Naine Idaekspressis. Lindsay Jayne Ashford

reisikaaslaseks on preili Muriel Harper.

      Naine tundis, kuidas õhetus vagunisaatja naeratuse mõjul ta kaelalt näole levis. Naine kahtlustas, et mees nägi ta vale läbi. Teadis, et tegu pole mitte sõbra, vaid teda alt vedanud armukesega.

      Vaene väike rikas tüdruk. Ta peaaegu kuulis, kuidas mees niimoodi mõtles.

      Pariis oli naise viimane lootus. Oli võimalik, et mees oli sinna jõudnud enne teda, kavatsedes pimeduse varjus rongile istuda, et vagunisaatjale mitte vahele jääda.

      Naine heitis pilgu oma kellale. Rong pidi vähem kui viie minuti pärast väljuma. Ta kuulis ukse paugatust. Samme koridoris. Naise häält rääkimas prantsuse keelt. Nancy vajus voodile, ta suu oli nii kuiv, et ta suutis vaevu neelatada. Kätt veeklaasi järele sirutades kuulis ta tasast klõpsatust. Järsult pead pöörates nägi naine, kuidas ukselink üles ja alla liikus. Ta oli ainsa hüppega ukse juures.

      „Oi, kallis!“ Pisarad kipitavates silmades, vajus naine mehe käte vahele.

      „Äkki lased mu sisse.“ Mehe huuled riivasid naise põske, kui ta tollel õlgadest kinni võttis ja üle läve astudes Nancy eest ära nihutas.

      „Kus su pagas on?“

      Mees ei vaadanud talle otsa. Ta istus raskelt voodile, pilk põrandale kinnitatud.

      „Ma ei saa jääda,“ ütles mees. „Ma pean hommikul rongilt maha minema.“

      „Aga... “

      „Ära küsi, Nancy! Mitte praegu. Võtame sellest ühisest ööst, mis võtta annab. Pane uks lukku ning tule ja kallista mind, eks ole?“ Mees sirutas mõlemad käed naise poole, kelle keha vajus mehe sülelusse.

      Hiljem lamas naine pimeduses kitsal naril ning hingas sisse mehe niiske naha lõhna, kuulates, kuidas vagunisaatja vaikselt uksele koputab. Naine hüüdis vastuseks, et tal pole midagi tarvis. Need sõnad kõlasid nagu pilge. Kõige rohkem maailmas ihkas ta meest alati enda kõrval lamamas tunda, kuid vaid mõne põgusa tunni möödudes on too taas läinud.

      Naine kuulis vagunisaatja samme mööda koridori hääbumas ning naaldus enda kõrval lamava sooja keha poole. Aga lumm oli lahtunud. Mees oli end istukile ajanud. Tikk välgatas, kui mees sigareti läitis. Nüüd kohe pidi ta ütlema naisele seda, mida too kõige enam kuulda kartis.

      „Ma pidin tulema, Nancy, ma ei saanud sind alt vedada.“ Mees hingas sügavalt sisse ning puhus seejärel välja suitsulehviku, mis heljus üle naise näo. „Aga praegu on kõik nii raske. Sa ju saad sellest aru, eks ole?“

      Naine tundis mehe sõnu kuuldes, kuidas ta sisemusest hakkas pinnale kerkima hüsteerilise naeru mull. Raske? Kuidas sai see, millega mees pidi rinda pistma, olla raskem sellest, millega naine silmitsi seisis? Kuid ta ei teinud häältki. Ei öelnud midagi. Ootas, et mees selgitamist jätkaks.

      „Ma arvan, et ta kahtlustab,“ jätkas mees. „Ma kardan, et oma kahtlustele kinnitust leides pöördub ta kindlasti ajakirjanduse poole. Mõtle, mida see meie jaoks tähendada võiks.“

      „Aga sellel poleks ju mingit tähtsust? Mitte siis, kui me Bagdadis oleme.“ Nancy ei näinud mehe näoilmet. Valgust andis üksnes tema sigareti punakas kuma.

      Mees tõi kuuldavale tasase naerumühatuse. See kõlas peaaegu nagu urin. „Bagdadis? Mida peaksime me Bagdadis peale hakkama?“

      „Ma... ma ei tea. Lihtsalt...“ Naine takerdus. „Küllap me lihtsalt elaksime. Me ju armastame teineteist, kas pole? Kas sellest ei piisa?“

      Mehe vaikimine andis naisele vastuse, mida ta kõige enam pelgas.

      Ta soovis sel hetkel mehele kõik ära rääkida. Oh jumal, kui väga ta soovis oma saladust avaldada! Kuid ta ei saanud seda teha. Ei võinud. See ei toimi kunagi, kui mees ei tule tema juurde vabatahtlikult, seda ise soovides. Naine oli selle taipamiseks piisavalt arukas. Ja pealegi oli tal vaatamata kõigele, mis viimastel kuudel aset leidnud oli, veel kübeke uhkust alles. Ta ei kavatsenud emotsionaalset väljapressimist kasutada.

