Valda Raud. Üks elu. Ela Tomson

Villem Reimanniga47, kes lubas meid õhtupoolikul autoga ringi sõidutada. Reimann läks koju oma dieetlõunat sööma, meie külalisega kõigepealt Kirjanike Liitu, natuke aega istusime Samma48 juures. Siis läksime Gloriasse lõunat sööma. Reimann tuli meile sinna järele, viis meid juba hämarduvas valguses vanalinna vaatama ja sealt edasi laululava ja Pirita kloostri juurde. Siis läksime Reimannite poole kohvile. Reimann ise näis Formanile hästi meeldivat, kuid madaami suhtes oli ta kaunis reserveeritud, kui see üritas alustada väikest seltskondlikku klatšikeerutust.

      Järgmisel päeval kutsusime takso ja sõitsime tükk aega ringi. Käisime Vabaõhumuuseumis, Mustamäe uusehitustel, tiirutasime Nõmmel ringi, sõitsime Kose kaudu Piritale ja lõpetasime oma sõidu Kadrioru muuseumi ees. Ilm oli veidi parem, sadas lund ja Nõmme oma pihlakamarja kobaratega, mis praeguseni puude otsas, oli isegi ilus. Samuti Kose. Muuseum valmistas pettumuse – seal oli üleval mingi Aserbaidžaani kunstinäitus – väga halb. Meie oma Johaneid-Triike oli kaunis vähe. Kui Forman nägi üht [Valerian] Loigu49 tohutu suurt pannood (“Protestilaul”), mille muuseum oli hiljuti omandanud, siis ta ütles, et see on vist kõige halvem kunstiteose nimetusele pretendeeriv teos, mida ta on oma elus näinud. Aga Sirbis kiideti seda nii, et kõmises. Forman hõõrus meile seda Loiku veel kogu õhtu nina alla. Siis tulime meie poole. Ostsin klubist kolmveerandliitrise prantsuse konjaki (mitte kallim kui meie oma). Külla tulid Uno Laht50, kes selleks erilist soovi avaldas, siis Ursula ja Irene Tiivel.51 Pidid tulema veel Jaan Kross ja Ellen Niit, aga neil tuli viimasel hetkel midagi ette. Istusid need külalised meil õige kaua. Kui ära läksid, arutasime Formaniga taksot oodates veel natuke probleeme, mis mul olid tekkinud Faulkneri tõlkimisel. Sain magama alles kell kaks. Eile hommikul vara saatsin ta jaama (sõita tuli Leningradi kaudu, välismaalastel ei ole ette nähtud sõita Tallinnast Moskvasse otserongiga). Eile ma olin ütlemata lömmis, halvasti maganud, kuigi ma jõin konjakit ainult imenatuke, kohvi ehk aga liiga palju. Õhtul vedasin end siiski Linda [Viidingu] poole televiisorit vaatama: Linda Rummo helistas, et “Armsa luiskajaga”52 on asjad sealmaal. Lavastus ja üldse kõik, kuidas see oli tehtud, oli haruldane, selline, nagu ta minu arvates olema peab. Ei midagi ülearust ega õõnsat ega ülespuhutut, vaid range ja tundesügav. Tekst kõlas niivõrd hästi ja sujuvalt, et mu süda lausa rõõmustas meie ühise töö pärast. Nüüd siis pean jälle väga usinasti töö sisse minema, et oma Faulkneriga53 aastavahetuseks valmis jõuda. Saadan sulle natuke raha – esialgu kolmkümmend rubla, postkontorisse, nõudmiseni. Ma ei teadnud, kas sa tahad, et ma sanatooriumi saadan. Annuse käest oleme saanud sõjaväest mitu kirja, näib oma eluga lausa rahul olevat. Nad vist õpivad seal mingisuguses koolis. Kirjutab, et ainult kesk- ja rohkema haridusega rahvas. Hea, et oled Jaltas ja veel parem, kui ka mina seal edaspidi sinuga olla saan. Ela hästi, kallis sõber, kosu ja parane, küll siis laulud sulle esialgu vargsi, pärast juba julgemalt ligi hiilivad. Suudlen sind ja kallistan kõvasti. Sinu naine Valda

      19. detsembril. Valda kiri Mardile Jaltas:

