Naine Idaekspressis. Lindsay Jayne Ashford

      „Palun!“ Mees võtab mu käe. Ta ei pigista seda. Ta puudutus on niisama leebe kui häälgi. „Kas teil on võimalik mulle midagigi, ükskõik mida, rääkida. Teate, ühtegi pereliiget ei ole enam elus – mitte ühtki, kes midagi teaks.“

      Sa pead talle rääkima.

      Kelle hääl see oli? Mitte Katharine’i ega Nancy, vaid mehehääl: hääl, mida ma kõik need aastat tagasi Idaekspressile istudes üritasin peast välja tõrjuda.

      Tal oli õde. Võimalik, et vend samuti. Sa ei tohi seda temalt võtta. Tuleta meelde, kuidas see Rosalindile mõjus.

      Kui salakaval: kasutada mu südametunnistusele koputamiseks mu enda tütart.

      Hakkan maja poole astuma ja viipan mehele, et ta mulle järgneks. Ta jõuab mulle üheainsa pika sammuga järele. Tema naeratus paneks sulama iga naise südame. Mul on umbes kümme minutit aega otsustada, kui palju ma talle rääkima peaksin.

      1. peatükk

      Oktoober 1928 – London, Inglismaa

      Kas meid saavad kummitada inimesed, kes ei ole veel surnud? Nädalatel, mis järgnesid Agatha lahutusele Archie Christiest, näis, et naisel käis igal pool kannul mingi kummituslik osa mehest. Tühjas majas istudes kuulis naine trepil ta samme. Öösel ärgates tajus voodis ta keha raskust. Kuigi mehe riided olid ammu läinud, hingas naine kapiust avades sisse tuttavlikku habemeajamisseebi ja sigarettide lõhna. Tundus, nagu oleksid kõik ta meeled läinud kaasa vandenõuga, mille eesmärgiks oli naise hulluks ajamine.

      Reis Idaekspressiga oli katse Archie vaimu minema peletada. Naine väitis kõigile, ka iseendale, et tegemist oli üksnes puhkusega. Aga ta läks esimest korda elus üksi välismaale. Järgmise kahe kuu jooksul pidi tal olema võimalik teha üksnes seda, mida ta ise tahab. Ta pidi teada saama, kas ta tuleb sellega toime. Kas ta suudab üksi olla.

      Agatha teadis, kuidas tal oli vedanud, et tal pagemiseks oli olemas piisavalt raha – ja aega. Naine oli just kirjastajale üle andnud „Seven Dialsi mõistatuse“ käsikirja lõppvariandi ja kümnenda romaani alustamiseks ei olnud tal vaja Inglismaal olla. Esialgsed plaanid olid ette näinud laevareisi Lääne-India saartele ja Jamaicale, kuid vaid mõned päevad enne teeleasumist leidis aset sündmus, mis naise plaane muutis.

      Agatha oli kutsutud õhtusöögile Mayfairi, kust ta oleks sosinal peetud vestluse kuulmise järel peaaegu vaid mõni minut pärast saabumist lahkunud. Peoperemehe talveaias serveeriti jooke ja keegi hiiglasliku puusõnajala taga seisev naine mainis Agatha nime. Sellele reageerisid kaks uskumatust täis naisehäält.

      „Jah,“ sisistas neist esimene. „See on päris kindlasti tema.“

      „Seesama naine, kes oma surma fabritseeris?“

      „Ja teeskles, et tal on mälukaotus?“

      Agatha nihkus puusõnajala tüvele lähemale, soovides, et ta võiks kaduda.

      „Räägitakse, et ta tegi seda oma raamatute läbimüügi suurendamiseks.“

      Paus ja seejärel: „Ma lugesin sellest, vist Daily Mailist. Seal öeldi, et arvestades seda, kui paljud politseinikud teda otsisid, läks see kõik maksumaksjatele tuhandeid maksma.“

      „Mul on tema abikaasast kahju.“

      „Oi, aga räägitakse, et temal on armuke.“

      „Huvitav, miks ta otsustas kuskil pärapõrgus asuvasse linna kaduda?“

      „Pole aimugi. Aga mind üllatab, et tal jätkub jultumust sellise triki korraldamise järel üldse oma nägu näidata.“

      Agatha tahtnuks ruumist ummisjalu pageda, kuid igal pool olid inimesed. Ta hoidis pilku maas ning jõudis viimaks vestibüülini. Kui tal õnnestuks ilma peoperemehega kokku põrkamata välisukseni jõuda, võiks ta märkamatult minema lipsata. Aga ta oli vaevalt hallist läbi jõudnud, kui trepist alla tulija teda tervitas.

      „Proua Christie!“

      Naine pöördus naeratava ja kuuetaskust midagi otsiva võõra pikka kasvu hallipäise mehe poole.