      „Sa tead, kui väga ma sinust hoolin,“ sosistas mees. „Kas sa arvad, et ma oleksin muidu siia tulemisega riskinud?“ Mees kummardus sigareti kustutamiseks ettepoole ning puudutas asendit muutes peaga naise oma. „Kui sa saaksid seal end mõned kuud varjata...“ Mees silitas põsega naise kaela, tekitades ta kehas meeldivaid judinaid. „Me oleme ühel päeval koos – luban sulle seda.“

      Nancy sulges silmad, tundes, kuidas mehe keha tema oma vastu libises. Kogu hingest soovis ta lubadust uskuda.

      3. peatükk

      Lausanne’ist Milaanosse

      Järgmisel hommikul ärkas Agatha tohutu elevustundega ning nägi läbi akna mööda vilksatamas Alpe. Lumi mäetippudel peegeldas tõusvat päikest, täiusliku taeva taustale joonistusid korallpunased ja roosad lumevaibad.

      Naine riietus kiirustades, ta valis julgetes sügistoonides triipudega Sonia Delaunay jaki ning kaamelikarva siidpluusi ja sellega sobiva villase seeliku. Kui naine end huuli värvima sättis, üllatas teda omaenda peegelpildi nägemine väikeses ümmarguses peeglis kraanikausi kohal. Ta juuste punakas helk mõjus eredas päikesevalguses rabavalt. Juuksur oli teda sellise võimaluse eest hoiatanud. Te olete loomulik blond, oli naine öelnud, niisiis mõjub see värv teie puhul tavalisest erinevalt.

      Naine naeratas võõrale iseendale ning sirutas maskeeringule viimase lihvi andmiseks käe prillide järele. Pea kohal asuvalt pagasiriiulilt alla rippuv lipik kinnitas ta uut identiteeti: proua M. Miller, Greystone House, Drewsteignton, Exeter.

      Naine avas kupeeukse ja seisatas hetkeks, mõte restoranvagunisse sisenemisest mõjus halvavalt. Kõik need näod. Mis siis, kui keegi peaks ta ära tundma?

      Aga kõht tuli talle appi. Kuskil avanes uks ning mööda koridori liikus tema poole õhk täis kuuma võiga röstsaia, peekoni ja kohvi lõhna. Korralik hommikusöök on närvilisuse korral parim ravi, ütles ta isa ikka. Naise kõht korises rõõmsas ootusärevuses, kui ta ninal end juhtida lasi.

      Ülemkelner juhatas Agatha tema kohale, seljaga sõidusuunas, ning küsis, kas naine eelistab India või Hiina teed. Mees läks teed tooma ning naine sirvis menüüd: kooreta keedetud munad Hollandi kastmes, kala-riisiroog või pannkoogid vahtrasiirupiga? Milline naudisklev otsustusvõimetus. Selleks ajaks, kui kelner kannutäie Darjeelingi teega tagasi jõudis, oli naisel otsus tehtud.

      Hoolikalt silutud ajaleht oli sätitud päikeses sillerdavate hõbedaste söögiriistade kõrvale. Naine voltis selle lahti ja sirutas käe teetassi järele. Monogrammiga tassi huultele tõstes jäi talle silma tüdruk vastaslauas.

      Kõige rohkem kahekümne viie aastane, oletas Agatha. Tumedad laines juuksed ja peened näojooned, hea lõikega ja lihtsad riided ja õige pisut meiki. Naise nägemine tekitas Agathas kummalise déjà vu tunde. Ta oli kindel, et on naist kuskilt varem näinud, suutmata meenutada, kus. Õnneks ei tõstnud tüdruk pilku. See andis Agathale võimaluse ajalehe taha varjuda. Kuid seda avades nägi ta midagi tüdruku taldrikul olevale röstsaiale plopsatamas.

      Tüdruk nuttis.

      Pisarad hakkasid Agatha silme all ühtlase joana voolama. Tüdruk ei teinud häält ega katset oma nägu pühkida, justkui oleks ta kurbusest halvatud. Agatha võttis tassi kätte ja asetas uuesti lauale, ta sõrmed mudisid ägedalt tassisanga. Kas ta peaks teesklema, et ei pane midagi tähele? Kas selline käitumine oleks õige. Ei, otsustas naine, ta peab tüdruku juurde minema.

      Kuid sel hetkel vaatas tüdruk üles. Ta ei vaadanud mitte Agathat, vaid midagi restoranvaguni kaugemas otsas. Ta liigutas kergelt kätt. See mõjus lehvituse varjuna, jättes mulje, nagu kardaks naine, et keegi teda märkab.

      Agatha jaoks olnuks mõistagi ebaviisakas pead pöörata, et näha, kellele naine lehvitas. Kuid tänu kummalisele valgusemängule taipas ta, keda tüdruk näinud oli. Agatha pilgutas silmi, kui päikesekiir ukseavas seisja näo vaguniaknale peegeldas.

      Tema näo.

      See