Valda Raud. Üks elu. Ela Tomson

kirglikust forellipüüdjast vennaga. Koht oli Valgemetsa. Seal, Valgemetsal, tutvusin Mart Rauaga11. Ta suvitas koos Valmar Adamsiga12 Valgemetsa pansionaadis. Pärast seda piiras ta mind uskumatu järjekindlusega.

      Mart Raua käega kirjutatud märkmikuleheke: Tartu, 4. jaan. 1941.

      Ükskord oli irmus ilm. Ei olnd soe, vaid oli külm.

      Ma läksin kõndma välja pääl, sis kindapaari leidsin sääl.

      Öine Tartu. 1941. EAA.2073.2.307.1 (AIS)

      Abiellusime 17. mail 1941, kuu aega enne [siinmail alanud] suure sõja algust. Meid pani paari tuim, luitunud ametnik Tartu igavas ja näotus perbüroos kusagil Emajõe lähedal. Siis sõime Segerlinis13 lõunat prantsuse veiniga ja läksime koju kohvi jooma. Ma küsisin Mardilt: “Mardikas, kas meil ikka elamise raha on?” Ta vastas, et ärgu ma muretsegu – leiva ja lillede jaoks ikka jätkub. Varsti tulid Sangad14 meile. Sang küsis Mardilt passi näha ja Mart ulatas pahaaimamatult. Sang vaatas, uuris ja ütles siis: “Aga Mart, sa oled ju täna naise võtnud!” Mindi veini tooma ja pulmapidugi sai peetud. Muide, ma olin täiesti vaba Mardile minema, sest mu unistuste prints oli eelmisel sügisel naise võtnud.

      Mart teadis juba mõnda aega, et sõda on tulekul. Õieti oli see juba alanud. Mina tõrkusin algul uskumast, optimist nagu ma olen, aga üldine pinge õhus võttis siiski tõsiseks. Mu isa represseeriti juunis – pandi 14. juunil Tallinnas Ülemiste jaamas küüditatavate rongi. Mina Tartus olin hingepõhjani vapustatud. Mõtlesin, et nüüd lähen, jooksen minema, peidan enda ära. Aga ei jõudnud veel tegutsema hakata, kui tuli Mart oma naljade, lugude, lohutussõnade ja armunud mehe olekuga ja veenis mind sedavõrd, et astusin Tartu jaamas evakueeritavate rongi, Petseri komnoorte vagunisse. Võtsin kaasa talvepalitu, suusasaapad, paar kampsunit, paari kingi ja – õnnis mõte! – vene-eesti väikese taskusõnastiku. Eestist evakueeritavate sihtpaigaks oli Uljanovsk Volga ääres. Olime seal ühes kabedas külas, aga ei mallanud olla kauem kui paar nädalat. Kordasime nagu jonnakad lapsed – tahame Uljanovskisse! Meile antigi hobuveok, ladusime sinna oma kimpsud-kompsud ja läksime jala läbi kaunite tammesalude Volga äärde, jõesadamasse. Pimedas laevaninas seistes tekkis loodusse sulandumise nukker-ülev tunne. Uljanovskisse meid ei lastud, pandi maha hoopis Saraatovis. Söödeti kõhud nuudli-seenesuppi täis ja siis – üle suure pika silla ida poole, Pugatšovskisse, väikesse stepilinna. Sealt veel härjaveokitega väikesesse Preobraženka külla Irgize jõe ääres. See oli Volga harujõgi. Sellesse külla jäin ma istuma peaaegu aastaks, 1942. aasta suveni, kui olid käimas Stalingradi lahingud. Preobraženka külas paigutati mind majja, kus oli pererahvaks keskealine lasteta abielupaar. Nad vihkasid nõukogude võimu kogu südamest ja ootasid sakslaste saabumist. Emand ei vaevunud seda ka varjama ja ta mõisteti kolmeks aastaks kinni. Jäin kahekesi tema sadulsepast mehega. Kui ilmad lubasid, käisin mahorkasovhoosis tööl. Päevapalgast jätkus parajasti lõunasöögiks sovhoosi sööklas. Õhtuti istusin toas suure kirstu peal, mis oli mulle antud magamisasemeks, sõin oma leivapaiukit ja sihvkasid, mida oli igal pool vabalt võtta ja õppisin sõnastikust sõnu pähe. Vahel majutati meie majja insenerivägede ohvitsere. Nendelt sain veidi toidulisa ja ka vaimutoitu. Üks vanem insener õpetas mulle vene keelt ja andis lugeda Lev Tolstoi ja Maksim Gorki kirjavahetuse. See oli kaunis ekstravagantne õpik, aga mul oli sellest palju tulu. Teekaaslaste hulgas oli mul siginenud paar sõpra. Üks neist oli Petseri neiu, väiketaluniku tütar Manja, kes oli käinud Petseris eesti koolis ja oskas seega eesti keelt üsna vabalt. Ühel tuisusel veebruariõhtul lippas ta meile, ajaleht Pravda näpuvahel. Ta elas otse üle külatänava sovhoosi esimehe juures ja sai lugeda lehte, mida kogu küla peale oli ainult 2–3 eksemplari. “Oih, Valdakene,” hüüdis ta, “teie mehest on Pravdas midagi kirjutatud!” Oligi lugu sellest, et Jaroslavlis on moodustatud Eesti Kunstiansamblid ja et muude hulgas on seal ka kirjanikud Mart Raud ja Paul Rummo. Võtsime ruudupaberi, Manja aitas venekeelse kirja valmis kirjutada, murdsime kolmnurkselt kokku ja saatsime Pravda toimetusse. Olin saanud hea kosjasobitaja – varsti tuli Moskvast telegramm ja raha.