      „Kas te oleksite nii kena ja annaksite mulle autogrammi?“

      Agatha vaatas meest kahtleva pilguga.

      „See on mu ema jaoks. Ta on hetkel voodihaige ja armastab teie raamatuid väga. Autogrammiga raamat rõõmustaks teda tohutult.“

      Raamat osutus „Chimneysi saladuseks“. Sellal, kui naine tindi kuivamise kiirendamiseks kätt lehvikuna kasutas, rääkis mees talle, kui väga ka tema ise oli raamatu lugemist nautinud. Enne kui Agatha arugi sai, juhatas mees teda juba söögitoa poole, kus ta tänulikult mehe ja võõrustaja vahelisel kohal istet võttis.

      Mees rääkis, et ta on sõjaväelane Iraagis. Üsna pea rääkisid nad omavahel Leonard Wolley tehtud uutest avastustest Uris ja seal päevavalgele tulnud aaretest, millest olid ajalehtedest lugenud.

      „Arheoloogia on mind alati köitnud,“ tunnistas naine. „Ma kadestan teid võimaluse pärast seal elada. Mulle meeldiks väga Bagdadi külastada.“

      „Oi, te peate seda tegema!“ hüüatas mees. „Sinna pääseb Idaekspressiga.“

      Mehe sõnadel oli Agathale peaaegu nõiduslik toime. Ta avastas end mehele rääkimas, kuidas ta oli rongi lapsena näinud: märganud silmatorkavaid sini-kuldseid livreesid, kui ema ta enne sõda Prantsusmaale elama viis. Tüdruk oli jälginud perroonil jalutavaid vaimustatud nägudega mehi ja naisi, keda tervitasid iga vaguni juures ootevalmilt seisvad vagunisaatjad. Ta nägi sillerdavasse jäässe pakitud austritega täidetud kaste ja kärutäite kaupa rongi toimetatavaid erinevaid puuvilju.

      Ja nii läkski Agatha õhtusöögile järgnenud päeval Cooki reisibüroosse ja tühistas oma piletid Kariibi mere reisile. Süüria ja Iraagi viisade saamiseks kulus aega vähem kui nädal ning nädala lõpus istus naine rongile, millega läbida oma teekonna esimene etapp, Londonist Doverisse.

      Charlotte, naise sõber ja assistent, tuli teda saatma. Tema meelest käitus Agatha üksi Lähis-Idasse reisides väga mõtlematult, kuid Charlotte tundis naist piisavalt hästi, et mitte hakata teda ümber veenma. Kui nad hüvasti jätsid, hoiatas assistent teda meeste eest, kellega ta arvatavasti Bagdadis kokku puutub.

      „Ole parem ettevaatlik!“ soovitas naine. „Sinu sinised silmad tekitavad paljudes huvi.“

      Sõbra heatahtlik ja kohmakas katse ta tuju tõsta pani Agatha naeratama. Tema pulmapäeval, mis tundus nüüd olevat sadade aastate tagusesse minevikku vajunud, oli Archie öelnud, et naise silmad on erakordsed, meenutades taevast, mida näeb tormipilvede kohal lennates. Kui nad jumalateenistuse järel kirikust väljusid, oli mees ta käsivart surunud ja öelnud: „Kas sa lubad mulle midagi? Luba, et jääd alati nii ilusaks.“

      Naine mäletas, kuidas ta oli naernud ja meest suudelnud ning seejärel oma südame kohale ristimärgi teinud. „Sa ju armastaksid mind ka siis, kui ma ei oleks ilus, kas pole nii?“ oli ta küsinud. Mehe naeratus oli kadunud, kui ta vastas: „Võib-olla... võib-olla tõesti. Kuid see poleks siiski päris samamoodi.“

      Kuidagi oli juhtunud nii, et lubadust ei peetud. Naine küsis endalt, kuidas oli läinud niimoodi, et mees teda enam ilusaks ei pidanud? Kas oli see põhjustatud lapse saamisest? Suutmatusest vabaneda paarist rasedusega juurde võetud kilost? Või ehk oli armastus meest lihtsalt pimestanud ja ta oli ühel päeval ärgates korraga taibanud, et oleks võinud paremini valida?

      „Ära mu Türgi susse unusta!“ hüüdis Charlotte, kui rong hoiatavalt vilet andis.

      Agatha lehvitas talle läbi akna, naise ninasõõrmeid täitis mootori tekitatud väävlihõng. Tema jaoks oli tegu hea lõhnaga. Erutava lõhnaga. Naine oli pööramas uut lehekülge. Abielunaisest nimega Agatha Christie oli saamas seiklejanna Mary Miller.

      Hommikune päikesevalgus piilus läbi Connaught Mansion 6 asuva maja teise korruse akna pitskardina ja muutis Nancy