Naine Idaekspressis. Lindsay Jayne Ashford

vaevatud nägudega inimestega.

      Rong peatus järsult. Uks restoranvaguni tagumises otsas vajus lahti. Naine nägi eemale astuva mehe kukalt.

      Kas see oli tema? Oli see tõepoolest tema?

      Agatha kiikas tüdruku poole. Too põrnitses oma taldrikut, ta juuksed langesid ettepoole ja varjasid näo.

      Kui see oli tõepoolest Archie, siis kes oli see tüdruk?

      Vagun jõnksatas kergelt, kui vedur taas liikvele läks. Agatha pööras jaama nime nägemiseks pead, kuid silt vilksatas mööda, enne kui ta seda lugeda jõudis. Naine oletas, et nad on kas Šveitsis või Itaalias. Miks peaks Archie ühes neist kohtadest rongist maha minema?

      Ta pöördus uuesti tüdruku poole vaatama, kuid sel hetkel saabus kelner hommikusöögiga ja varjas vaate ära. Sellal, kui mees taldriku lauale asetas, salvräti lahti voltis ja küsis, kas naine veel midagi soovib, oli tüdruk restoranvagunist lahkunud.

      Kas see võis olla Archie armuke? Järsku jõudis Agathale kohale, kui vähe ta oma abikaasa südame varastanud naise kohta teadis.

      Tema nimi – jah, tõepoolest, seda ta teadis. Ta oli naist koguni ühel korral näinud. Mees oli ta ühel nädalavahetusel koos golfisõpradega nende majja toonud. Aga Agatha oli tookord gripiga voodis. Ta oli voodis lamades hallist nende hääli kuulnud. Ta tahtis tõusta, neid vähemasti tervitada ja tundis end nii viletsaks võõrustajaks olemise pärast süüdi.

      Tõenäoliselt ei olnud tookord nende vahel veel midagi tõsist, muidu poleks Archie julgenud naist külla kutsuda. Laupäeva hommikul oli Agatha vannituppa minekuks voodist tõusnud ja koridoris vilksamisi kahte meest ja ühte naist näinud. Külalised teda ei märganud. Teda oli naise veetlev välimus üllatanud: sale, tumedate laineliste juustega. Külaliste lahkumise järel oli ta Archie käest küsinud, kes see naine oli. Oh, Nancy, oli mees vastanud. Naise kohta on tal päris hea händikäp – mitte kunagi üle kümne.

      Pärast seda ei näinud Agatha naist enam kordagi. Ta isegi mõtles talle uuesti alles aasta hiljem. Oli 1926. aasta suveõhtu, Rosalindi seitsmenda sünnipäeva eelõhtu. Just sel õhtul otsustas Archie naisele öelda, et tal on keegi teine – keegi, kes on talle naisest ja tütrest olulisem.

      Nii et tema see oligi? Kuidas Agatha küll soovis Sunningdale’i hallis vilksamisi nähtud naist paremini mäletada.

      Naine võttis noa ja kahvli kätte, et asuda nautima kooreta keedetud mune Hollandi kastmes, kuid ta sisikond oli sõlmes.

      Kui ta restoranvagunist lahkumiseks tõusis, peatus ta hetkeks tüdruku istekoha kõrval ja otsis pilguga võimalikke juhtlõngu. Ehk midagi initsiaaliga taskurätiku stiilis? Aga laual vedelesid vaid kortsus servjett ja mõned röstsaiapudemed.

      Sa lased oma kujutlusvõimel liigselt võimust võtta. Seekord oli tegu ta ema häälega.

      Agatha peatus koridoris ja surus näo vastu jahedat aknaklaasi. Hingeõhk muutis lumekirmetisega kaetud niitudele avaneva maastikuvaate häguseks. Seda ei oleks pidanud juhtuma. Ta oli sellele reisile tulnud selleks, et paraneda, edasi liikuda.

      Mööda vuhisevate männipuude nägemine pani naisel pea ringi käima. Ta sulges kohutavast tühjustundest vallatuna silmad. Tundus, nagu oleks ta taas hotellitoas Harrogate’is, täiesti üksi, oodates, et keegi ta leiaks. Ihates seda, et Archie tema juurde tuleks, teda tagasi tahaks.

      Hetkest, mil ta kellelegi oma sihtkohta avaldamata Põhja-Inglismaale suunduvale rongile istus, oli möödas peaaegu kaks aastat: hall detsembrihommik neli kuud pärast päeva, mil Archie oli oma pommuudisega uuest eluarmastusest lagedale tulnud. Naine oli temalt ooteaega palunud, leppida üritanud. Tol detsembrikuisel laupäeval olid nad koos pidanud minema Yorkshire’i nädalalõppu veetma. Ühte hotelli Harrogate’is. Aga mees ei olnud reede õhtul koju tulnud. Naine oli oodanud ja oodanud – ning viimaks oli miski temas lihtsalt katki praksatanud.