      Preobraženka, 19. märtsil 1942. Valda kiri Mardile:

      Oh sa mu rebasepoeg! Nüüd oled mul, Mardikas, sabapidi peos ega pääse enam kusagile. Kirjutasin Sulle eile väga hingelise kirja, vähemalt sama hingelise kui Tatjana Oneginile. Aga täna, kui olen leivad küpsetanud ja tööl käinud ja põrandad pesnud, läks meeleolu nii vapraks, et hakkas kena. Salakesi tunnistan siiski üles, et nendest paarist sõnast – “mina suudlen” ja “Sinu oma” oli mul suurem heameel kui millestki kunagi. Mäletad, kui lubasin siia, Liitu, kolhoosi praktikale sõita. Nüüd kestab see praktika juba ligemale aasta. Töötame praegu taimelavades ja umbes põhimõttel Eh võ devuški-podružki, Na menja napala lenn, Podmorgnu ja brigadiru, On postavit trudodenn” (Eh neiukesed-sõbratarid / mulle tuli laiskus kallale / teen brigadirile silma / paneb tööpäeva kirja.) Teatan, et olen terve ja esialgu elus, kui aga pean veel kauaks siia steppi jääma, suren päris kindlasti igavuse kätte. Päris leivata ma pole ja tuleval nädalal hakatakse meid jälle toitlustama kõigiti korralikult igavese ja muutumatu ja lõppematu kapsasupiga. Kaua lasid oodata seda telegrammi. Arvasin juba, et oled hoopis unustanud. Igatahes suur tänu raha eest, millega pole siin kahjuks midagi peale hakata ja paluks teinekord enam mitte minu peale kulutada. Otsisin sind ka sügisel. V.

      Mardi kiri.

