Valda Raud. Üks elu. Ela Tomson

69 tegi ettekande, ja tegi seda nii vabalt ja haaravalt, et lausa lust. Paberilehte ka ei olnud laua peal, ainult käekell aja parajaksmõõtmiseks. Lauter rääkis “Tabamata ime” esimesest etendusest Eestis ja muust – kuidas Vilde teatrit armastas ja sellega seotud oli. Palju inimesi, kes seal olid, saatsid sulle tervisi – Green70, Semper71, Hiir, Aurora (Semper), Minni (Nurme), Linda Viiding jt. Ahah, ükspäev haiglas käies nägin seal Gustav Ernesaksa, tema ka saatis tervisi ja tema ka, nagu kõik teised, rääkis sinu “Rivilaulust”. “Kilde mitmest servast” viisin eile ära “Loomingu” toimetusele. Anton Vaarandit ei olnud seal. Andsin Einar Maasiku72 kätte. Jätsin välja “Igaviku”. Äkki hakkasin tundma – kui olin kõik juba ümber kirjutanud, et igaviku võrdlemine tuletikuga on mõnes mõttes õige küll, aga ometi oled liiga teinud minevikule. Mustaks põlenud süsi! Mardikas, – aga Bach, aga Mona Lisa, aga Colas Breugnon!? Eks see ole ju ikkagi minevik, mis need asjad meile kätte ulatab. Seevastu näiteks meeldis see killuke üksindusest mulle üliväga – seal on just vastupidine mõte, et kui sa ka üksi oled, on ometi kõik maailma headus ja halbus ja rikkus sinuga. Tööd ja tegemist on mul hästi palju. Teen praegu Sammale seda väikest Salingeri raamatut73. Tõlkimine on märksa raskem, kui seda oli “Kuristik rukkis”, aga Salinger mulle ikkagi väga meeldib, otse võlub. Ilm on talvine, oli kolm selgelt säravat külma päeva, täna on hall, tuuline, kergelt lumesajune. Istun voodis, kohvi loksub mõnusalt kõhus, tuba on õige soe, aeg hommikune, kirjutan sulle kirja. Hiljuti kudusin Anule soojad-soojad kindad, tumehallid ja valged täpid nagu linnusilmad sees, seespoolt on kinnas kõik üleni narmaline. Anu pani soojad kindad kätte ja läks Kadriorgu. Vaatas seal üle Greenbergi74 näituse, siis läks parki kõndima. Ostis kooreküpsiseid, pudistas peeneks, pani kirju kinda peopesale ja ei olnudki kaua vaja oodata, kui puhta kollase kõhuga tihased ja väikesed puukoristajad nagu õigusemehed kunagi ta peopesale laskusid ja sealt küpsisekübemeid nokkima hakkasid. Kas ei ole ilusad kinnaste ristsed? Täna panen sulle paberit panderolliga posti. Suudlen, armastan su ilusaid luuletusi. Valda

      P. S. Muide, umbes kolme nädala eest oli “Daily Workeris” üsnagi rasvase pealkirja all sõnum sellest, mida Tvardovski ütleb “Novõi Miri” jaanuarinumbris – et nõukogude lugejad tahavad teada elust tõtt ja ainult täit tõtt ja et nende ajakiri kavatseb ka edaspidi avaldada selliseid lugusid nagu Solženitsõni omad jne. Peale selle ütleb Tvardovski, et kui meie turistid välismaal käivad, siis olgu neil õigus ja võimalus kirjutada oma muljetest ja tähelepanekutest nii, nagu need on, aga mitte mingi ettenähtud mustri variatsioonidena. Selles numbris pidavat olema lugusid ja laule Pasternakilt, Ahmatovalt, Jevtušenkolt, Ehrenburgilt. See on ju nii liigutavalt ilus. Veidi kurvem on see asjaolu, et mainitud ajakirja jaanuarinumber pole selsinatsel märtsi kuupäeval veel mitte ei raamatukogudes ega ka mujal lugeja lauale jõudnud. Aga sellegipoolest paistab, et asi kultuurielus käärib ja susiseb.

