Peotäis pruute. Stephanie Laurens

majja keskpäeva paiku. Tädil oli seljas uhke purpurpunane siidkleit ning aukartustäratavat väljanägemist kroonis uus ja kahtlemata väga moodne parukas. Max heitis sellele kõõrdpilgu, kui naise ees galantselt kummardas.

      Augusta Benborough ohkas. „Mulle tundub, et pean selle tagasi saatma, kui sa seda niisuguse pilguga vaatad!”

      Max muigas ja kummardus, et naist põsele suudelda. „Kindlasti mitte üks sinu parimaid valikuid, tädi.”

      Naine turtsatas. „Kahjuks ei saa ma väita, et sa ei tea neist asjust midagi. Et sa teaks – see on viimane mood.” Max kergitas lakooniliselt kulmu. „Olgu peale,” jätkas naine, „arvatavasti on sul õigus. See ei ole päris minu stiil.”

      Värvilistele patjadele toetudes ootas ta, kuni mehe pikk kogu tema lamamistooli vastas toolil istet võttis ja libistas siis kriitilise pilgu üle vennapoja elegantse kuju. Kuidas õnnestus mehel nii hoolitsetud välja näha, ilma et ise sellele mingit rõhku oleks pannud, oli naise jaoks täiesti arusaamatu. Ta oli kuulnud räägitavat, et mees on geenius. Isiklikult oli ta arvamusel, et need olid Maxi suurepärane füüsis ja kena tõmmu näolapp, mis inimesi võlusid.

      „Ma loodan, et sa rahuldad minu uudishimu ilma liigse keerutamiseta.”

      „Kallis tädi, kas ma olen siis kunagi midagi säärast teinud?”

      Naine vaatas teda kavala pilguga. „Sul on minult teenet vaja, kas pole? Ma ei oska ette kujutada, mis see küll olla võiks, kuid tee parem kiiresti. Miriam tuleb kella üheks tagasi ning ma arvan, et sa eelistaksid oma soovist rääkida, ilma et ta kõike pealt kuulaks.” Miriam Alford oli leedi Benborough’ luitunud välimusega leseks jäänud nõbu, kes tema juures elas, täites moodsa vanaproua seltsidaami kohta. „Ma saatsin ta Hatchard’sisse, kui su kirja sain,” lisas naine selgitades.

      Max naeratas. Kõikidest arvukatest sugulastest oli tädi Benborough, isa noorim õde, tema lemmik. Samal ajal kui kõik ülejäänud, kaasa arvatud tema ema, talle pidevalt häirekella lüües teda muuta püüdsid, rõhudes sündsustundele, mille olemasolu Max järjekindlalt eitas, tegi Augusta Benborough üliharva märkusi tema elustiili või arvukate skandaalide kohta, mida see endaga kaasa tõi. Kui Max oli alles linna tulnud, oli tema ehmunud perekonnale kiiresti selgeks tehtud, et Maxis nähti teise Delmere’i vikondi taaskehastust. Isegi kui ka pooled juttudest tõele vastasid, oli Maxi vanavanaisal olnud täiesti põhimõttelage ja moraalitu iseloom. Leedi Benborough, kes oli tollal alles hiljuti leseks jäänud, oli kutsunud Maxi teed jooma ja kasutanud võimalust, et mehele selgesõnaliselt öelda, mida ta tolle käitumisest arvab. Seejärel oli naine üksikasjalikult välja toonud kõik Maxi vead. Ent kui ta oli kokkuvõtteks öelnud, et ta ei loodagi, et tema epistlil Maxi edasisele käitumisele mingit mõju oleks – ta ei osanud ette kujutadagi, kuidas üks terve mõistuse juures olev inimene seda üldse arvata võiks –, oli Max seda talunud meelerahuga, mis oleks tema sõpru hämmastanud. Naine oli ta lõpuks vabaks lasknud, öeldes: „Kuna sul jätkus vähemalt viisakust mind ära kuulata, võid sa nüüd minna ja minu poolest jätkata oma põrguteed just nii, nagu ise soovid.”