      Moskva, 3. aprillil 1942. Mardi kiri Valdale:

      Kallis Minu Oma (?)! Kas ei ole päris kindel, et üsna varsti Sind näen? On ju? Elad. Oled olemas, hoolimata kõigest, mis olen pidanud taluma… Mu praegune kiri on katkendlik ja kiiresõnaline. Olin neil päevil väga väsinud ja kinni. Töötan Üleliidulises Raadiokomitees eestikeelsete raadiosaadete alal. Varem (jaanuari algusest) olin Kuibõševis, kust tuli siia üle tulla. Siin olen 14. märtsist. Homme lõppeva nädala kestes olen igal hommikul kell 5 platsis, et kella 7-seks saateks värsked uudised korras oleks. Ja ka muidu on tööd olnud nii rohkesti, et magada olen saanud 2–3 tundi öö kohta. Eile oli mul tööpäev täpselt 24-tunnine. Aga Sina – Siberi hulgus! Olen Sind otsinud nii, et iga Siberi külakubjas tunneb Su nime ja elulugu. Sadasid telegramme olen saatnud Leningradist, Tšeljabinskist, Kuibõševist iga tuule poole. Ja Sina? Ei mõistnud endast teatada NSV Liidu evakuatsiooni keskasutisele või Eesti NSV organitele? Saraatovi oblasti evakuatsiooniasutises Sind ka ei tunta. Alles hiljuti saime sealt teate, et nende oblastis sihukest ei ole. Olgu – aga mis edasi? Tuled Moskvasse tööle, eks? Kohe, paari päeva pärast, kui Andresen15 Jaroslavlist tagasi tuleb, ajan need asjad jutti. Aga muret teeb see, kuidas sa siia saad. Sõidud raudteel on praegu väga rasked. Arvan küll nii, et pean Sulle järele sõitma. Sinu olukorrast ei ole mul aimu. Tean vaid seda, et Sa Akošinos mu Tallinnast saadetud raha kätte ei saanud ja et see 1000 rubla vedeleb praegu kusagil. Võid olla lausa näljas ja paljaks varastatud. Aga – see ei tee midagi, kõigest saame üle, kui Sa ise alles oled. Oma Moskvast saadetud telegrammis palusin kohe kirjutada olukorrast. Muidugi lähevad meie kirjad vastamisi. Omapead Sa loodetavasti tulema ei hakka. Nii ei pääse Moskvasse. Veidi veel kannatust! Küll ma Su siia toon. Igal juhul püüan Sulle aga ise järele sõita. Kui Sa üksi sõitma hakkad, ei ole mul mingit rahu Sind oodata. Parem ole seal, kus oled, mõni raske päev rohkem. Suudlen ja kallistan Sind sama väga, nagu olen teinud kõik need valusad ja rasked päevad, mil olen Sind otsinud ja igatsenud asjata. Suur sõna – NÄGEMISENI! Sinu oma M. Moskva 9, Sobinovski pereulok 5, telefon K-430-23.

      Preobraženka, 7. mail 1942. Valda kiri Mardile:

      Kallis abikaas! Ilmaaegu Sa mind puistad üle etteheidetega oma esimeses kirjas mulle. Ometi elad siin maal juba kuid ja Sul poleks põhjust ei millegi üle imestada. Nii et ma pole Sulle sugugi nagu taevastkukkunud manna. Ikka vist armastad, kui nii palju vaeva nägid otsimisega. Aga veidi haavava küsimärgi panid küll “minu oma” sabasse. Tšuvaššide juurest tulime

11

Mart Raud (1903–1980), luuletaja. Aastast 1941 Valda abikaasa.

12

Valmar Adams (1899–1993), kirjanik ja kirjandusteadlane, õpetas ka kõnekunsti. 1941. aastal vangistasid ta Saksa okupatsioonivõimud, 1950–1955 oli Valmar Adams NSV Liidu vangilaagrites. Aastatel 1931–1974 (vaheaegadega) Tartu Ülikooli õppejõud.

13

Segerlin oli Eesti esimese iseseisvuse ajal Tartu restoran, mis sai nime omaniku, ettevõtliku taanlasest ärimehe Holger Segerlini järgi. 1935. aastast kandis restoran nime “Kuld Lõvi”. Ent nagu Valda Raua mälestustest ilmneb, oli rahva seas kasutusel ikka veel kunagine nimi – Segerlin.

14

Sangad – Kersti Merilaas ja August Sang (1914–1969), luuletaja ja tõlkija.

15

Nigol Andresen (1899–1985), kirjandusteadlane, tõlkija. Oli Eesti NSV riigitegelane.