanud selle kära-müra ja ärevuse pärast sõba kah silmale. Muide, ma ei kahtle, et see oli kaunis kena inimene, ülikooli haridusega ja puha, ja hommikul ei jätnud ta käitumine vähematki soovida, oli teine ainult veidi häbelik. Tal oli olnud mingi isiklik vapustus, oli käinud Tallinnas kohtumas kellegagi, keda ta pidavat kangesti armastama ja ju ta seal Pirita restoranis oma suure õnne ja õnnetusega veidi ülearu võttis. Hommikul ootasid mind Astorias juba Forman ja teda saatev armeenlane Grigori Joanisjan, mingi kultuurisidemete komitee kõrgem asjamees. Sõime restoranis hommikust, siis sain toa, pesin ja sätitasin ennast ja sõitsime autoga, mis armeenlasel kogu aeg käsutada ja kasutada oli, Lenfilmi stuudiosse Grigori Kozintseviga kokku saama. Sa tead ju, Kozintsev on “Hamleti” filmi tegija. Forman ja armeenlane olid mõlemad temaga enne tuttavad ja Kozintsev rõõmustas neid nähes tõsiselt. Ta ise oli nii ütlemata armas ja sümpaatne inimene, mille taolist haruharva ette tuleb. Mina olin kaunis vakka, kui nad seal neid asju arutasid, ei tea filmiasjandusest suurt midagi, aga huvitav oli siiski kuulata. Siis sõime lõunat, puhkasime veidi, käisin DLT kaubamajas endale sukki ostmas ja õhtul läksime Kirovi teatrisse “Giselle’i” vaatama. Oli haruldane etendus. Ainult ma olin hirmus väsinud, see võttis mõnevõrra sära vähemaks. Ilm oli kogu aeg paksult sompus ja udune.

      Järgmisel hommikul, kui olin vannis käinud ja kohvi joonud, tundsin end märksa paremini. Forman, kes on näinud peaaegu kõiki suuremaid Euroopa kunstigaleriisid, ei varjanud Ermitaažis oma imetlust. Mina tundsin end nagu kala vees, olen vahepeal palju kunstiajalooga tegemist teinud ja suur osa pilte on reproduktsioonidelt tuttavad. Armeenlasest sõber nautis asja muus osas küll, ainult leidis, et me pühendasime liiga palju aega Gauguinile ja Matisse’ile (kaks saalitäit Matisse’i, ja mina olin Anuga just parajasti lugenud üht venekeelset raamatut tema kohta). Picasso aga ajas vaese mehe lausa tujust ära. Forman ainult naeris. Hiljem läks armeenlane jälle lahkeks ja muhedaks ja kaebas, et tema tahtnuks ka Tallinna tulla, aga Forman kutsunud teda kaasa nii moka otsast. Mina katsusin küll mitte moka otsast kutsuda, aga ta jäi kindlaks ja nii me sõitsimegi Tallinnasse Formaniga kahekesi. Üldse Leningrad meeldis mulle väga ja ma imestan, et me ei ole sinuga mahti saanud sinna vahest käima minna. “Admiralil” ei olnud õigus või on tal halb maitse, mulle jättis Astoria hotell ütlemata armsa mulje. Head, rahulikud, siirad inimesed, seesama südamlik vene sort, keda sai sõja ajal tundma õpitud. Ilmad on pahad, pahad, pahad. Leningradis paks udu, Tallinnas oli täna öösel suur torm tugevate vihmahoogudega. Kõik on hall ja lögane. Mõtlen kergendustundega, et Must meri siiski loksutab sulle sõbralikumat tuuleõhku. Edasi. Laupäeva varahommikul jõudsime vihmasajusesse Tallinna. Jälle magamata öö, sest Formanil õlg hirmsasti valutas, närvipõletik. Anu oli meil jaamas vastas, sõitsime kohe meie poole, kuna hotelli sai ta alles laupäeva

42

Harper Lee romaan, eestikeelse pealkirjaga “Tappa laulurästast”, ilmus Valda Raua tõlkes Eesti Raamatu väljaandena 1964. aastal.

43

Annus Raud (1945), Valda ja Mart Raua poeg, Anu Raua vend. Tõlkija ja mitmete raamatute koostaja. Nt. on kirjastuselt Odamees 2005. aastal ilmunud Annus Raua koostatud raamat “21 maailmakuulsat diplomaati”, 2012. aastal “21 maailmakuulsat kunstnikku”.

44

Holden Caulfield – Jerome David Salingeri romaani “Kuristik rukkis” 17-aastane peategelane.

45

Stanley Forman (1921–2013), briti filmiprodutsent. Formani firma Educational & Television Films lõi sõjajärgsetel aastakümnetel mahuka filmiarhiivi, mis koosneb tollase idabloki riikides toodetud dokumentaalfilmidest. 2002. aastal annetas ta selle unikaalse arhiivi Briti Filmiinstituudile (British Film Institute).