.

lükkasid lapsevankreid läbi kuldsete lehekuhjade. Piimamees hobuvankril hüüdis neile midagi ning üks naistest pööras naeratades ja pead raputades ringi. Kuskil põõsaste vahel haukus koer ning tiigilt õhku tõustes prääksusid pardid. Nancy nägi kauguses Buckinghami paleed ja kerges loodetuules lehvivat riigilippu. Seda vaadet ei pidanud ta enam kunagi nägema.

      Naise tuba nägi tänu voodile kuhjatud kohvritele trööstitu välja. Tualettlaual ei olnud enam ühtki tuttavlikku eset: juveelikarva lõhnaõlipudeleid; hõbedast juukseharja, kammi ja käsipeeglit; puudri ja koldkreemiga täidetud kristallist purgikesi. Ja kallihinnalist fotot, mis nüüd koiaukudega salli mähitult lamas ta käekotis. Paabulinnusinist siiditükikest lagedale tuues oli ta nina kinni püüdnud sellest hoovava piibelehelõhna pahvaku. Sall oli kuulunud naise emale ja lõhnas endiselt ta lemmiklõhnaõli järele. Nancy ei suutnud seda lõhna tundes ennast talitseda. Ta silmist purskusid nii kaua allasurutud pisarad. Patja nuuksudes kuulis ta kõrvus ema häält: ole nüüd, kullake, tõeline daam peab alati suutma end kontrollida.

      Hetke pärast läheb ta alumisele korrusele, söögituppa, kuhu paistab hommikupäike ja kus mees, kelle ta peagi igaveseks hülgab, laua ääres oma Financial Timesi taga istub. Mees tõstab hajameelselt pilgu, kui naine ta toolist möödub. Lehe paneb ta käest alles siis, kui Redfern mehe kooreta keedetud munast, vorstidest, seentest ja peekonist koosneva hommikueine lauale kannab. Tõenäoliselt küsib ta naise käest, mis tollel eeloleval päeval kavas on. Ta ei kuulanud tegelikult kunagi naise vastuseid, niisiis sobib vastuseks igati hästi naise poolt ettevalmistatud vale. Mees läheb oma klubisse, aimamata hetkekski, et naine asub kohe teekonnale ümber poole maakera.

      Selleks ajaks, kui mees lõunat sööb, istub naine juba Doverisse sõitvas rongis. Kui mees koju jõuab, on naine juba otsaga Prantsusmaal. Naine pistis käe käekotti ning võttis välja piletid, mille ostmiseks ta oli pidanud pantima oma kahekümne esimesel sünnipäeval päritud teemantidega kaelakee ja kõrvarõngad. Jah, see juhtub tõepoolest. See päev oli saabunud ja naine peab rongile istuma. See oli ainus lahendus. Tänase öö veedab ta välismaal. Ja nädala lõpuks jõuab Bagdadi.

      Nancy ei osanud endale ette kujutada, millist elu sellistes kohtades elatakse. Kõik, mida naine teadis, oli ta kokku lugenud ajakirjadest ja oma nõo kirjadest. Ka kõige pöörasemates unistustes polnud ta osanud ette kujutada kodu rajamist keset kõrbe asuvas linnas. Aga kuhu tal veel minna oleks? Kes veel oleks valmis teda enda juurde võtma?

      Naise pilk peatus nüüd kahel lapsehoidjal, kes pargipingil istusid ja omavahel lobisesid. Ta pöördus järsult sisse hingates aknast eemale ja pistis käe uuesti kotti. Siidist surilina pudenes foto väljavõtmisel põrandale. Seal ta oligi. Meest nähes tundis naine, kuidas miski temas üritab välja pääseda.

      „Palun, tule!“ sosistas Nancy. „Palun ära sunni mind seda üksi läbi tegema!“

      Londoni teises otsas astus Briti Muuseumi trepist üles naine, kelle kübara alt paistsid blondide juuste salgud. Naise kaenla alla oli pigistatud tänavanurgal lehepoisilt ostetud Daily Express. Naisel ei olnud ajalehtede ostmise harjumust ning reeglina poleks ta seda lehte valinud. Teda oli sundinud üle tänava tormama ajaleheputka aknal nähtud pealkiri: vastabiellunu enesetapu mõistatus.

      Katharine ei olnud suutnud poisile raha andes talle otsa vaadata: ta kartis, et näeb esilehel enda fotot. Nägemiskaugusest välja jõudes avas ta silmapilk ajalehe. Ta nägi lehes rügemendimundris Bertrami fotot. Ülevaade piirdus kahe lõiguga ja jätkus teisel leheküljel. Tänaval oli seda võimatu lugeda. Naine pidi sellega kuni muuseumi sissejõudmiseni ootama.

      „Tere hommikust, proua Keeling!“ Uksehoidja võttis naise vastu oma tavapärase tervitusega, mehe morsavurrud kaardusid naeratuseks. Naine noogutas talle ja vaatas kõrvale. Ta tahtnuks teada, kas mees oli ajalehte juba näinud. Kas ta teab? Kas uksehoidjad räägivad temast hommikul teed juues?