      Minu armas väike pardikene, kelle nimi on mul Mardikene! Olen üksinda (koeraga kahekesi) kodus. Anu läks Krista54 sünnipäevale. On laupäeva õhtu. Tuba (sinu oma) on hästi soe. Tegin veidi tööd, käisin Kaaroga väljas jalutamas ja nüüd üritan kirjutada sulle kirja, näis, missugune tuleb – kas hea või tobe või asjalik. Kõigepealt olgu asjalik. Sinu näitemängude köite trükkitoimetamise tähtpäevaks on ette nähtud märts 1965. Katsu ennast läbi, kui arvad, et uue näidendi kirjutamisest võiks asja saada, siis oleks muidugi raamatu kaal mitmekordne. See on muidugi minu väga tagagsihoidlik arvamus ja otsustamine sinu asi. Sa siiski katsu seekord asju ka praktilisest küljest mõelda, sest rahadest ikkagi oleneb kaunis palju, kas saame koos olla või ei. Tahaksin küll kangesti märtsis või kunagi kevadepoole ka Jaltasse tulla. Maadlen oma Faulkneriga ja ei saa ega saa õhtule. Olen sellega nii palju vaeva näinud ja aega raisanud. Siiski peab ütlema, et jutt “Au”, mille ma sulle nüüd esimesena lugeda saadan, on omamoodi stiilne ja tundepinev. Olen väga huvitatud teada saama, kas sulle meeldib või ei meeldi. Forman näiteks ütles kohe, et Faulkner talle ei meeldi. Mind ka Faulkner ei vaimusta, ometi see looke võlus mind omamoodi. Muide, kui Hans Luigega55 lennuasjanduse sõnavara osas konsulteerisin, ujus üles üks väike naljakas lugu minu plikapõlvest. Need meie lennutiirutused Tallinna kohal said tehtud just sellistel väikestel lennukikökatsitel nagu on juttu Faulkneri novellis, kõik ikka hirmsa saladuskatte all papade-mammade eest. Luik rääkis, et ilmunud ma siis ükskord kokkulepitud ajal lennuväljale, hõberebasest boa ümber kaela (kardan, et see on tõsi küll). Mind topiti esimesse istmesse, seoti rihmadega kinni, aga hõberebane jäi ilusti kaela. Istmed olid pealt lahtised. Eks siis selle kuulsusrikka boa saba hakanud üleval õhus hirmsasti lipendama. Mu piloot mõelnud, et pagana päralt, kui see nüüd kaelast minema pääseb, siis saab Tallinna rahvas küll nalja! Eks ole liigutav lugu, Mart? Sellepärast just on ilus olla seitsmeteistkümneaastane, et ükski muu iga ei luba sul astuda lennukisse, hõberebaseboa ümber kaela. Kuule, Mart, kell on juba seitse minutit homse peal ja minul tarvis minna kotikese peale. Sain Lahe käest ühe huvitava Hemingway raamatu, vaja see ruttu läbi lugeda. Saad aru, ma pean juba magama minema. Ja tead mis, nalja mulle keegi suurt ei tee. Anu ainult õige natukene. Naerda ei ole ammu saanud nagu kord ja kohus ja üldse leian, et peale sinu ei oska keegi mind suurt naerutada ja sellepärast on elu mage. Aga teeme nii, et kui tulen Jaltasse, siis katsume kahekesi veel mõne väikese (või suurepoolse keskmise) nalja valmis teha. Oih, kell on veerand üks – võin niimoodi ruineerida oma jume ja näonaha! Ela hästi, keerutan sinu ümber paar tantsusammu. Muidu on mul hea elada, aga igav. Vot. Väike Valda

      1965.

      William Faulkner. Ja kui tore see siis on.

      Tõlge inglise keelest – Valda Raud.

      “Kobi sängü,” käsutas Rosie. “Seitsmeaastane poiss, ja kae mis kõneles.”

      “Kui sa lubad, et sa emale ära ei räägi, siis ma ütlen sulle, mis on su pakis, ja sa võid jõuluhommikul mulle viis senti anda,” ütlesin ma.

      “Kobi nüüd sängü!” käsutas Rosie. “Sa ja su viiesendiline! Tõepoolest kui ma usussi, et keski ti seast tege vanaisale kümnesendisegi kingituse, annassi ma umaltpuult õkva viis senti.”

