Valda Raud. Üks elu. Ela Tomson

saaks mõistagi ka Twaini “Valitud jutustustele” ühtteist ette heita. Ent oluline on hoopis muu: tõlkija trots, protest (selgesti tajutav veel praegugi) originaali orjaliku, puise vahendamise vastu, tema soov kirjaniku sõnakasutust, lauseiseärasusi, kujundeid eesti keele enda väljendusvahendite abil edasi anda. Tõlkinud ja järelsõnaga varustanud oli need Twaini lood Valda Raud.”

Enn Soosaar. Valda Raud 60. Keel ja Kirjandus 1980, nr. 1, lk 59–60.

      20. detsember 1964. Annuselt ajateenistusest:

      Tere, Vaarmarjalised! Suur aitäh ilusate kirjade eest! Teisipäeval on meil automaadi põmmutamine ja neljapäeval anname prisjaaga56. Täna on pühapäev, päev, mida kodus alati ikka oodatud sai, siin aga kipub olema igavamaid nädalas. Ei ole osanud selle vaba ajaga nii piiramatul hulgal (hommikust hilisõhtuni, välja arvatud kino, mõni loeng hommikul ja söögiajad). Päeval tõin raamatukogust Lermontovi, lugesin pool “Deemonit” vene keeles läbi, õhtul jätkan. Küll on tore, et teie inglis-mann meie pisukese “Kalevite kantsiga” rahule jäi ja teil tore rääkida-olla oli. Kangesti oleks seda Formanit ka ise näha tahtnud, sa oled temast nii palju toredat ja huvitavat rääkinud. Vist on aeg oma “kirjutuslaualt” see seapesa ära likvideerida ja kiri lõpetada. Minu tavaline koht kirjutamiseks on voodi otsa peal istudes aknalaua taga (kui see sõna siia sobib). Sõduritel on söögi kohta käibel “lobi”. Peab iseloomustama lahjat lurri, kus hernes hernest taga otsib. Kui teil on mulle veel pakk saatmata, siis natuke õunu – suurim soov peale “kölni vee pudeli”. Musisid mõlemale, Teie poig ja vennake.

      22. detsember. Mardile Jaltas:

      Kallis Mart! Vahepeal ma kuulsin sinu häält ja sain täna ka kirja. Kell 18.30 tuleb Simferoopoli lennuk ja sõidan Luise Vaherile57 vastu, nii nagu kokku lepitud. Muide, täna helistas Tiia Mölder58 Eesti Raadiost. Ütles, et neil uue aasta esimestel päevadel kange värsilugemise tahtmine ja ka raha natuke lahedamalt. Ütlesin, et täna hakkab üks värsilugu Simferoopolist siiapoole lendama, lubasin talle anda. Miks mitte! Ja kui veel rehkendada, et mul selle asjaga alati suured kasud mängus! Hah! Aga mis see siis tähendab, et sa oma unepuuduse minu kirja hilinemise arvele paned? Ma ei ole mingi kirjakirjutamise masin, niikuinii pean selle ameti varsti maha panema, töötegemise aega enam ei jäägi.

      Ajateenijana Nõukogude armees. Keskel Annus Raud.

      No pagan, sina siis oled see õige mõõduteadja, kui pikk üks kiri peab olema – lehekülg hõredat kriipseldust ja kõik! Mis ma nüüd siis pean tegema oma pika lohega, tüki otsast ära võtma või? Või mitmeks tükiks lõikama ja siis tükkhaaval posti panema? Tohoh tonti, sa ajad mind päris vihaseks.

