Naine Idaekspressis. Lindsay Jayne Ashford

ja mõjutanud otsust lääne asemel itta reisida. Seejärel küsis ta naiselt, milline paljudest leitud aaretest oli tema lemmik.

      Katharine koputas sigaretti vastu tuhatoosi serva. „Küllap on see kuninganna Shuabi peaehe. Selle rekonstrueerimiseks kulus mul kaks kuud – kõik need pisikesed pärlid osutusid tõeliseks õudusunenäoks –, kuid asi oli seda väärt.“

      Ta kirjeldas, kuidas töörühm oli välja kaevanud kolm tuhat aastat kõrbeliivas peitunud matusepaiku. Sumeri kuninganna peaehe oli vaid üks imelistest hauapanustest, mille nad eelmisel hooajal välja kaevatud hauakambri siseruumist leidsid.

      Katharine’i kirjeldus kulla-, lasuriidi-, karneooli- ja ahhaaditükkide kokkupanemise protsessist kandis Agatha teise maailma. Kujutluspildid Uris tehtud avastustest olid sedavõrd köitvad, et ta pani vaevalt tähele, kuidas mägine maastik akna taga asendus Lombardia tasandikega.

      Terav koputus kupee uksele tõi ta reaalsusesse tagasi. Koputajaks oli vagunisaatja, kes tuli tooma hommikukohvi. Mees küsis Katharine’i käest, kas tema eelmisest kupeest tuleb veel midagi ära tuua. Ta pöördus naise kui „proua Keelingi“ poole, mis üllatas Agathat, kuna Katharine ei kandnud laulatussõrmust.

      Kui mees oli lahkunud, tähendas Katherine: “Proua Miller, te olete väga paha, kui lasete mul niimoodi oma tööst heietama hakata. Rääkige mulle nüüd midagi enda kohta.“ Naine kühveldas tassi suhkrut ning tõstis selle suu juurde. Kui ta tassi alustassile tagasi pani, ehtis selle serva korallroosa huulepulga jäetud täiuslik kaar. „Bagdad on üksipäini reisiva naise jaoks väga ebaharilik sihtkoht...“ Ta jättis lause lõpetamata ning vihjet oli võimatu mitte märgata. Ta tahtis teada, miks Agatha läheb sellisele puhkusereisile ilma abikaasata.

      Naine tõmbas enne vastamist sügavalt hinge. Ta oli sedalaadi uudishimu oodata osanud ja vastused valmis mõelnud. Kuid samas tahtis ta kindel olla, et mõjub veenvalt. Ta rääkis Katharine’ile, et ta tütar oli internaatkooli läinud – mis vastas tõele – ja et ta tundis lapsest kohutavalt puudust ja pidi oma tähelepanu millelegi muule keskendama. Siis järgnes vale: „Mu abikaasa... Tema... ta hukkus sõjas.“

      Ta oli seda etteastet peegli ees harjutanud. Korrutanud endale, et lesestaatuse teesklemine on häbiväärse lahutuse tunnistamisest parem. Samas tekitas selle välja ütlemine temas kohutava tunde, nagu sooviks ta, et mees oleks tõepoolest surnud. Ja siis see rongiaknal peegeldunud nägu, mis oli tulnud teda kummitama juba enne, kui vale sai välja öeldud. Kas selline oligi tema karistus? Tema meelte mängitud viimane julm vemp, mis pani teda nägema asju, mida polnud tegelikult olemas?

      Katharine kummardus tema poole ja patsutas ta kätt. „Minagi kaotasin oma abikaasa.“

      Neid sõnu kuuldes uhkas Agathale veri näkku. Nüüd tundis ta end topelt süüdlaslikult. Sa õel, õel naine, sisistas Archie.

      Katharine’i pilk pöördus akna poole. „Me kohtusime siis, kui ma halastajaõena Prantsusmaale läksin.“

      „Prantsusmaale?“ kordas Agatha nagu kaja. Ta suutis raskustega seda eksootilist olendit keset välihaigla verd ja pori ette kujutada. Juba meeste põetamine Torquays oli õudne olnud. Tal oli raske ette kujutada õudusi, mida Katharine ilmselt näinud oli.

      „Me olime abielus vaid kuus kuud.“ Katharine võttis järgmise sigareti.