      P. P. S Just praegu – vurrdi!-lendasid leevikesed meie paradiisika otsa! Ikka seesamane niinimetatud V.

      Veebruar 1965. Mart Raud Jaltast:

      HEAD SÕNAD. Deborale

      Nagu põõsajagu varju

      kuumas päikeselees,

      nagu mättatäis marju

      januse teekäija jala ees.

      Nagu kivikõva puravik

      sambla seest ära silmatud,

      kändude kõrval veel urvakil

      ilmatu paksud pilvikud…

      Arvasin ammu, et küll sa kord raatsid,

      mis see raasuke rikkale loeb.

      Imehead sõnad sa saatsid,

      silmadel hakkas soe.

20. veebruaril 1965. Mardile Jaltas:

      Kullakallis Mart! Katsusin siin jõudumööda neid raha-asju ajada, aga ega ma just kaugele ei jõudnud küll. Antoloogia on ilmumas, aga ei jõua selleks ajaks, et veebruari rahapäeval kassasabasse seista. Toomla ütles, et sa tehku avaldus avansi saamiseks. Ja palun vasta kirjastusele, kuidas sa mõtled talitada näidendite köitega. Mardikas, kuidas ma pean sind küll paluma, et sa neis asjus korrektsem oleksid, neile vähemalt vastaksid. Nii ju ei saa, seal on praegu lepingute suhtes ikka range kord. Sa lased asjadel lihtsalt minna ja siis pärast ise kannatad. Pension on sulle vormistatud alates 1. veebruarist, aga paluti üht päevapilti raamatukese jaoks. Summa on 120 rubla kuus. Ma otsin, ehk leian kusagilt nõutud suuruses pildi ja viin ära. Märtsi alguses ehk saab juba seda raha, see pidi koju kätte toodama. “Rivilaulu” eest saadeti raadiost 28 rubla, kulus marjaks ära. Olen mures, et sul on ka vist kangesti näpud põhjas ja praegusel hetkel mul ei olegi, millest sulle saata. Aitäh laulu eest! Laul meeldis mulle väga. Ja ka Deborale tehtud laul. Kuidas sa mind ometi kahtlustad, et võiksin Debora peale laulu pärast kade olla! Ma imetlen ja armastan teda väga – ja kui ilus see on, kui poeet poeedile laulu luuletab! Muide, seoses Faulkneri jutuga “Ümberpöörd” käisin ühe vana laevakapteni, Hermann Tõnissoni75 jutul. Küll oli võimas mees, nüüd juba 70 ringis ja pensionil. Viis mu ühte väikesse töötuppa, kus klaaskapis oli imeilus purjeka mudel ja üks sein kõik tööriistu täis. Pani mu istuma pehme punase plüüšiga taburetile ja seletas mulle kõik asjad ilusti ära, ise üht tibatillukest nikkelankrut lihvides. Ma nägin, et talle hakkas too inglise poiss sealt jutust meeldima, ja mina võib-olla ka natuke. Pärast ta jutustas mulle veel igasuguseid asju ja jutu sees tuli ka välja, et tema oligi “Suure Tõllu” kapteniks, kui te Tallinnast ära Kroonlinna sõitsite ja kui ka sina selle laeva pardal olid. Gripilaine Tallinnas hakkab vaibuma ja ka mul on parem, kuigi mitte veel päris hea. Oh kuidas ma õnne tänan, et sa sellel koledal tujukal talvel ja sellise marupöörase gripiepideemia ajal siit eemal oled! Tänane ilm on hall, aga mõni päev on juba kevadelõhnaline, tihased lausa kilkavad Lilleküla kaskede ladvus: “Sitsikleit! Sitsikleit!” Anu kirjaoskuse kohta ma ei tea, kahtlen ise ka, aga muidu on ta terve ja rõõmus, käib suusatamas ja õhtuti Hipodroomi “liukal” uisutamas. Kallistan ja suudlen kõvasti! Valda

      11. märtsil 1965.