      Kell 21.15. Tuligi Simferoopoli lennuk ja väga ilus oli aerodroomil vaadata, kui suur tulesilm sujuvalt lennurajale laskus. Ja oh sa poiss, milline tränn! Aga et sa kirjaneitsisid niisuguste maiste ülesannetega koormad, see sinust küll põrmugi kena ei ole. Meie külaline norskab nüüd vaikselt diivanil. Nassvärk nassvärgiks, kõige parem meel oli mul ikkagi “Rivilaulust”. Nii väga sinulik ja nii päratu tore! Molodets, Mart! Lase aga edasi laulu teha! Ela hästi, Mart ja olgu sul ikka rõõmsad mõtted. Soovin sulle head tervist ja enesetunnet ja ära unusta, et praegu oled just olukorras, mis on sulle hea ja mida oled taga igatsenud – heas tööõhkkonnas. Paremat on raske kusagil saavutada. Püüame veidi tööd virutada ja väga tahaksin umbes märtsis-aprillis Jaltat vaatama minna. Suudlen, Ikka Seesama

      Jalta. Mardi kirjast Valdale:

      RIVILAUL Annusele

      Mitu-setu poistesatsi rühib mööda märga platsi, sada jälge iga samm – sum-summ.

      Sammusummas, summasammus kõigil sama värvi vammus. Tuhat talda – trahh ja trahh! Sina kah.

      Üliandekad ja – targad, tainapead ja päevavargad.

      27. detsembril 1964. Valda kiri Mardile Jaltas:

      Kullakallis Mart! Sinu “Rivilaul” meeldis kõigile. Esimese jaanuari päeval loetakse see raadios ette, Vaarandile59 viisin ka ära, lubas susata veebruarikuu “Loomingusse”. Annusele saatsin eile “ahvi” teele, igasugust pühadetränni, õunu, natuke pähkleid ja sinu saadetud kastaneid ka kirjalõngaks, moosi, pastilaad, sidrunit ja kölni vee pudelis tilgake külmarohtu ka, nagu palutud. Sinu pärast mul süda veidi valutab, et ei saanud sulle sokke panderolli panna. Sokkidega oli lugu nimelt nii, et ma ei leidnud kodust sobivaid, aga kui hakkasin mööda kauplusi ringi jooksma, siis tuli välja, et Tallinna linnas ei olegi villaseid meeste sokke müügil. Nii et täna võtsin kodust ühe paari nõelumata ja ühe nõelutud sokke ja saadan nad teele. Ole veelkord tänatud kohvritäie pühadetränni eest! Luise on muidugi omaette number. Jutt jookseb sorinal. See, mida ta rääkis ühe draamaseminaril olnud naisisiku kohta, tegi mulle päratult nalja. No olevat draamamehed seal ükspäev pargis pingi peal hirmsat villast visanud, pikantsetel teemadel. Et millest ikka mehed mõnu tunnevad jne. Luise siis öelnud, et noh, eks naised võib-olla saa oma osa mõnust ka jne. Samal hetkel astunud tuntud naisdramaturg ligi ja löönud ka jutu sekka – et temale on viimase kuueteistkümne aasta jooksul ikka kõige suuremat mõnu ja naudingut ja rahuldust pakkunud tema töö linna täitevkomitee saadikuna. Luise ütles, et selle peale tõusnud niisugune naerumärul, mille taolist ta pole varem kuulnud-näinud. Vaata missugust hirmsat lora ma selles kirjas kokku kirjutan, vist on kõik Luise süü. Aga sa ise saatsid ta mulle majja, nii et kannata nüüd ära. Kirjastus oli helde, maksis mulle hea pataka raha. Sain kätte 850 rublikut, natuke oli võlga ka ja kingitusteks ja muuks kulus ka omajagu, aga 500 panin hoiukassasse ja elamise rahakest on veel kodus, nii et esialgu suuremat muret ei ole. Sul on ka taskuraha poolest vist juba näpud põhjas, palun kirjuta, kui palju saata ja kuidas sa soovid. Eile kohtasin tänaval Smuuli. Oli teine “Laulurästa”60 läbi lugenud ja kiitis tõlget nii mis hirmus. Kui see oli siiras, siis on mul hea meel küll. Aga illustratsioonid ja kaas on hirmsad. Järgmine kord nõukogu koosolekul kavatsen selle kohta mõne sõna öelda. 30. detsembril on Sirge61 juubel. Kuulsin Kirjanike Liidust, et Sirge oli meid juba taga ajanud, kas pidule – banketile tuleme. Hiljem kõlistas koju ja kutsus isiklikult. Mina, muide, tahangi minna. Kodus on tühjavõitu olek, Anu läheb sel õhtu Kunstiinstituudi peole. Vana-aasta õhtuks kutsus Anu Rank62 meid oma koju ja lähemegi. Imelik on olla esimest korda sel õhtul kodus pooliku perega. Sul, kallis Mart, on seal kindlasti rahvast ümber ja lõbus küllalt, nii et ärgem mingem nukraks. Anule ostsin kingituseks ühed kallid ja ilusad soome sukad peolkäimiseks, peenrahakoti (sinu kingitus näpati tal ära, kui ta Viru tänaval linna maalis) ja ühe kunstiraamatu. Anu kingib mulle uued maalitud kardinad minu tuppa, ma ise aitasin ka maalida. Sulle tahan kangesti uut kampsunit kinkida, aga anna mulle veel veidi otsimise aega, alles üleeile õhtupoolikul sain ju raha. Soovin sulle uueks aastaks, Mart, et see oleks sulle töö poolest vähemalt niisama hea kui eelmine, tervise ja tuju poolest aga olgu see aasta sulle eelmisest parem! Suudlen sind palavalt, Valda

