Peotäis pruute. Stephanie Laurens

isa päranduse puutumata.”

      Max noogutas aeglaselt. „Aga kes teie eest vastutas? Te ei saanud ju ometi üksinda teisele poole maakera reisida.”

      Esimest korda selle kummalise vestluse ajal nägi Max preili Twinningut punastamas, kuigi väga kergelt. „Meie toatüdruk ja kutsar, kes meie käskjalana tegutses, elasid meie juures.”

      Max ei lasknud end vastuse kergusest petta. „Teie potentsiaalse eestkostjana, preili Twinning, pean ma ütlema, et asjade selline korraldus ei lähe mitte. See, mis võis sobilik olla teisel pool ookeani, ei ole kõlblik Londonis.” Ta jäi vait, mõeldes esimest korda elus sündsate kommete peale. „Vähemalt elate te praegu Gillon’sis. Seal on piisavalt turvaline.”

      Pärast järjekordset pausi, mille jooksul ta pilk Caroline’ilt ei lahkunud, sõnas ta: „Ma kohtun Whitney’ga täna hommikul ja ajan kõik asjad joonde. Ma külastan teid kell kaks, et teile asjade käigust teada anda.” Ta silmade ees välgatas kujutluspilt endast kohtumas noore ilusa naisega, üritamas moodsa Grillon’si seinte vahel kõigi teiste klientide lummatud pilkude all vestlust arendada. „Kui nüüd järele mõelda, siis ma viin teid hoopis parki väljasõidule. Sel moel,” jätkas ta hallikasrohelistest silmadest paistvale küsimusele vastates, „võib meil isegi avaneda võimalus rohkem rääkida.”

      Ta tõmbas kellanööri ja Hillshaw astus tuppa. „Laske tõld valmis panna. Preili Twinning läheb Grillon’sisse tagasi.”

      „Jah, teie hiilgus.”

      „Oh ei! Ma ei taha teile nii palju tüli teha,” ütles Caroline.

      „Mu kallis laps,” venitas Max, „minu hoolealused ei liigu Londonis ringi troskadega. Hoolitsege selle eest, Hillshaw.”

      „Jah, teie hiilgus.” Hillshaw eemaldus, olles kordki oma isandaga täiesti ühel meelel.

      Caroline avastas, et sinised silmad, mis olid teda kogu selle jutuajamise ajal uudishimulikult jälginud, olid endiselt temale suunatud ning nende sügavusest paistis kergelt pilkav helk. Kuid tema ei olnud arglike killast ning ta naeratas mehele muretult, otsustades sellega teadmatult oma saatuse.

      Mitte kunagi varem ei olnud ta kohanud nii kütkestavat naist, mõtles Max. Ühel või teisel moel vabaneb ta neist eestkosteköidikuist. Toas võttis maad vaikus, mida täitis vaid nurgas seisva kõrge kappkella ühtlane tiksumine. Max kasutas võimalust, mida pakkus preili Twinningu ilmne lummatud olek mehe selja taga riiulis seisvate kogukate nahkkaantega raamatute ridu silmitsedes, et veel kord naise nägu uurida. See oli värske, ergas ning sealt paistis rahulikku enesevalitsust, mida tema kogemuste põhjal noortes naistes leidus harva. Kahtlemata oli tegu iseloomuga naisega.

      Maxi teravad kõrvad püüdsid kinni tänaval veereva tõlla rataste kõla. Ta tõusis ning ka Caroline tegi sama. „Tulge, preili Twinning. Teie tõld ootab teid.”

      Max juhtis Caroline’i välisukseni, kuid hoidus sealt edasi minemast, ning kummardus galantselt naise käe kohale, enne kui laskis Hillshaw’l ta ootava tõlla juurde saata. Mida vähem oli võimalusi, et keegi teda naisega koos näeb, seda parem. Vähemalt seni, kuni ta seda eestkoste sasipundart lahendanud ei ole.

      Niipea kui majesteetlik Hillshaw tõllaukse oli sulgenud, hakkasid hobused sörkides edasi liikuma. Caroline nõjatus vastu sõiduki pehmet istmepolstrit, pilk mittemidaginägevalt küljeaknale suunatud, samal ajal kui tõld läbi moodsa Londoni veeres. Mõtteisse vajunult püüdis ta hinnata selle ootamatu pöörde mõju, mille nende saatus võtnud oli. Kujutlematu, omada säärast eestkostjat!

      Kuigi ta oli olnud üllatunud, kui ta Twyford House’ist Delmere House’i edasi oli suunatud, oli ta siiski eeldanud, et kohtub hajameelse ja järeleandliku härrasmehega, kes oli, ehkki küll kirja teel, kõigi tema varasemate ettepanekutega nii innukalt nõus olnud. Tema vaimusilmas oli Twyfordi hertsog olnud hilises keskeas mees, parukat kandev nagu paljud tema isa eakaaslasedki, selgelt oma parimad eluaastad seljataha jätnud ning kellel puudus tegelikult huvi nelja noore ja elavaloomulise naisterahva eest hoolitsemise vastu. Ta naeratas kergelt seda eelarvamuslikku pilti silme eest minema pühkides. Kindlust sisendava isaliku kuju asemel tuleb tal nüüd tegemist teha mehega, kes, kui esmamuljet usaldada võib, on intelligentne, kiire taibuga ja tema maitse jaoks liiga läbinägelik. Arvata, et uus hertsog ei tea täpselt, kuidas nelja noore naisega hakkama saada, oleks ilmselgelt absurdne. Kui tal oleks tulnud oma arvamust avaldada, oleks Caroline öelnud, et naistega toimetulek on praeguse Twyfordi hertsogi eriala. Veelgi enam – mehe vaieldamatut kogemust arvesse võttes oli Caroline üpriski kindel selles, et mees on aldis igasugustele naiselikele meelitustele. Vari langes ta hallikasrohelistele silmadele. Ta ei olnud täiesti kindel, kas talle meeldis see pööre, mille nende saatus võtnud oli. Ta naeratas hiljutisele jutuajamisele tagasi mõeldes. Ka mehele ei paistnud see mõte erilist rõõmu valmistavat.

