Peotäis pruute. Stephanie Laurens

tundmata mitte mingisugust vajadust ekstravagantsete kaunistuse kasutamise järele, et oma pikalt ja võimsalt kogult tähelepanu eemale tõmmata. Tema laiad õlad ja lihaselised reied sobisid täiuslikult hetkemoega. Tema suurepärase lõikega kuued nägid välja nii, nagu oleks need talle selga vormitud, ja kitsenahast kintspükstel ei olnud ainsatki kortsu. Maitsekas vest, perfektselt seotud kaelaside ja läikivad säärsaapad, mis täiustasid üldpilti, panid kadestama paljusid edasipüüdlikke moenarre. Ta juuksed, tumedad kui öö, olid korralikus soengus, raamides tõmmut nägu, millele aastad ei olnud jätnud muud jälge kui kogenud künismi. Põlates ajastule omast enese ehtimist, kandis tema Twyfordi hiilgus ainult üht kuldset pitsatsõrmust oma vasaku käe sõrmes ega uhkeldanud ei uurikettide ega pitseritega. Kuid sellele vaatamata ei suutnud keegi Maxi vaadates ette kujutada teda teistsugusena kui ta oli – üks moodsamaid ja rikkamaid mehi terves koorekihis.

      Max astus raamatukokku, kesköösiniste silmade sügavuses natuke kuri pilk. Tema tähelepanu püüdis kiire liigutus, kui noor neiu, kes oli kamina ääres tema lemmiktugitoolis istudes rahulikult tema hommikust Gazette’i lugenud, lehe kokku murdis ja kõrvale pani, enne kui püsti tõusis ja talle otsa vaatas. Max jäi seisma, siniste silmade pilk korraga süvenenud, igasugune märk pahameelest kadumas, kui ta uurivalt oma ootamatut külalist silmitses. Tema luupainaja oli unenäoks moondumas. Olend tema ees oli kahtlemata houri, neitsi Koraani paradiisist. Ta jäi mõneks hetkeks vaimustusest tardunult naist vaatama. Siis aga võttis ta kaine mõistus end kokku. Mitte houri. Paradiisineitsid ei loe Gazette’i. Vähemalt mitte tema raamatukogus kell üheksa hommikul. Sõnakuulmatutest vasekarva lokkidest, mis naise näo ümber kähardusid, kuni pisikeste kinganinadeni, mis lihtsalõikelise rabavalt moodsa kleidi ääre alt ahvatlevalt välja paistsid, ei leidnud Max tema juures ühtegi viga. Naine oli vormika kehaehitusega, jumalannalikult pikk, rinnakas ja ümarate puusadega, kuid see kõik oli täiuslikult proportsioonis. Tema aprikoosivärvi siidkleit tõi lummavalt välja rikkalikud kumerused, liibudes ahvatlevalt ta kreekapärastele kehavormidele. Kui Maxi pilk naise näole tagasi pöördus, jõudis ta märgata tema sirget nina ja täidlasi huuli, enne kui kaunilt kaarduvad kulmud ja suuri silmi ääristavad pikad ripsmed ta tähelepanu endale tõmbasid. Alles siis, kui ta naise jahedatesse hallikasrohelistesse silmadesse vaatas, nägi ta neis peituvat lõbusat tulukest. Seesuguse reageeringuga mitte harjunud olles kortsutas Max kulmu.

      „Kes te, täpsemalt, olete?” Mehe hääl, nagu ta rahulolevalt märkas, oli tasakaalukas ja diktsioon selge.

      Naeratus, mis nende kutsuvate huulte nurkades hõljunud oli, muutus lõpuks ometi tõeliseks, tuues nähtavale rea väikeseid pärlisarnaseid hambaid. Kuid selle asemel, et mehe küsimusele vastata, ütles see nägemus: „Ma ootasin hertsog Twyfordi.”

      Naise hääl oli madal ja meloodiline. Haaratuna mõttest, kuidas kõige kiiremini formaalsustega ühele poole saada, vastas Max automaatselt: „Mina olengi hertsog.”

      „Teie?” Üheks pikaks hetkeks ilmus naise kütkestavale näole sügavalt hämmeldunud ilme.

      Caroline ei suutnud varjata oma üllatust. Kuidas sai just tema kõigi võimalike meeste hulgast hertsog olla? Lisaks sellele, et mees oli liiga noor selleks, et oleks saanud tema isaga sõber olla, oli tema ees seisev džentelmen kahtlemata ka elumees. Ja pealegi veel esimest sorti elumees. Kas tema arvamust mehe iseloomu kohta olid mõjutanud tolle tumedad kulmud, kongnina ning enesekindla suu- ja lõuajoonega karmiilmeline nägu või ükskõikne enesekindlus, millega too tuppa sisenenud oli, ei osanud Caroline öelda. Kuid vaoshoitult ülbe viis, millega mehe siniste silmade pilk teda pealaest jalatallani mõõtnud oli ning seejärel sama rahulikult tuldud teed ülespoole tagasi liikus, justkui veendudes, et midagi kahe silma vahele ei olnud jäänud, ei jätnud talle mingit kahtlust selles, millise mehega tal siin tegemist oli. Tundes end turvaliselt teadmisest, et oli oma eestkostja katuse all, oli ta lasknud end lõbustada säärasest ilmselt heakskiitvast pilgust, mis mehe sügavsinistest silmadest välja paistis. Nüüd, kui needsamad sinised, läbitungivalt selgepilgulised silmad endiselt temal püsisid, tundus talle nagu oleks vaip ta jalge alt ära tõmmatud.

