Peotäis pruute. Stephanie Laurens

seisis kamina juures ja vaatas advokaati loiul pilgul. Whitney meeldis talle. Mees ei läinud närvi ning tundis oma tööd.

      Lõpuks võttis Whitney näpitsprillid ninalt ja vaatas oma kliendi poole. „Söör Thomas Twinning suri enne teie onu ja hertsogi testamendi kohaselt on täiesti selge, et teie pärite kõik tema kohustused.”

      Maxi tumedad kulmud tõmbusid kipra. „See tähendab siis, et ma olen selle eestkostega käsist-jalust seotud?”

      Whitney ajas huuled prunti. „Mina päris nii ei ütleks. Ma arvan, et eestkostest on võimalik vabaneda, sest on üsna ilmne, et söör Thomas ei kavatsenud teist oma tütarde eestkostjat teha.” Ta vaatas üksisilmi tulle ja raputas tõsisel ilmel pead. „Ma olen kindel, et mitte keegi ei julgeks selles kahelda.”

      Max naeratas kõveralt.

      „Kuid kui teil peaks õnnestuma sellest klauslist vabaneda,” jätkas Whitney, „jäävad noored neiud ilma vähimagi kaitseta. Kas ma sain teist õigesti aru, et nad viibivad käesoleval hetkel Londonis ja kavatsevad hooajaks siia jääda?”

      Ei olnud vaja erilist taibukust, et aru saada, kuhu Whitney oma jutuga tüüris. Ärritatud sellest, et tema tavaliselt nii hästi varjatud südametunnistus järsku ellu äratati, astus Max akna juurde ja jäi sinna seisma, pilk allpool avanevale sisehoovile suunatud ja käed sirgel seljal ristatud. „Jumal küll! Vaevalt te arvate, nagu võiksin mina olla sobiv eestkostja neile neljale armsale olevusele!”

      Whitney, mõeldes, et hertsog võiks sellega väga hästi hakkama saada, kui vaid tahaks, jätkas visalt. „Siis tekib küsimus, kes võiks teie asemel nende eest hoolitsema hakata.”

      Kindel teadmine sellest, mis juhtub siis, kui ta need neli kogenematut, hea lastetoaga neidu keset Londonit saatuse ning tänavatel ringi luusivate „puhtavereliste” kiskjate meelevalda jätaks, võttis Maxi tõrksas peas üha selgemat kuju. Sellega kaasnes ebameeldiv mõte, et teda ennast peeti ühe säärase jõugu juhiks, mis kuulu järgi olevat neist veel kõige ohtlikum. Ta suudaks kalgilt keelduda Caroline Twinningu eestkostjaks olemisest vaid sel põhjusel, et naisest enda armukest teha. Ei. Oli olemas piir, millest isegi tema üle ei astunud. Mälestust hallikasrohelisest silmapaarist, mis tal ikka veel elavalt silme ees oli, resoluutselt kõrvale lükates pöördus ta Whitney poole ja urises: „Olgu pealegi, pagan võtaks! Mida ma selle kohta teadma peaksin?”

      Advokaat naeratas leebelt ja hakkas Maxile tutvustama Twinningute perekonna ajalugu, mis kattus üldjoontes Caroline’i jutuga. Max katkestas teda. „Jah, ma tean seda kõike! Rääkige mulle arvudest – kui suur nende kaasavara on?”

      Whitney nimetas summa ja Maxi kulmud kerkisid. Hetkeks oli hertsog täiesti sõnatu. Ta läks kirjutuslaua juurde ja istus.

      „Igaühel eraldi?”

      Whitney vaid noogutas kergelt kinnituseks. Kui hertsog endiselt hämmeldusest keeletu oli, jätkas ta: „Söör Thomas oli väga nutikas ärimees, teie hiilgus.”

      „Tundub küll sedamoodi. Tähendab, et iga tüdruk on siis omaette pärijanna?”

      Seekord noogutas Whitney kindlalt.

      Max kortsutas kulmu.

      „Loomulikult,” jätkas Whitney süles olevaid pabereid uurides, „oleksite te vastutav ainult kolme noorema neiu eest.”

      Otsekohe pälvis ta oma kliendi tähelepanu, kelle sinistes silmades oli veidralt läbitungiv pilk. „Või nii. Miks?”

      „Nende isa testamendi tingimuste kohaselt anti preilid Twinningud Twyfordi hertsogi hoole alla vaid seniks, kuni nad saavad kahekümne viie aastaseks või abielluvad. Minu andmete põhjal peaks vanim preili Twinning olema lähenemas oma kahekümne kuuendale eluaastale. Seega peaks tal soovi korral olema võimalik ise enda eest vastutav olla.”

