Peotäis pruute. Stephanie Laurens

mõttetuna end sinna igaveseks matta. Hertsog tahtis, et me kohe tema pere juurde koliksime, kuid meil oli leinaaeg. Ma veensin teda, et ta lubaks meil minna minu kasuema perekonna juurde New Yorki. Nad olid alati tahtnud, et me neile külla läheksime ning see näis selleks väga sobiv võimalus olevat. Ma kirjutasin hertsogile New Yorgis olles, öeldes, et külastame teda Inglismaale tagasi jõudes ja andsin talle meie arvatava naasmise kuupäeva. Ta vastas mu kirjale ja tegi ettepaneku, et võiksin teda täna külastada. Ja siin ma nüüd siis olen.”

      Max mõistis nüüd kõike. Caroline Twinning oli veel üks osa tema neetult tülikast pärandusest. Olles elanud oma varasematel aastatel vaba ja naudinguterikast elu, olnud elupõletaja linna saabumisest alates, oli Max peagi taibanud, et tema elustiil vajas kapitali, mis seda toetaks. Niisiis oli ta kindlustanud selle, et kõiki tema mõisasid juhiti tõhusalt ja hästi. Delmere’i mõisad, mis ta oma isalt päris, olid kaasaegse mõisajuhtimise musternäidiseks. Kuid tema onul Henryl ei olnud kunagi olnud erilist huvi oma palju suuremate valduste vastu. Pärast onuga juhtunud traagilist paadiõnnetust, mis oli Maxi jaoks ootamatult kaasa toonud Twyfordi hertsogkonnaga seotud vastutuse, oli ta avastanud, et onu kõikide mõisate põhjalik ülevaatus oli hädavajalik, kui ta ei taha, et need tema palju õitsvamal järjel olevaid Delmere’i valdusi ära ei kurnaks. Kolm viimast kuud olid möödunud pidevas muutumises, mille jooksul vana Twyfordi kauaaegsed teenijad püüdsid kohaneda uue hertsogi ja tema väga erisuguse elustiiliga. Maxi jaoks olid need tähendanud kolme kuud lakkamatut tööd. Alles sel nädalal oli ta lõpuks mõelnud, et kõige hullem on viimaks mööda saamas. Ta oli saatnud oma kannatliku sekretäri, Joshua Cummingsi, koju hädavajalikule puhkusele. Ning nüüd, üsna arusaadavalt, oli algamas tema Twyfordi pärandi saaga järgmine peatükk.

      „Te mainisite õdesid. Kui palju?”

      „Minu poolõed tegelikult. Meid on kokku neli.”

      Vastuse kergus muutis Maxi otsekohe kahtlustavaks. „Kui vanad?”

      Caroline kõhkles märgatavalt, enne kui vastas: „Kakskümmend, üheksateist ja kaheksateist.”

      Vastuse mõju Maxile oli šokeeriv. „Armas taevas! Nad ei tulnud ju ometi koos teiega siia?”

      Caroline vastas hämmeldunult: „Ei. Ma jätsin nad hotelli.”

      „Jumal tänatud selle eest,” sõnas Max. Caroline’i uurivat pilku kohates ta naeratas. „Kui keegi oleks neid siia sisenemas näinud, oleks linnas kulutulena levinud jutt, et ma rajan siia haaremit.”

      Mehe naeratus pani Caroline’i silmi pilgutama. Tema hallid silmad läksid mehe sõnu kuuldes natuke suuremaks ning ta suutis vaevu mõistmatust teeselda. Märgates mehe siniste silmade pilgus seda kummalist tulukest, kui need temal peatusid, näis olevat päris hea, et ta hertsogi eestkostealune on. Oma mööndavasti väheste teadmiste põhjal sellist tüüpi meeste moraalsuse kohta, arvas ta, et tema positsioon tagab talle turvalisuse, kui ka miski muu seda ei tee.

      Sarnaselt naisele mõtles Max täpselt sama asja. Ning otsustas oma kõige hiljutisema päritud kohustusega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Lisaks sellele, et tal ei olnud mitte mingisugust soovi noorte abieluealiste naiste eestkostjaks olla, oli tal vaja vabaneda takistustest Caroline Twinninguni viivalt teelt. Talle torkas äkki pähe, et naise kirjeldus oma elust oli olnud kummaliselt pinnapealne ja otsustavalt napisõnaline. „Alustage algusest. Kes oli teie ema ja millal ta suri?”

      Caroline ei olnud valmistunud oma elulugu ette kandma, arvates, et hertsog on kõikidest faktidest teadlik. Kuid praeguses olukorras oli tal väga raske mehe küsimustele vastamisest keelduda. „Minu ema nimi oli Caroline Farningham, ta oli pärit Staffordshire’i Farninghamide suguvõsast.”

      Max noogutas. Vana perekond, väga tuntud ja heade sidemetega.