      Maxile ei jäänud naise rabatud pilk märkamatuks. „Oma pattude eest,” lisas ta kinnituseks.

      Kasvava rahutustundega andis ta külalisele käega märku suure mahagonist kirjutuslaua ääres istet võtta ning läks ise teisel pool lauda seisva tooli juurde. Seda tehes raputas ta mõttes pead, üritades minema pühkida täiesti mittevajalikke mõtteid, mis sinna vägisi sisse tikkusid. Pagana Carmelita!

      Caroline, püüdes kiiresti hinnata seda, mida see viimane segadusse ajav uudis mehe suust tema jaoks tähendada võib, astus ettepoole ning võttis osutatud toolil istet.

      Väliselt rahulikuna vaatas Max naise kõnnaku alateadlikult graatsilist liuglemist ning puusade võrgutavat õõtsumist, kui ta istet võttis. Tal tuleb Carmelitale asendaja leida. Ta pilk puhkas mõtisklevalt enda ees istuval ilul. Hillshaw’l oli õigus olnud. Tegemist on kahtlemata daamiga. Kuid see ei olnud teda kunagi varem mitte millekski takistanud. Ning nüüd, kui ta naist lähemalt silmitseda sai, tõdes ta, et too ei olnud enam ka väga nooruke. Veelgi parem. Kuid mitte ühtegi sõrmust, mis oli veider. Järjekordne valutorge silmade taga lisas ta häälele karedust. „Kes pagan te olete?”

      Põselohuke ilmus uuesti. Ilma igasuguse ebaluseta vastas naine: „Minu nimi on Caroline Twinning. Ning kui te tõepoolest olete hertsog Twyford, siis ma kardan, et on üsna tõenäoline, et ma olen teie eestkostealune.”

      See teadaanne võeti vastu täielikus vaikuses. Sellele järgnes pikk paus, mille vältel Max istus liikumatult, terav siniste silmade pilk vankumatult külalisele kinnitunud. Naine talus seda mõned minutid, enne kui sellise ainitise põrnitsemise peale viisakalt, kuid samas ka lõbustatult kulmu kergitas.

      Max sulges silmad ja oigas. „Oh jumal.”

      Olukorra mõistmiseks oli kulunud vaid hetk. Ainuke naine, keda ta võrgutada ei tohi, on tema enda hoolealune. Ning ta oli juba otsustanud, et tahab kindla peale Caroline Twinningu ära võrgutada. Pingutusega suunas ta oma mõtted pooleli oleva vestlusteema juurde tagasi. Ta avas silmad. Loodetavasti paneb naine tema reaktsiooni loomuliku uskumatuse arvele. Hallikasroheliste silmade pilku kohates, mis nüüd veelgi lõbustatum oli, ei olnud ta selles aga nii kindel. „Selgitage seda mulle, palun. Väga lihtsate sõnadega. Ma ei ole hetkel valmis mõistatusi lahendama.”

      Caroline ei suutnud muiet tagasi hoida. Ta oli märganud mehe siniseid silmi hooti läbimas midagi, mida ta valusööstudeks pidas. „Kui teie pea nii väga valutab, miks te ei kasuta siis jääkotti? Ma kinnitan, et mul ei oleks selle vastu midagi.”

      Max heitis naise suunas põlastava pilgu. Tal oli tunne nagu hakkaks ta pea lõhkema, aga kuidas julges too naine olla nii sündsusetu, et seda tähele panna, rääkimata selle mainimisest? Kuid samas oli naisel täiesti õigus. Jääkott oli täpselt see, mis ta vajas. Sünge pilguga sirutas ta käe kellanööri järele.

      Hillshaw astus kutse peale tuppa ning võttis korralduse jääkoti toomise kohta vastu ilma väliselt segadusse sattumata. „Praegu, teie hiilgus?”

      „Loomulikult praegu! Mis kasu sellest hiljem oleks?” Max võpatas omaenda hääle peale.

      „Kuidas tema hiilgus soovib.” Sünge hääletoon ei jätnud Maxile kahtlustki teenri sügavast halvakspanust.

      Kui uks Hillshaw’ selja taga kinni vajus, toetas Max selja vastu toolileeni, sõrmed meelekohtadele surutud ning põrnitses Caroline’i ainitise pilguga. „Te võite alustada.”

      Veel kord naeratas naine täiesti pingevabalt. „Minu isa oli söör Thomas Twinning. Ta oli Twyfordi hertsogi – ilmselt eelmise hertsogi – vana sõber.”

      Max noogutas. „Minu onu. Ma pärisin tiitli temalt. Ta sai kolm kuud tagasi koos oma kahe pojaga ootamatult surma. Ma ei osanud arvatagi, et võiksin kunagi mõisa pärida, seega ei tea ma midagi kokkulepetest, mis teie vanematel lahkunud hertsogiga olla võis.”

      Caroline noogutas ja ootas, kuni Hillshaw, kes oma isandale hõbekandikul soovitud jääkoti tõi, eemaldus. „Ma mõistan. Kui mu isa kaheksateist kuud tagasi suri, teatati meile, mulle