      Hetkeks kaalus Caroline võimalust hertsogiga mingile kokkuleppele jõuda, eriti mis puudutas hooldusõiguse klausli tühistamist isa testamendis. Kuid seda vaid hetkeks. Oli tõsi, et teda ei olnud kunagi kõrgseltskonnale esitletud, kuid ta oli selle reeglitega juba ammu tuttav. Kuigi mõte piiramatust vabadusest teha kõike, mis hing ihaldas, kõlas ahvatlevana, varjutas seda siiski ümberlükkamatu tõsiasi, et tema ja ta poolõed olid ikkagi pärijannad. Tema isa, kellel oli äärmiselt masendav arvamus nende teadmiste hulga kohta, mis naisterahvale lubatud peaks olema, ei olnud kunagi olnud eriti ettenägelik, mis puudutas tema tütarde tulevikku. Kuid sellele vaatamata ei olnud kõigi nende aastate jooksul, niipalju kui Caroline mäletas, neil kunagi rahapuudust olnud. Ta oli pigem arvanud, et nad on piisava kaasavaraga kindlustatud. Sellises olukorras ei olnud seltskonnas peituvad lõksud ja püünised ilma Twyfordi hertsogi suguse eestkostja kaitseta säärasteks kogemusteks, mida ta oma õdedele meelsasti näidata oleks tahtnud.

      Kui pilt läigatusest tema hiilguse silmis ning otsusekindlast lõuajoonest ta vaimusilma ette kerkis, tuli talle pähe mõte ebameeldivast võimalusest, nagu võiks mees neist mingil põhjusel lahti öelda. Kui oli olemas mingi moodus nende eestkostekohustusest vabaneda, siis tema hiilgus selle ka kahtlemata leiab. Arusaamatul põhjusel täitis Caroline’i selle mõtte juures seletamatu pettumus.

      Kuid on ebatõenäoline, mõtles Caroline sihikindlalt selga sirgu ajades, et mees midagi selles suhtes ette saab võtta. Ta eelistas mõelda, et nad võivad end uue Twyfordi hertsogi hoole all täiesti turvaliselt tunda, seni kuni nad on tema eestkostealused. Ta lasi mõtetel mitu minutit peatuda küsimusel, kas ta ka tegelikult tahtis end hertsogiga koos olles turvaliselt tunda, enne kui mõtteis pead vangutas. Helde taevas! Ta oli just äsja seda meest kohanud ja siin ta nüüd oli, unelemas temast nagu mingi kogenematu plikake! Caroline püüdis kulmu kortsutada, kuid see katse hajus häbelikuks naeratuseks omaenda tundlikkuse üle. End mugavamalt luksusliku tõlla nurka sisse seades hakkas ta mõtteis koostama kirjeldust kohtumisest, et olla valmis õdede innukatele küsimustele toimunu kohta vastust andma.

      Paar minutit pärast Caroline Twinningu lahkumist Delmere House’ist oli Max jaganud järjest mitmeid korraldusi, milledest üks tõi härra Hubert Whitney, Josiah Whitney poja – Chancery Lane’i advokaadibüroo Whitney ja White juhataja – kella üheteistkümneks Delmere House’i ukse taha. Whitney oli ebamäärases eas kuiv ja jäik mees, väga korrektselt musta riietatud. Ta oli igas mõttes oma isa poeg ning nüüd, mil vana mees ei suutnud enam voodist tõusta, tegeles poeg kõikide isa jõukamate klientidega. Kui Hillshaw mehe hästisisustatud raamatukogutuppa juhatas, ohkas too kergendatult – ja seda mitte esimest korda –, kui nägi, et see oli Max Rotherbridge, kes oli keerulises olukorras olevad Twyfordi valdused pärinud. Kuigi Maxil ei olnud sellest aimugi, pidas Whitney temast väga lugu, soovides sageli, et ka teised tema kliendid oleksid sama otsekohesed ja otsusekindlad. See tegi elu tunduvalt lihtsamaks.

      Oma lemmikkundega näost näkku kohtudes sai ta otsekohe teada, et tema hiilgus Twyfordi hertsog ei olnud kaugeltki vaimustuses sellest, et temast oli ilmselt nelja abieluealise noore naise eestkostja saanud. Whitney sattus hetkeks täielikku segadusse. Õnneks oli ta kaasa võtnud kõik Twyfordi puudutavad paberid ning Twinningu dokumendid olid nende hulgas. Taibates, et tööandja ei kavatsenud temaga selle pärast pragada, et ta ei olnud tema hiilgust informeerinud asjaoludest, millest