      „Sõda on nii julm.“ See oli klišee, kuid elu oli õpetanud Agathat mitte torkima hakkama.

      „Kui see lõppes, hakkasin taas halastajaõena tööle,“ ütles Katharine. „Olin alguses Egiptuses, aga siis läksin Bagdadi. Nii ma väljakaevamistele sattusingi.“

      Agatha ootas, et naine edasi räägiks, kuid Katharine jäi pärast sigareti süütamist vait. Ootus rippus raskelt õhus, nagu peaks Agatha nüüd, mil teine oli oma abielu asjaoludest põgusa ülevaate andnud, samaga vastama.

      Agatha vältis seda, rääkides kupeekaaslasele, et temagi oli Egiptuses elanud. Nad rääkisid kohtadest, mida nad kümneaastase vahega näinud olid. Seejärel hakkas Agatha kirjeldama oma tööd haiglas, keskendudes humoorikatele seikadele. Ta jutustas Katharine’ile, kuidas ta oli koos sõbra Eileeniga vahetuste vaheajal palatis keemiat õppinud ja arseeni tuvastamiseks Marshi katset tehes kogemata kohvimasina õhku lasknud.

      Ta jättis Katharine’ile rääkimata, et oli Archiega abiellunud plahvatusele järgnenud nädalavahetusel ning patsiendid olid teda naastes ta uue staatuse pärast narrinud ning üks Glasgow’st pärit sõdur oli üle palati hüüdnud, et õde Christie meeldis talle rohkem kui õde Miller, kuna esimene oli Šoti nimi.

      Tööle tagasiminek pärast ühtainust koos Archiega veedetud ööd, teadmata, kas või millal ta meest veel näeb, oli tundunud nii kummalisena. Mees oli abieluettepaneku teinud vaid mõni päev pärast nende kohtumist ja ta sellega jõuluballil jalust maha niitnud. Pikka kasvu ja sale, kuldsete laineliste juustega mees oli täis muretut enesekindlust, mis naise ära võlus. Nad tantsisid valssi ja fokstrotti ning mees soovis veel ühte tantsu, kuid naise tantsukaart oli juba täis. Mees oli käeviipega soovitanud tal teised partnerid lihtsalt sinnapaika jätta.

      Samamoodi olid asjad läinud ka siis, kui mees abieluettepaneku tegi ja naine vastas, et ta on juba kihlatud suurtükiväelase Reggie Lucyga, kes parasjagu oma rügemendiga rindel viibis. Mis tähtsust sellel küll on? Mees oli selle teadmise eemale pühkinud, nagu oleks tegu juhusliku juuksekarvaga krae küljes. Mina küll ei ole kellegi teisega kihlatud, aga kui ka oleksin, katkestaksin ma selle pikemalt mõtlemata.

      Ja niisiis oli naine Reggiele kirjutanud – heatahtlikule, leebele ja kannatlikule Reggiele, kes oli nõudnud, et nad enne altari ette astumist vähemalt kaks aastat ootaksid – ja teada andnud, et abiellub kellegi teisega. Koos Reggiega oli kõik olnud nii meeldiv ja rahulik. Mees oli olnud nagu rahusadam: hea seltsiline, ei mingit tohutut kirge. Aga nüüd oli naine järsku teel tundmatule ulgumerele. Ta oli armunud võõrasse mehesse, kes köitis teda tänu sellele, et oli naise täielik vastand: praktiline, sellal kui naine oli romantiline; loogiline, sellal kui naine lasi end oma kujutlusvõimel kanda; ning kalestunud, sellal kui naine oli sentimentaalne. Ja naine oli kõigest hingest tahtnud temaga abielluda. Mõte ootamisest, kuni mees ta ülalpidamiseks piisavalt teenib, nagu oli nõudnud Agatha ema, tundus talumatu.

      „Teate, Bagdad ei meeldi teile,“ ütles Katharine ootamatult.

      Agatha pöördus jahmunult tema poole vaatama. „Miks te nii arvate?“

      „See on abielus eurooplannasid täis. Sama edukalt võiksite Surreys viibida. Muud ei ole kui teeõhtud ja tenniseklubid. Kui tahate tõelist Mesopotaamiat näha, peate neid vältima.“