      Jalta, 28. detsember 1964.

      Kallis Valda! Teatan sinu kirja kättesaamisest. Oli hea, mitmetahulise tujuga kiri. Mina praegu suur kirjamees ei ole. Täna oli jälle ilus, +14–15, vaikne. Päike. Suvemantel. Aga kopikad said päris otsa. Head uut aastat soovib oma hinge seest Raud.

      Ainevald kui rikkalik, aga laul ei laabu Raual.

      Tühi leht tal lahti laual, pliiats kõrval pikali.

      Kajad, kujud tuhanded, tabada nad end ei lase.

      Nukraks teeb, kui lõkkease enne tuld sul tuhane…

      Armas Anu! Mina vaene ei ole oma lihaselt lapselt kogu selle aasta jooksul saanud mitte sõnapoegagi. Aga mul on sõnu vaja, mina teen sõnadest laule. Head, õnnelikku aastat soovin sulle ikkagi, sest isa arm on ju otsata asi. Ole tänatud Annuse

56

Prisjaaga – Vene sõjaväes antav sõdurivanne, mis tuli ette lugeda lause lause haaval.

57

Luise Vaher (1912–1992), kirjanik. Viljeles külaeluainelisi romaane ja novelle. Võitis sageli nende eest auhindu.

58

Tiia Mölder oli Eesti Raadio kirjandussaadete toimetaja 1950.–1960. aastatel.

59

Anton Vaarandi (1901–1979), ajakirjanik, Nõukogude Eesti riigitegelane. Oli aastatel 1940– 1941 ajalehe Sirp ja Vasar toimetaja, 1941–1944 ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja, aastatel 1945–1949 erinevates Eesti NSV riigiametites, 1951–1960 ajakirja Looming vastutav sekretär, 1960– 1968 Loomingu toimetaja.

60

Mõeldud on Valda Raua tõlgitud Harper Lee romaani “Tappa laulurästast”, mille Eesti Raamat andis sarjas “XX sajandi raamat” välja 1964. aastal.

61

Rudolf Sirge (1904–1970), kirjanik ja ajakirjanik. 1932. aastal osales koos ajakirjanik Evald Tammlaanega Ahto Valteri jahi “Ahto” viiendal reisil üle Atlandi Ameerikasse (Sirge lahkus reisilt Kanaari saartel). Aastatel 1937–1940 oli EV Välisministeeriumi pressiteenistuses. 1946, 1951–1958 ja 1965–1968 töötas Loomingu toimetuses. Romaanid “Häbi südames” (1938, 1976), “Maa ja rahvas” (1956, 1976) jt.

62

Anu Rank-Soans (1941), keraamik ja disainer.