      Caroline’i pilk oli ekselnud raamaturidadele, mis hertsogi selja taga riiuleid täitsid. „Ta suri varsti pärast minu sündi. Mul ei olnudki võimalust teda tundma õppida. Mõne aasta pärast abiellus mu isa uuesti, seekord ühe kohaliku neiuga, kelle perekond hakkas asumaadele rändama. Eleanor oli minu vastu väga hea ning hoolitses meie kõigi eest väga hästi, kuni ta kuus aastat tagasi suri. Loomulikult oli mu isa pettunud, et ta kunagi poega ei saanud ning pööras meile neljale väga harva tähelepanu, mis tähendas seda, et kogu koorem oli Eleanori õlgadele jäetud.”

      Mida rohkem Max mehest kuulis, seda veendunum ta oli, et söör Thomas Twinningul oli mõni kruvi logisenud. Ta oli ilmselgelt olnud kõige ebaloomulikum lapsevanem. Kuid need teised on ainult preili Twinningu poolõed. Oletatavasti ei ole nad nii hurmavad kui tema. Max mõtles, et peaks selle kohta järelepärimisi tegema, kuid enne kui tal õnnestus sobiv küsimus moodustada, tuli talle pähe üks teine sama intrigeeriv teema.

      „Kuidas juhtus nii, et kedagi teist ei ole varem seltskonnale esitletud? Kui teie isa muretses piisavalt, et teile eestkostja organiseerida, oleks tema jaoks kindlasti lihtsaim lahendus olnud teid abikaasade hoole alla edasi anda?”

      Caroline ei näinud mingit põhjust, miks mitte rahuldada seda, mis lõppude lõpuks oli ju vaid täiesti mõistetav uudishimu. „Meid ei esitletud, sest minu isa ei kiitnud heaks seesugust... tühist ajaveetmist! Mõnikord ma mõtlesin, et ta ei kiitnud üldse naisi heaks.”

      Max pilgutas silmi.

      Caroline jätkas: „Mis abielusse puutub, siis ta oli sättinud asjad omal kombel. Ma oleks pidanud abielluma meie naabri, Edgar Mulhalliga.” Tahtmatult ilmus naise näkku vastikust tundev ilme.

      Maxile tegi asi nalja. „Kas ta ei oleks sobinud?”

      Caroline’i pilk pöördus tagasi sarkastilisele näole. „Te ei ole teda kohanud, vastasel juhul ei oleks teil vaja seda küsida. Ta on...” Naine kirtsutas sobivat kirjeldust otsides nina. „Kitsarinnaliselt õiglane,” sõnas ta lõpuks.

      Selle peale hakkas Max naerma. „Kahtlemata väljaspool arvestust.”

      Caroline ignoreeris mehe sinisilmades peituvat väljakutset. „Isal olid samasugused plaanid ka mu õdede jaoks, kuid kuna ta ei märganudki, et nad olid juba abiellumisealised ning ka mina sellele tema tähelepanu ei juhtinud, ei tulnud ka nende puhul sellest midagi välja.”

      Tajudes preili Twinningu silmanähtavat rahulolu, käskis Max endal naise manipuleerivate kalduvuste suhtes edaspidi ettevaatlik olla. „Väga hea. Niipalju siis minevikust. Nüüd tuleviku juurde. Milline kokkulepe teil minu onuga oli?”

      Hallikasroheliste silmade pilk oli täiesti süütu, kui see mehe näol peatus. Max ei teadnud, kas uskuda seda või mitte.

      „See oli nüüd küll täiesti tema mõte, kuid tundus minu jaoks vägagi mõistlik olevat. Ta tegi ettepaneku, et meid peaks Londoni koorekihile esitlema. Ma kahtlustan, et ta kavatses meile sobivad abikaasad leida ja sellega oma eestkoste lõpetada.” Naine jäi mõtlikult vait. „Ma ei ole oma isa testamendi tingimustega kursis, kuid oletan, et meie abiellumise korral kaotavad säärased kokkulepped kehtivuse?”

      „Üsna tõenäoliselt,” nõustus Max. Trummeldav valu peas oli tunduvalt nõrgemaks muutunud. Tema onu plaan oli küll väga kiiduväärne, kuid tema isiklikult eelistaks mitte kellegi eestkostja olla. Ja olgu ta neetud, kui preili Twinning tema hoolealune peaks olema – see oleks tema maneeride juures liiga suur takistus. Olid mõningad asjad, mida isegi temasugused kõlvatud tegelased pühaks pidasid ning eestkoste oli üks neist.

      Max teadis, et naine vaatas teda, kuid ta ei öelnud rohkem midagi, pilk kortsus kulmude all kuivatuspressile suunatud ning oma järgmist sammu kaaludes. Lõpuks naise poole vaadates ütles ta: „Ma ei ole sellest kuni praeguse hetkeni midagi kuulnud. Ma pean laskma oma advokaatidel see üle vaadata. Missugune firma teie asjadega tegeleb?”

      „Whitney ja White. Chancery Lane’il.”

      „Noh, see muudab olukorra vähemalt lihtsamaks. Nemad tegelevad nii Twyfordi kui ka minu teistesse valdustesse puutuvate küsimustega.” Ta pani jääkoti käest ja uuris Caroline’i, sinistes silmades natuke murelik pilk. „Kus te peatute?”

      „Grillon’sis. Me saabusime eile.”