      Maxi kergendus oli peaaegu käega katsutav. Kuid kohe tuli talle pähe järgmine probleem. Caroline Twinning oli märganud Maxi huvi tema vastu – mis ei ole ka üllatav, kuna ta ei olnud teinud katsetki seda varjata. Kui naine saaks teada, et Max ei olegi tema eestkostja, hoiaks ta meest endast võimalikult kaugel. Või siis vähemalt üritaks seda teha. Kuid Caroline Twinning ei ole mingi naiivne plikake. Hääletu enesekindluse hõng, mis naise ümber hõljus, lasi Maxil aimata, et tegemist ei ole lihtsa vallutusega. Ilmselt oleks parem, kui preili Twinning arvaks edasi, et on mehe eestkoste all olles tema eest kaitstud. Sel moel ei tekiks Maxil oma reputatsioonist hoolimata naisele lähenemisel mingisugust raskust. Mida rohkem ta sellele mõtles, seda rohkem olukorra häid külgi ta avastas. Võib-olla õnnestub tal sellisel juhul lõpuks isegi kaks head korraga saada? Max vaatas Whitney poole. „Preili Twinning ei tea oma isa testamendi tingimustest midagi. Praegusel hetkel arvab ta, et on koos poolõdedega minu eestkoste all. Kas on pakilist vajadust teda tema olukorra muutusest teavitada?”

      Whitney pilgutas segadusse sattunult silmi ning ta näole ilmus kaalutlev pilk, püüdes aimu saada hertsogi motiividest jätta preili Twinning edasi enda hoolealuseks. Eriti pärast seda, kui oli alles äsja tahtnud sellest vabaneda. Max Rotherbridge tavaliselt oma otsustes ei kõhelnud.

      Max, olles väga hästi teadlik advokaadi mõtetest, püüdis leida oma küsimusele kõige usutavamaid põhjuseid. „Esiteks, olgu ta kakskümmend neli või kakskümmend kuus – ta vajab sama palju kaitset kui ta õedki. Siis veel ka sündsuseküsimus. Kui inimesed teaksid, et ta ei ole minu eestkostealune, oleks tal äärmiselt keeruline minu seltskonnas ringi liikuda. Ning kuna tema õed on siiski minu hoolealused ning hakkavad minu valdustes elama, võib olukord natuke delikaatseks kujuneda, kas te ei arva?”

      Maxil ei olnud vaja rohkem midagi täpsustada. Whitney mõistis olukorra keerukust piisavalt selgelt. Nüüd oli tema kord kulmu kortsutada. „Teie jutus on tõetera sees.” Hubert Whitneyl puudus noori neide puudutavate küsimuste korraldamises igasugune kogemus.

      „Praegu ei oska ma küll välja tuua midagi, mis nõuaks preili Twinningu nõusolekut. Ma arvan, et ei juhtu midagi halba, kui me teda abiellumiseni selle koha pealt teadmatuses hoiame.”

      Abielu mainimine pidurdas järsult Maxi tormakat meelt, kuid ta heitis segava mõtte kõrvale, et selle juurde hiljem uuesti tagasi tulla. Tal oli täna juba liigagi palju teha.

      Whitney jätkas: „Kuidas te kavatsete selle olukorra lahendada, kui lubate küsida?”

      Max oli juba jõudnud natuke mõelda keerulisele probleemile, kuidas esitleda nelja tema eestkoste all olevat noort daami koorekihile nii, et see tormi ei tekitaks. „Ma lasen Twyford House’i otsekohe vastavalt korda seada. Õed võivad seal elada. Ma kavatsen paluda oma tädil, leedi Benborough’l nende patrooniks hakata. Ma olen kindel, et see valmistab talle ainult heameelt ja pakub hooajaks tegevust.”

      Hubert Whitney tundis leedi Benborough’d. See võib naisele tõepoolest meeldida. Naeratus ilmus mehe kitsastele huultele.

      Hertsog tõusis püsti, lõpetades sellega nende jutuajamise.

      Whitney tõusis samuti. „See tundub olevat kõige sobivam variant. Kui on veel midagi, millega me teie hiilgust aidata saame, siis teeme seda suurima rõõmuga.”

      Max noogutas vastuseks. Kui Whitney lahkuma hakates kummardas, nägi Max seltskondlike intriigide alal vilununa kõne all olevas plaanis viimast nõrka kohta ja otsustas selle kohe kõrvaldada. „Kui on midagi, mida te soovite preili Twinninguga arutada, siis võiksite seda teha minu kaudu, nagu ma oleksin tõepoolest tema eestkostja. Kuna te tegelete mõlema mõisa asjadega, ei tohiks tegeliku olukorra varjamises mitte midagi sündsusetut olla. See on preili Twinningu enda huvides.”

      Whitney kummardas veel kord. „Ma ei näe selles mingit probleemi, teie hiilgus.”

      Teine peatükk

      Pärast Whitney lahkumist jagas Max ülemteener Wilsonile terve rea mitmesuguseid kiireid korraldusi. Seejärel tormasid ta teenrid Londoni eri osadesse, mõned Twyford House’i, teised agentuuridesse, mis tegelesid kõrgseltskonna jaoks majapidamistööde tegijate palkamisega. Üks jooksupoiss saadeti hertsogi kirjaga, milles too palus kokkusaamist