      Kallis Mart! Õhtune post tõi sinu kirja, milles minuga polemiseerid “Igaviku” teemal. Ma teinekord enam ei tee! Ei pruugi mingit omavoli! Kirjutan masinal ümber ja viin trükikotta kõik, mis mu isanda ja käskija sulest tuleb. Ja kui anno domini 2003 kunagi septembrikuus sinu suure portree all kirjandusõhtut peetakse ja Mikk Miku poeg Mikiver seal “Igavikku” ette loeb, siis kommenteerib ta veidi häbeliku häälega, et see paroodia jäi omal ajal “Loomingus” ilmumata autori naise nõmeduse ja juhmuse tõttu (ehkki naist tema kaasaegsete poolt mingil arusaamatul põhjusel kaunis arukaks peeti). Kurb, aga liigutav. Tõlkisin täna Salingeri, puhastasin seelikut, söögituba haiseb bensiinist nii mis hirmus – ja tahan minna kontserdile. Vova76 mängib Elleri viiulikontserti esiettekandes. Möödunud reedel istusime Alukaga koos kontserdisaali taganurgas, Lilian Semper77 mängis Prokofjevi klaverikontserti. Küll oli armas sõbralik tunne.

      Silvia ja Vladimir Alumäe Vaarika tänaval külas.

      Paljud tervitavad sind, üks viimaseid, kes tervisi saatis, oli kindla peale Linda Rummo78. Põikasin eile korraks kaubamajja sisse, parajasti Linda ja Musikopp79 tulid trepist alla. Sa tead, et Panso lavastas Draamateatris “Tabamata ime” ja lahendus on lausa teistmoodi. Linda ütleb (ta mängib Eva Marlandit), et isegi ei tea, kuidas tükk minema hakkab, paar esimest etendust olid head, aga siis paar halba. See kõik olevat niivõrd pineva mõttejõu peale lavastatud ja kalkuleeritud, et seab näitlejate ette väga rasked ülesanded. Linda lubas mind mõni päev vaatama tulla, et veidi “oma

70

Arnold Green (1920–2011), Eesti NSV riigitegelane, Eesti olümpialiikumise taastaja ja Olümpiakomitee president 1989–1997.

71

Johannes Semper (1892–1970), kirjanik, esseist, tõlkija. Aastatel 1940–1951 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, 1946–1950 Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees. Eesti NSV hümni sõnade autor (1944).

72

Einar Maasik (1929–2009), kirjanik, kelle loomingule oli omane rahvapärane keelekasutus. Töötanud ajakirja Looming toimetuses ja kirjastuses Eesti Raamat.

73

Käsil oli J. D. Salingeri novellikogu “Parim päev banaanikala püügiks” tõlkimine. Loomingu Raamatukogu 1966, nr. 3.

74

Johannes Greenberg (1887–1951), meisterliku värvitajuga maalikunstnik ja pedagoog. Õpetas ERKI-is 1940–1941 ja 1946–1951 (professor, 1947).

75

Hermann Tõnissoo (a-ni 1935 Tõnisson, 1890–1974), meremees, laevakapten. Oli 1945– 1956 Tallinna Merekooli õppejõud. Tema mälestusteraamat “Hermann Tõnissoo, laevakapten” (koost. Ants Pärna) ilmus kirjastuselt SE&JS 2006. aastal.

76

Vladimir Alumäe (1917–1979), viiulikunstnik ja pedagoog. Oli aastatel 1944–1948 ja 1964– 1970 Tallinna Riikliku Konservatooriumi (tänane Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) rektor.

77

Lilian Semper (1933–2007), pianist ja muusikapedagoog, Aurora ja Johannes Semperi tütar. Oli aastast 1960 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud, professor; 1991–2000 klaveriosakonna juhataja.

78

Linda Rummo (1921–2015), näitleja. Aastatel 1950–1965 Draamateatris, 1965–1975 Noorsooteatris, 1976–1982 Endla teatris (seal ka näitejuht). Unustamatud rollid: Eliza Doolittle (“Mu veetlev leedi”), Eeva Marland (“Tabamata ime”), Ophelia (“Hamlet”), Stella Campbell (“Armas luiskaja”) jt. Lavastaja Adolf Šapiro on öelnud: “Just Linda Rummo kangelased, nende isiksus, tekitavad erilist pidulikku elevust. Isegi mitte nemad ise, vaid see isiklik mõte, mida näitleja on kätkenud oma kujudesse. Lühidalt – näitleja ise.”

79

Mõeldud on ilmselt Draamateatri näitlejat Laine Mesikäppa (1917–2012). Tema andekad ja isikupärased leelod ning helletused olid alates 1947. aastast Eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooniline osa.