      “Vanaisal pole kingitusi vaja,” ütlesin ma. “Ta on liiga vana.”

      “Hah,” ütles Rosie. “Vai liiga vana! Äkki mõni löüd, et sa oled naide viiesendiste jaoss liiga nuur? Mis sa siss ütlet?”

William Faulkner. Ümberpöörd. Loomingu Raamatukogu 1965, nr. 14. 91

      Tõlkija Urve Lehtsalu:

      Hemingway varasemasse loomingusse kuuluv “Ja päike tõuseb” ilmus V[alda] Raua tõlkes 1961. aastal. [–]

      Eelkõige tuleks peatuda V. Raua märkimisväärsel saavutusel – dialoogide tõlkeil. Kuidas säilitada tõlkes Hemingway kahekõnede siirust ja tõepärasust ning ühtlasi kohandada seda eesti keeles võimaliku väljendusviisiga? Raskus peitub siin suuresti ka asjaolus, et erinevalt inglise keelest iseloomustab eesti kõnekeelt arvukate partiklite, moraal-ja muude määrsõnade (aga, ju, küll, ometi, siiski jne.), samuti ki-liite tarvitamine. Autori stiili reetmata luua mulje elavast kõnest, mis on eesti keele seisukohalt idiomaatiline, – see nõuab tõlkijalt head keelevaistu. Paratamatult tuleb inglise kõnekeelele omane lakooniline, pealtnäha kiretu väljendusviis sageli asendada isikupärasemaga. Näiteid õnnestunud lahendustest:

      “This is country,” Bill said. – “Näe, kus alles maastik,” ütles Bill.

      “Aren’t you interested?” Bill asked. – “Noh, kas ei huvita või?” küsis Bill.

Urve Lehtsalu. Hemingway stiil

47

Villem Reimann (1906–1992), helilooja ja pedagoog.

48

Otto Samma (1912–1978), tõlkija ja toimetaja. Tõlkis eesti keelde vene kirjandust (L. Tolstoi, M. Gorki, M. Šolohhovi, B. Okudžava jpt. teoseid) ja ka eesti kirjandust vene keelde (Jaan Krossi teosed). Asutas 1957. aastal Loomingu Raamatukogu, oli selle esimene toimetaja a-ni 1973.

49

Valerian Loik (1904–1986), maalikunstnik. Lõpetas 1935 kõrgema kunstikooli Pallas Ado Vabbe õpilasena. Viljeles interjööri- ja aktimaali, natüürmorti ja portreed.

50

Uno Laht (1924–2008), kirjanik ja tõlkija. Oli Teises maailmasõjas NSV Liidu relvajõudude hävituspataljonis, aastatel 1944–1946 Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi operatiivtöötaja.

51

Irene Tiivel (1924–2017), oli väga hinnatud inglise keele õppejõud. Tõlkinud ja lavastanud näidendeid. Akadeemilise Inglise Klubi ja Akadeemilise Inglise Suusalaagri asutaja. Raamatu “Inglise meel inglise keeles” (2012) autor. Sai inglise keele õpetamise ja briti kultuuri tutvustamise eest Elizabeth II-selt Briti Impeeriumi Ordu autasu.

52

Jerome Kilty näidend “Armas luiskaja” (tõlge Valda Raud). Mängisid Linda Rummo (Stella Campbell) ja Ants Eskola (Bernard Shaw). Lavastas Voldemar Panso. Esietendus telelavastusena 1964. aastal. Kaks aastat hiljem lavastas Panso “Armsa luiskaja” Noorsooteatris, mängupaigaks Kadrioru loss.

53

William Faulkneri novellikogu “Ümberpöörd”, Valda Raua tõlge. Loomingu Raamatukogu 1965, nr. 14.

54

Krista Kajandu, moekunstnik. Anu Raua kursusekaaslane Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI), Tallinna Moemaja peakunstnik aastatel 1983–1994.

55

Hans Luik (1927–2017), kirjanik ja kirjanduskriitik, dramaturg ja tõlkija. Eestindanud vene (Tšehhov, Gogol, Turgenev, Tolstoi, Gorki) ja inglise (Bradbury, Nabokov, H. G. Wells jt.) kirjandust.