      Muudkui jookseme jälle minema...

      Ta kuulis ust avanemas ning pöördus järsult aknast eemale, peljates, mida inimesed teda sellises olekus nähes mõelda võiksid. Rong läbis järsu käänaku ja naine haaras tasakaalu säilitamiseks käsipuu järele. Ta oli nii segaduses, et avas vale kupee ukse. Või vähemalt arvas seda kušetil lebasklevat naist nähes.

      „Oi, vabandust!“ Agatha taganes pead vangutades uksest välja.

      „Proua Miller?“ Naine oleks otsekui Vogue’i lehekülgedelt maha astunud. Ta oli piisavalt pikk, et püsti tõustes pagasiriiuli vastu põrkamisest hoidumiseks kummardada, ning kandis valgest siidist pidžaamat, mille kaela-, varruka- ja vöökante ehtisid mustad Egiptuse hieroglüüfid. Kui ta Agatha poole liikus, uhkas ta riietest rasket ja tundmatut parfüümi. Selles oli vanilli- ja lisaks jasmiini- või nartsissilõhna.

      Naine ulatas käe, paljastades täiuslikud hambad säravaks naeratuseks. Tal ei paistnud peale huulepulga rohkem meiki olevat ning ta nahk oli täiesti veatu. Naise kahvatud skandinaaviapärased blondi tooni juuksed olid paksud ja läikivad ning ta silmad tumesinised, peaaegu kannikesekarva. Need meenutasid Agathale kellukaid, mis kasvasid Torquays ta ema maja aia taga niidul.

      „Katharine Keeling.“ Naise käepigistus oli tugev nagu mehel. „Vabandage, et ma teid ehmatasin! Ma olin sunnitud laskma end ümber paigutada. Lutikad, kas kujutate endale ette!“ Naine kergitas kaarjaid kulme ning judistas end kergelt, mis pani ta rinna siidpidžaama all õõtsuma. „Kes oleks osanud sellist asja arvata? Ja veel Idaekspressis. Mulle väideti, et asi on puittahveldises – nad peidavad end selle taha ära ja tulevad siis öösel välja.“ Naine vajus uuesti kušetile ja patsutas käega kutsuvalt enda kõrvale. „Tulge ja rääkige mulle nüüd enda kohta kõik ära.“

      Istet võttes märkas Agatha, et ajal, kui ta hommikust söömas käis, oli kupee täielikult ümber korraldatud. Mitte ühtegi tema asja ei olnud näha. Ta juuksehari ja tualett-tarvete kohver oli aknaaluselt laualt ära tõstetud. Ta öösärk ei rippunud enam uksekonksu küljes ning kübarakarp oli külili keeratud ja pagasiriiuli nurka surutud.

      Agatha oli valinud teise klassi kupee seetõttu, et see oli ühe magamiskohaga esimese klassi kupeest oluliselt ruumikam. Nüüd küsis naine endalt, kas ta oli ikka õigesti talitanud.

      „Milline jumalik jakk!“ Katharine vedas pika ja elegantse sõrmega üle Agatha rannet ümbritseva riide. „Kas see on Sonia Delaunay?“

      „Jah, on küll.“

      „Seda ma arvasingi. Ma töötasin kunagi tema juures.“

      „Tõesti?“

      „Ma olen reklaamikunstnik.“ Katharine noogutas. „Ma olen teinud tööd Londoni ja Pariisi moemajadele.“

      „Küllap te olete väga andekas,“ tähendas Agatha. „Kas te olete töö- või lõbureisil?“

      Katharine heitis pea kuklasse ja naeris. „Kas üks peab teist välistama? Ma armastan oma tööd üle kõige.“ Naine sirutas käe aknaaluse laua poole, võttis sealt hõbedase sigaretikarbi ja avas selle. „Soovite ühte?“

      „Ei, tänan, ma ei suitseta.“

      „Loodetavasti ei pane te minu suitsetamist pahaks.“ Naine võttis midagi pidžaama taskust. Must hõbedase otsaga sigaretipits.

      Mõte suitsetajaga kupee jagamisest võttis Agathal seest õõnsaks. Archiega elatud aastate jooksul oli ta sigarettide lõhnaga ära harjunud. Aga võimalus magada toas, mille õhus ei hõljunud tubakalõhn, oli üks taas üksi elamise võludest.

      „Need on Türgi sigaretid,“ selgitas Katharine. „Üpris head. Üks kolleegi tõi need mulle Bagdadist. Pean neid juurde hankima.“

      „Kas sinna te teel oletegi?“ Kõrgmoe maailmas liikuva inimese jaoks tundus selline sihtkoht veidrana. Agatha oli eeldanud, et naine läheb Milanos rongist maha.

      Läitnud sigareti, puhus Katharine õhku suitsupilve. „Ma lähen Uri. Töötan sealsete väljakaevamiste juures: joonistan leidusid. Juba neljandat hooaega.“