      Naine langetas pea teel kohta, kus ta teadis endal olevat võimaluse uurivate pilkude eest varjuda. Briti Muuseumi keldris, Aladdini koopas, täis kataloogi kandmist ootavaid iidseid esemeid, asus kabinet, mida ta Mesopotaamia väljakaevamiste rühmaga jagas. Naine palvetas endamisi, et seal nii vara hommikul kedagi ei oleks.

      Ruum oli tema kergenduseks tühi. Naine vajus toolile istuma ning laotas ajalehe tuhandeid aastaid kõrbeliiva maetuna veetnud potikildude ja keedest lahti pudenenud helmestega kaetud lauale.

      Ajalehe sees tema fotot ei olnud, oli vaid veel üks, seekord värskem, Egiptuses tehtud ülesvõte naise surnud abikaasast. Ta viibis pildil koos rühma meestega, kes kõik istusid Kairos nende peakorteriks olnud hoone sisehoovis. Mehe naeratus lõikas Katharine’i südamesse, tekitades temas süütunnet: naine oli elus ja mees abielusakramendi surmaotsuseks muutmise tagajärjel surnud.

      Naise silmis kipitasid teksti lugedes pisarad. Temas tekitas tülgastust silmatorkav nauding, mida reporter oli tundnud kohutavat lugu kirjeldades. Bertram oli surnud ligi viie aasta eest, kuid juriidilised asjaajamised olid aega nõudnud. Naist oli hoiatatud, et temalt võidakse oodata kohtuliku uurimise käigus tunnistuse andmist ja ta oli seda kohutavalt kartnud, kuid lõpuks ei pidanud ta isiklikult kohtusse minema. Kohtuarst oli leppinud tema kirjaliku ülevaatega juhtunust.

      Ametliku kohtuotsuse kohaselt oli kolonel Bertram Keeling endalt hetkelise meeltesegaduse ajal elu võtnud. Ülevaade juhtis tähelepanu asjaolule, et mees oli Suures Sõjas oma kodumaad väljapaistvalt teeninud. Väga paljud mehed olid sõjast rikutud psüühikaga tagasi tulnud. Sõda oli lihtne süüdistada, aga see polnud tegelikult põhjus, miks Bertram oli end maha lasknud. Naine teadis ja ajakirjanik ilmselgelt kahtlustas sama. Kohtuarsti otsus oli osutunud pettumuseks, niisiis oli mees artiklit vürtsitanud salakavalat vihjet sisaldava küsimusega, miks oli vaid kuus kuud abielus olnud mees oma elule lõpu teinud.

      Tõde ei osanud aimata mitte keegi, sest Katharine oli ainus elav hing, kes seda teadis. Arst, läbi ja lõhki rumal mees, oli ka ise vaid mõni nädal pärast Bertramit surnud koolerasse või tüüfusesse või millessegi sarnasesse. Mõned öelnuksid, et see oli jumalik kättemaks.

      Katharine voltis ajalehe kokku ja viskas selle prügikasti toanurgas. Ta tõttas raamatuid täis riiulite juurde vastasseinas, tõmbas välja kolm õhukest köidet ja pistis need endale kotti. Kümme minutit hiljem oli ta uuesti väljas, astus trepist alla ja peatas takso. Tunni aja pärast istub ta rongil, mis viib ta eemale nuuskivatest reporteritest ja nende uudishimulikest lugejatest.

      Taksos istudes sulges naine silmad ja manas vaimusilma ette kõrbemaastiku, mille järele ta nii tohutut igatsust tundis: ääretud laiuvad liivalagendikud ja selge sinine taevas; lõkkes põlevate puude ja vürtsitatud liha lõhn; päikesetõusu ajal palvusele kutsuvad kõlavad sillerdavad hüüded. Järgmisel nädalal samal ajal on ta seal.

      Esimese asjana tuleb tal, mõistagi, tegeleda muude asjadega. Pulmad Bagdadis. Sellele mõeldes tundis ta tahtmatult judinat mööda selga alla kulgemas, nagu oleks teda puudutanud surma hingus.

      Bertrami surma järel ei olnud mõte uuest abikaasast talle korrakski pähe tulnud. Aga väljakaevamiste aatelised rahastajad ei olnud talle valikuvõimalust andnud. Abiellumine oli tema jaoks ainus võimalus mehi täis laagris töötamist jätkata.

      Naine oli arheoloogi tehtud ettepanekuga nõustunud ühe ja olulise tingimusega: nende liidus pidi abielukohustuste täitmine välistatud olema. Katharine’i üllatuseks oli mees hetkelise kõhklemise järel sellega nõustunud. Kahtlemata arvas mees, et tal õnnestub veenda naist meelt muutma pärast seda, kui nad on meheks ja naiseks saanud.

      Vaene lollpea. Naine kuulis Bertrami häält niisama selgelt, nagu oleks mees istunud ta kõrval. Oleks ta vaid teadnud. Kui naine oleks vaid enne nende pulmaööd arsti juures käinud...

      „Lähete mõnda toredasse kohta, preili?“ Taksojuhi küsimus katkestas ta mõttelõnga.

      „Lähis-Itta,“ vastas naine. „Mesopotaamiasse.“

      „Heldeke, kas siis sinna saab sõita Victoria jaamast?“

      „Aga muidugi. Rongiga Doverisse ja siis Calais’t Idaekspressile. Raudtee viib Damaskusesse välja. Sealt edasi bussiga läbi kõrbe